Okei Kertu kallis suutis paremini sõnastada selle mida ma kolmapäeval öelda tahtsin.
"Näitleja on vist tore olla, eriti ilma palgata.Võib-olla teebki see näitlejaks olemine inimesele rõõmu, et ta saab teisi lollitada, end teisest küljest näidata kui ta tegelikult on.Igatahes, kelle hobiks on teiste ära petmine, siis, imelik hobi ma ütleks selle peale.Millega oleme meie, ilma säärase hobita inimesed sellise kohtlemise ära teeninud? Ei, vastust ei tea. Meie õnneks tuleb ükskord kõik päevavalgele, kas kõik puhtalt ning tõeselt, seda ei tea, kuid tükike selgust me ikkagi saame. Võib-olla oleks parem lasta sellisel komejandil edasi kesta, lõpmatuseni, pole muret ega tunnet, et oleme petetud.... Oleneb näidendist, käsikirjast.Ahh, perse."
Täpselt nii see on.
* * *
Vanessa Hudgens
Traffic
Kelly Clarkson
FOB
* * *
Olen just selline hetkel.
neljapäev, 31. mai 2007
Okei, hinded teada siis..
Kui vene keelt poleks ma ära rikkunud oleks väga hea kõik :D
10 aastahinnet on siis viied.
Aineid vist 16.
Papsi bla bla bla..
Oleks ma varem teadnud poleks sind võrru lubanud vms.
As usual.
Oskaks ma olla oma kindel oma otsustes nii et ma neid pidevalt muutma ei peaks.
Aasta tagasi olin surmkindel, siis olin kindel, siis jälle surmkindel, nüüd enam vähem.
Jummel. :D
Tuleb mis tuleb, kõik tuleb üle elada.
Olen paari nädalaga jälle muutunud.
Iseasi kus suunas.
Enda arust halvemuse poole, selle poole mis mulle ei meeldi.
Everything around me changes me.
Kui vene keelt poleks ma ära rikkunud oleks väga hea kõik :D
10 aastahinnet on siis viied.
Aineid vist 16.
Papsi bla bla bla..
Oleks ma varem teadnud poleks sind võrru lubanud vms.
As usual.
Oskaks ma olla oma kindel oma otsustes nii et ma neid pidevalt muutma ei peaks.
Aasta tagasi olin surmkindel, siis olin kindel, siis jälle surmkindel, nüüd enam vähem.
Jummel. :D
Tuleb mis tuleb, kõik tuleb üle elada.
Olen paari nädalaga jälle muutunud.
Iseasi kus suunas.
Enda arust halvemuse poole, selle poole mis mulle ei meeldi.
Everything around me changes me.
kolmapäev, 30. mai 2007
Ma vihkan näitlejaid.
Kes aru saab see teab.
Suht mõtetu on näidelda, kui palka ei maksta.. :D
Mu arust võiks sellised lahti lasta..
Alati on nii, et on mõtted aga pole arvutit käepärast.
Või kui on pole seal võimalik lahti võtta aadressi www.blogger.com
Ütleme nii, et ma olen omadega suht läbi.
Kuid pingutan.
Ma teen seda milleks ma pole kohustatud, kuid on soovitatav.
Ja ma teen seda :)
Ma enam vähem vedasin aastahinded neljade viite peale.
Vene keele õps on ikka inimesena niiiiii normaalne et vähe pole..
Ausõna mulle meeldib vene keel..
Palun ärge vaadake mind imelikult :D
Mis siis et see mul ikka päris kolm tuleb kuidagi moodi.
Jah, ma tegelikult oskan ja saan aru.
SUVI SUVI SUVI on kohe :D
Reedel ja laupäeval siis kooli suvepäevad... Klassivendadega vaikselt viimast siis võtma sinna :D
Ma ei oska midagi enam rääkida...
Elu on keeruliselt PALAV :D
Kes aru saab see teab.
Suht mõtetu on näidelda, kui palka ei maksta.. :D
Mu arust võiks sellised lahti lasta..
Alati on nii, et on mõtted aga pole arvutit käepärast.
Või kui on pole seal võimalik lahti võtta aadressi www.blogger.com
Ütleme nii, et ma olen omadega suht läbi.
Kuid pingutan.
Ma teen seda milleks ma pole kohustatud, kuid on soovitatav.
Ja ma teen seda :)
Ma enam vähem vedasin aastahinded neljade viite peale.
Vene keele õps on ikka inimesena niiiiii normaalne et vähe pole..
Ausõna mulle meeldib vene keel..
Palun ärge vaadake mind imelikult :D
Mis siis et see mul ikka päris kolm tuleb kuidagi moodi.
Jah, ma tegelikult oskan ja saan aru.
SUVI SUVI SUVI on kohe :D
Reedel ja laupäeval siis kooli suvepäevad... Klassivendadega vaikselt viimast siis võtma sinna :D
Ma ei oska midagi enam rääkida...
Elu on keeruliselt PALAV :D
esmaspäev, 28. mai 2007
Okei, mingid etapid on.
Reedel oli tutipidu, nutuse alatooniga päev.
Ütleme nii et lõpuks nutsid 8ndikud mitte meie.
Ma teame, et ilma meieta pole kool see mis ta tavaliselt oli :D
Ma siis ees selle rohelist laadi kleidiga :)
Teisi pilte mul hetkel pole.
Kinkisime pm meie klassi poolt tehtud asja vms 8ndikele.
SUUR SUUR tapeedirull :D Ja siis kirjutasin sinna nii vigaselt kui võimalik ehk siis kpt- gbd vigadega jms ja parema käega käsud vms :D
Ja tegime plätserduse Marili ja Pommiga.
Jube kift sai :)
8ndikud ulusid ikka täiega :D
Armas :')
Laulsime siis enda klassist laulu mille Tauri tegi..
minu kohta oli siis : " Nele muskel kaitse tagab..."
OI ma ei taha ära minna.
Ma ei taha enda klassi mitte ühegi teise vastu vahetada.
pm 10 aastat on liiga palju.
kellega rohkem kellega vähem.
15-ga kindlasti 10 aastat.
Ja see kõik saab läbi!
NÕME.
Esimene klassijuh. luges meist ka luuletuse pm.
Egolaks, et meie oleme seda tema käest õppinud :D
Pisar tuli silma :)
Siis oli õpsidega jalkamatš nagu iga aasta.
0:0 jäi tglt.. kuigi nad arvasid et nad võitsid..
Jalkatreener oli nende poolt nagunii :D
Mega äge mingi joosta ja siis maj.juh. jookseb ja ähib täiega,, suitsumees noo:D
Ülemisel pildil pm tõestus et ma mängisin :D
Reede õhtul siis kohe empsiga Tallinnasse.
Laupäeva hommikul matsime urni maha.
Siis läksime shoppama. Üha rohkem ma vihkan seda tegevust.
Jei.
Siis ma läksin kinno :D Nii kaif asi see coca cola plaza...
Lemmik kino... oli on ja jääb.
"Kariibi mere piraadid " :)
Keira ja Orlando said siis lapse..
Nii hea oli Tallinnas ringi käia..
Igal pool mingid kenad poisid vaatavad vastu.. :D
Tõsiselt kenad noo (A)
ohh mind küll :D
pühapäeval siis mingi sünnale.. jummel.
Täna siis olid konsultatsioonid..
Nele VENE KEELT tuleb hakata õppima.
ma ei taha, ei taha, ei taha.
Ütleme nii, et vähe on puudu sellest, mida ma kord laususin.
Enam ei pruugi olla see mis oli kunagi.
Piirid kaovad inimeste ümbert, hakkad mõistma neid kas paremini või halvemini kui kunagi varem.. Selles seisnebki selle kõige võlu..
Kes veel ei tea siis, järgmised kolm õppeaastat (ma loodan) mööduvad Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis. Huvitav kas see oli ikka õige otsus?
Hakkan jälle pendeldama ühe ja teise seisukoha vahel, nagu tavaliselt.
Ja niiviisi saab kõik otsa..
Kõik mis on veel jäänud lõppeb varsti, loodan, et nad jätavad jälje, täpselt sellise nagu vaja...
Sellise mälestuste jälje.
Heade.
Ka negatiivsed mõtted tuleks peast pühkida, ükskõik mida inimene ka sulle ei teinud.
Lõpuks tuleb leida see positiivne ja see meelde jätta.
Hea, et oma vigahoogude ja muu sellise kõrvalt olen osanud alati seda teha.
Ma tean, et üks inimene ütles üks kord tõsiselt õieti.
Mu sünnipäeval.
See oli Irma.
Ta ei kujutaks seda, ette.. seda inimest...
Tollel hetkel toimuvat.
Tean, et tal oli õigus.
Ma ise ka ei kujutaks, see oleks liiga raske.
Tõsiselt raske.
Kuid küll ükskord tuleb ka see aeg, kui peab hakkama kujutama, õigemini mitte kujutama vaid ära tundma.
Seda inimest.
Ju ma siis olen lõppude lõpuks selline kahtlane isik.
Kuid kõike, ka kõige võimatumaid asju saab teostada.
ÄIKE ÄIKE ÄIKE
VIHM
TUUL
KÕMIN
MÜRIN.
Hea, et keegi oskab ka mulle rõõmu tuua :)
Vähesed asjad, mis rahu toovad.
Aknast väljuv suits õhtuti.
Tüdruk kõlgutamas jalgu aknalaual..
Ringi käiv pea.
Ruuter äikese poolt sodi siis.
No net.
Emme pm lubas, et nad kingivad mulle lõpetamiseks vist kitarri..
Hakkan jälle mõtlema kas ma tahan seda...
Kui kätte saan, siis ilmselgelt tahan.. :)
Oleks tore, kui inimesed külastaksid 17. juunil kell 14.00 Valga Kultuuri-ja Huvialakeskust...
Leiaksid sealt ühe heleda kleidi ja valgete kingakestega tüdruku, kes lõpetab 9-aastat Valga Valges koolis.
Ma olen kindel, et tal oleks siiralt hea meel teie külaskäigu üle :)
Muidugi võib ka õhtusele klassimöllule tulla, mis eeldatavasti toimub minu juures..
27 km valgast võru poole :)
Tee pealt näha hele-kollast maja.
Postkastist üle tee olevast tee otsast tasub sisse sõita.. ja otse ja otse kuni tuleb läbi metsa majakesed...
Okei mul on ikka tõsiselt igav vist :D
Olge tublid.
Ja õppige veel nii palju kui saate..
Viimased võimalused.
;)
neljapäev, 24. mai 2007
Mingi MTV möllab. Mul.
Ma facking vihkan tsivilisatsiooni.
Ilma selleta lihtsam.
Mingi ma ei oska seda seletada..
hakkan mõnega rääkima.. õigemini nemad minuga..
ja tuju jumala nullis, nagu nupuga keeratult.
Mul on stress.
Tõsiselt.
Ma analüüsisin ennast mingi asja põhjal.
Mate tunnis oleksin peaaegu murdunud.
Megalt lampi.
Mate õps jõudis minu hinneteni ja siis ütles et Nele ma pean sulle kolme panema jms..
Ja umbes üritas minust välja meelitada seda tubli Nelet, kes tuleks veel vastama.
Kes pingutaks.
Ma ütlesin et ma ei oska jne.. mõttega ma tulen..
Ja siis tuli nutt kurku.
Ma olen saamatu.
Tõsiselt saamatu.
Päris paljud asjad jõudsid mulle kohale.
Ma tean mida ma üle elan.
Ma tean mis asi see on.
JA ma ei taha seda.
Kui kuldkalake oleks kuskil, ma tean mida ma sooviks.
Seda, et ma ei kaotaks seda kes ma olen.
Arvestades seda mille poole ma liigun.
Mingi blogi värk, jälle rätsepiste.
Ma poleks kaks aastat tagasi ette kujutanud, et mul nii jamaks see asi ära läheb.
kolm kolme vist...
WOHOOO..
Isa lööb mu maha.
Loodame, et vene õpa on nii helde ja paneb aasta 4..
Füsa oma ütles et patuga pooleks paneb mulle nelja:D
Mis tema pattudest teab..
Mida fakki ma teen.
okei.. mingi testi tegin ära.
Olen mingi
ENFP vist.. :D oli.
Way to go childhood.
See ya!
We´ll meet after that life.
Ma facking vihkan tsivilisatsiooni.
Ilma selleta lihtsam.
Mingi ma ei oska seda seletada..
hakkan mõnega rääkima.. õigemini nemad minuga..
ja tuju jumala nullis, nagu nupuga keeratult.
Mul on stress.
Tõsiselt.
Ma analüüsisin ennast mingi asja põhjal.
Mate tunnis oleksin peaaegu murdunud.
Megalt lampi.
Mate õps jõudis minu hinneteni ja siis ütles et Nele ma pean sulle kolme panema jms..
Ja umbes üritas minust välja meelitada seda tubli Nelet, kes tuleks veel vastama.
Kes pingutaks.
Ma ütlesin et ma ei oska jne.. mõttega ma tulen..
Ja siis tuli nutt kurku.
Ma olen saamatu.
Tõsiselt saamatu.
Päris paljud asjad jõudsid mulle kohale.
Ma tean mida ma üle elan.
Ma tean mis asi see on.
JA ma ei taha seda.
Kui kuldkalake oleks kuskil, ma tean mida ma sooviks.
Seda, et ma ei kaotaks seda kes ma olen.
Arvestades seda mille poole ma liigun.
Mingi blogi värk, jälle rätsepiste.
Ma poleks kaks aastat tagasi ette kujutanud, et mul nii jamaks see asi ära läheb.
kolm kolme vist...
WOHOOO..
Isa lööb mu maha.
Loodame, et vene õpa on nii helde ja paneb aasta 4..
Füsa oma ütles et patuga pooleks paneb mulle nelja:D
Mis tema pattudest teab..
Mida fakki ma teen.
okei.. mingi testi tegin ära.
Olen mingi
ENFP vist.. :D oli.
Way to go childhood.
See ya!
We´ll meet after that life.
kolmapäev, 23. mai 2007
Mul endalgi naljakas mõelda, et ma tglt ajan seda tarka juttu ainult endale.
See ei aita..
Ma pole elu sees nii hoolimatu olnud.
Mulle ei lähe ikka peaaegu üldse korda, et mul võivad mõned ained kahed tulla.
Ja mul megalt poogen.
KUIDAS SAAB NII?!
Ma tunnen, et ma olen ikka tühi. Kuidagi.
Ma ei tee mitte midagi.
See kõik tohutult häirib, aga ega ma selle parandamiseks ka midagi ette ei võta.
Olen tglt omadega päris sassis vist.
Ei, pealtnäha on kõik kõige parimas korras ja kuidagi ongi...
Ma tahan muutust.
Ma tahan midagi teistmoodi.
Ma tahan lõppu.
Just nimelt.
Seda aga ei tule ega tule.
Ja mina olen juba lõpuga harjunud. Harjunud olema just nii nagu kõik on.
Et kunagi tuleb vabadus.
Siiski olen vangis.
Iseenda sees, oma tegude sees.
Oma mitte midagi tegemise sees.
Tahan leida selle faking asja üles miks ma üldse nii hakkasin tegema.
See ei ole mina.
See on keegi hoolimatu ennasttäis pohhuistlik teismeline tüdruk.
Kes mässab.
MA olen vangis, iseenda sees.
Ma tahan välja.
LASKE PALUN MIND VÄLJA!
Olen pinnapealne, ma ei võta midagi tõsiselt.
Miski ei liiguta mind sügavuti.
Olen sisemiselt segatud millegisse, mida ma ei tea, see tekitab mulle hirmu.
Ma ei kavatsegi sellest üle saada, mul on ükskõik.
Ma ei kavatse probleemi süüvida.
Olen selleks jällegi liiga pinnapealseks muutunud.
Ma ei tea mitte midagi selleks et mul hea oleks.
Sest ma tean et saab ka ilma.
Ja mul on jälle poogen.
Sigala.
Vot see, see on.
See ei aita..
Ma pole elu sees nii hoolimatu olnud.
Mulle ei lähe ikka peaaegu üldse korda, et mul võivad mõned ained kahed tulla.
Ja mul megalt poogen.
KUIDAS SAAB NII?!
Ma tunnen, et ma olen ikka tühi. Kuidagi.
Ma ei tee mitte midagi.
See kõik tohutult häirib, aga ega ma selle parandamiseks ka midagi ette ei võta.
Olen tglt omadega päris sassis vist.
Ei, pealtnäha on kõik kõige parimas korras ja kuidagi ongi...
Ma tahan muutust.
Ma tahan midagi teistmoodi.
Ma tahan lõppu.
Just nimelt.
Seda aga ei tule ega tule.
Ja mina olen juba lõpuga harjunud. Harjunud olema just nii nagu kõik on.
Et kunagi tuleb vabadus.
Siiski olen vangis.
Iseenda sees, oma tegude sees.
Oma mitte midagi tegemise sees.
Tahan leida selle faking asja üles miks ma üldse nii hakkasin tegema.
See ei ole mina.
See on keegi hoolimatu ennasttäis pohhuistlik teismeline tüdruk.
Kes mässab.
MA olen vangis, iseenda sees.
Ma tahan välja.
LASKE PALUN MIND VÄLJA!
Olen pinnapealne, ma ei võta midagi tõsiselt.
Miski ei liiguta mind sügavuti.
Olen sisemiselt segatud millegisse, mida ma ei tea, see tekitab mulle hirmu.
Ma ei kavatsegi sellest üle saada, mul on ükskõik.
Ma ei kavatse probleemi süüvida.
Olen selleks jällegi liiga pinnapealseks muutunud.
Ma ei tea mitte midagi selleks et mul hea oleks.
Sest ma tean et saab ka ilma.
Ja mul on jälle poogen.
Sigala.
Vot see, see on.
pühapäev, 20. mai 2007
Nii, ma üldse ei taha mõeldagi sellest tglt.
EI TAHA!
Neljapäeval siis vist viimased tunnid selles koolis. :(
Viimane Kontrolltöö...
Füüsikast :D
See ei lõppe onju.. Ma saan veel kuidagi istuma jääda?
Reaalsus on kohutav asi.
25. Tutipäev siis...
Pärast seda vist Tallinnasse sõit..
See nädal mul vist viimased klaveritunnid ka õpetajaga..
Oehh.
Kõik lõpeb kuidagi, igal pool.
Tglt 26 vanaisa urni matmine, 27 mingi värk jälle tuttavatega.
Julm on see elu.
Ja siis... Nädal.
VABA nädal. Konsultatsioonid jms.. Nagunii, siis eksamid eksaMID EKSAMID.
VOeh.. jube.
Siis saab ära sealt kohast..
Mida ma pole kunagi tegelikult korralikult sallima hakanudki..
Vana kool oli siiski liiga armas.
Ma tean, et kõik on minuga nõus.
Krdi vastik külm ja kalk maja, mille ümber polnud põõsaid ja puid kuhu peita, kui 1, või 2, klass tukikat mängisid.
Me oleme tolle kooli eelviimane lend.
EELVIIMANE.
nii palju on siis jäänud järele tolle kooli mälestustest.
Pean lõpetajate ajalehega tegelema.
Tegime küsimused, nüüd peaks neile vastama.
Nõmedad said.
So what.
Ja see kõik 10 aastat lõppebki, ju siis ..
17. juuni kell 14.00....
Lastega kes pole veel suured, kes ei oska nendest kahest valgest majast saadud nupukusega veel midagi peale hakata.
Iga aastaga jäävad lõpetajad aina lapselikumaks.
Ükskõik mida keegi ei räägiks, me oskame endast alati üles leida selle kõige väiksema lüli ja seda maksma panna.. Isegi kui need "täiskasvanud" seda tunnistada ei taha, oskavad ka nemad seda.
Hinded tulevad mul suhteliselt nõmedad.
Kergemad asjad tulevad 4-5 , aga need 6 ainet vast milles ma pingutada pole viicinud.. Ausõna, ma ei taha.
See muutub juba nõmedaks.
Ma oleks nagu mingi elu hammasrataste vahele jäänud teismeline kellel hinnetest megalt poogen ja kellel on need väga käest ära.
Ma võin ju endale elu lõpuni korrutada et ma suudan paremini ja ma tean et ma suudangi aga kas ma ikka teen seda.
Muidugi MITTE.
Ma ei suuda endale enam lubadusigi anda, sest ma usun et ma neid ei täida..
Saan üritada ainult parimat.
Tahan lihtsalt olla see 3 aastane tüdruk, kes õpis neljaselt, ei tea kust, ise saapapaelu siduma.. Kes sosistas lasteaias, nii et kasvatajad küsisid emalt mis mul viga. Tahan olla see, kes leidis lasteaiast selle tumedapäise tedretähnidega tüdruku endale terveks tulevaseks eluks kõrvale.
Tahan olla siiamaani see heasüdamlik ja naeratav heledapäine tüdruk, kes suutis kõiki tähele panna. Tahan olla see pisike kuuseke näidendis, kellel olid suured õed-vennad kuused.
See pole võimalik.
Nüüd ma ainult saan olla.
Keegi.
Keegi kes on teistele tähtis, keegi kes märkab teisi, keegi kes ei mängi seda kes ta ei ole.
Keegi kes naeratab siis kui ta on õnnelik, keegi kes armastab tohutult seda mis toimub kevadel,
Keegi, kes sisimas teab, et ta on võimeline kõigega hakkama saama.
Peab oskama üles leida unistused mille poole väiksena püüeldi.
Kui oskad seda, siis õnnestub kõik.
EI TAHA!
Neljapäeval siis vist viimased tunnid selles koolis. :(
Viimane Kontrolltöö...
Füüsikast :D
See ei lõppe onju.. Ma saan veel kuidagi istuma jääda?
Reaalsus on kohutav asi.
25. Tutipäev siis...
Pärast seda vist Tallinnasse sõit..
See nädal mul vist viimased klaveritunnid ka õpetajaga..
Oehh.
Kõik lõpeb kuidagi, igal pool.
Tglt 26 vanaisa urni matmine, 27 mingi värk jälle tuttavatega.
Julm on see elu.
Ja siis... Nädal.
VABA nädal. Konsultatsioonid jms.. Nagunii, siis eksamid eksaMID EKSAMID.
VOeh.. jube.
Siis saab ära sealt kohast..
Mida ma pole kunagi tegelikult korralikult sallima hakanudki..
Vana kool oli siiski liiga armas.
Ma tean, et kõik on minuga nõus.
Krdi vastik külm ja kalk maja, mille ümber polnud põõsaid ja puid kuhu peita, kui 1, või 2, klass tukikat mängisid.
Me oleme tolle kooli eelviimane lend.
EELVIIMANE.
nii palju on siis jäänud järele tolle kooli mälestustest.
Pean lõpetajate ajalehega tegelema.
Tegime küsimused, nüüd peaks neile vastama.
Nõmedad said.
So what.
Ja see kõik 10 aastat lõppebki, ju siis ..
17. juuni kell 14.00....
Lastega kes pole veel suured, kes ei oska nendest kahest valgest majast saadud nupukusega veel midagi peale hakata.
Iga aastaga jäävad lõpetajad aina lapselikumaks.
Ükskõik mida keegi ei räägiks, me oskame endast alati üles leida selle kõige väiksema lüli ja seda maksma panna.. Isegi kui need "täiskasvanud" seda tunnistada ei taha, oskavad ka nemad seda.
Hinded tulevad mul suhteliselt nõmedad.
Kergemad asjad tulevad 4-5 , aga need 6 ainet vast milles ma pingutada pole viicinud.. Ausõna, ma ei taha.
See muutub juba nõmedaks.
Ma oleks nagu mingi elu hammasrataste vahele jäänud teismeline kellel hinnetest megalt poogen ja kellel on need väga käest ära.
Ma võin ju endale elu lõpuni korrutada et ma suudan paremini ja ma tean et ma suudangi aga kas ma ikka teen seda.
Muidugi MITTE.
Ma ei suuda endale enam lubadusigi anda, sest ma usun et ma neid ei täida..
Saan üritada ainult parimat.
Tahan lihtsalt olla see 3 aastane tüdruk, kes õpis neljaselt, ei tea kust, ise saapapaelu siduma.. Kes sosistas lasteaias, nii et kasvatajad küsisid emalt mis mul viga. Tahan olla see, kes leidis lasteaiast selle tumedapäise tedretähnidega tüdruku endale terveks tulevaseks eluks kõrvale.
Tahan olla siiamaani see heasüdamlik ja naeratav heledapäine tüdruk, kes suutis kõiki tähele panna. Tahan olla see pisike kuuseke näidendis, kellel olid suured õed-vennad kuused.
See pole võimalik.
Nüüd ma ainult saan olla.
Keegi.
Keegi kes on teistele tähtis, keegi kes märkab teisi, keegi kes ei mängi seda kes ta ei ole.
Keegi kes naeratab siis kui ta on õnnelik, keegi kes armastab tohutult seda mis toimub kevadel,
Keegi, kes sisimas teab, et ta on võimeline kõigega hakkama saama.
Peab oskama üles leida unistused mille poole väiksena püüeldi.
Kui oskad seda, siis õnnestub kõik.
laupäev, 19. mai 2007
Jep, ja jälle leiad sa end istumas selle virvendava ekraani ees..
Rätsepistes just nii nagu alati, mis siis, et tool on megalt kõva, sa istud.
Leiad ennast mõtlemas kui ebatavaliselt kummaline on maailm.
Mõistatuslikult tore ja samas nii sünge ja endasse mattev.
Kui väike tüdruk, hüppab ja kargleb kõrgemale et teda ainult märgataks..
Ta pole ise seda märganudki, et talle on antud võime panna teisi inimesi ennast märkama..
Ja selleks ta ei pea olema suur.
Kõik kaotatu, suudetakse varem või hiljem üles leida.
Igast allakäigu trepist suudetakse hiljem üles tulla, sest allakäigud need teevadki ületõusmise hinnalisemaks.
Ka otsused milles varem kindlad oldi suudetakse hiljem vastupidiseks muuta..
Kõigel on oma hind.
Osataks seda kõike ainult tõesti hinnata, sest pahatihti ei suuda me keegi seda teha..
Inimeste sees varjul olevaid tunge, või vajadusi..
Mõtteid või soove ei oska keegi meist lugeda.
Me teame neist vaid nii palju kui nad meile välja annavad.
Selle vähese põhjal ei suuda keegi hästi otsustada, kui hea või halb see oli.
Inimesed kes tahavad olla need kes nad ei ole..
Nad ei oska olla ka parimatel momentidel need kes nad peaks. Nemad ise.
See ongi kõik peidus mõttemaailmas.. Sügaval.
Nõrgad on need, kes peidavad ennast millegi taha.
Mõeldes leiame üles need kes me tegelikult oleme...
Leides suudame me märgata kas me tõesti seda tahame.
Ja vajadusel muuta, kas tugevamaks või nõrgemaks.
Hirm suudab teha inimesi vaid nõrgemaks.
Nad hakkavad tegema asju milleks nad varem suutelised polnud.
Kaotushirm, on neist jubedaim.
Inimest kes seda üle elab, pole enam justkui olemaski.
Ta on sellel hetkel kaotanud iseenda.
Ilma hea või halvata ei suuda miski siin harmoonias töötada.
Ka parima tahtmise korral.
Rätsepistes just nii nagu alati, mis siis, et tool on megalt kõva, sa istud.
Leiad ennast mõtlemas kui ebatavaliselt kummaline on maailm.
Mõistatuslikult tore ja samas nii sünge ja endasse mattev.
Kui väike tüdruk, hüppab ja kargleb kõrgemale et teda ainult märgataks..
Ta pole ise seda märganudki, et talle on antud võime panna teisi inimesi ennast märkama..
Ja selleks ta ei pea olema suur.
Kõik kaotatu, suudetakse varem või hiljem üles leida.
Igast allakäigu trepist suudetakse hiljem üles tulla, sest allakäigud need teevadki ületõusmise hinnalisemaks.
Ka otsused milles varem kindlad oldi suudetakse hiljem vastupidiseks muuta..
Kõigel on oma hind.
Osataks seda kõike ainult tõesti hinnata, sest pahatihti ei suuda me keegi seda teha..
Inimeste sees varjul olevaid tunge, või vajadusi..
Mõtteid või soove ei oska keegi meist lugeda.
Me teame neist vaid nii palju kui nad meile välja annavad.
Selle vähese põhjal ei suuda keegi hästi otsustada, kui hea või halb see oli.
Inimesed kes tahavad olla need kes nad ei ole..
Nad ei oska olla ka parimatel momentidel need kes nad peaks. Nemad ise.
See ongi kõik peidus mõttemaailmas.. Sügaval.
Nõrgad on need, kes peidavad ennast millegi taha.
Mõeldes leiame üles need kes me tegelikult oleme...
Leides suudame me märgata kas me tõesti seda tahame.
Ja vajadusel muuta, kas tugevamaks või nõrgemaks.
Hirm suudab teha inimesi vaid nõrgemaks.
Nad hakkavad tegema asju milleks nad varem suutelised polnud.
Kaotushirm, on neist jubedaim.
Inimest kes seda üle elab, pole enam justkui olemaski.
Ta on sellel hetkel kaotanud iseenda.
Ilma hea või halvata ei suuda miski siin harmoonias töötada.
Ka parima tahtmise korral.
neljapäev, 17. mai 2007
Nii, tuleb välja et õeke on ka haige.
Ta on nii armas, jälle ma avastasin temas mingi uue külje.
Vanaemaga rääkisime Kreutzust.
Pärast issi käest küsisin, õigemini ütlesin et : "Issiiiii!" (inglinägu peas.)
siis ta muigas ja ütles et ta homme ütleb...
Lootust andis... ma ei tea kui ta nüüd ei lase siis :D
Okei vb ma siiski ei kuku esta eksamit läbi esimese prooveksami järgi vaadates... "5" oli too.
üks ainukesi vist jälle.
teine proovikas oli nii haige kui võib.. too oli eile.
2003 aasta oma. vist.
eriti hea ka täiega haige peaga ja halva enesetundega teha.. sellel hetkel oli mul jumala ükskõik.
tahtsin sealt lihtsalt minema.
endal sääne tunne nagu oled purjus või millegi mõju all.
Siiski suudab pea selgelt mõelda..
see on väga haige.
kõik nagu toimuks aegluubis... vms
siis mõtled kas see juba ei olnud?
karmilt kahtlane.
Ta on nii armas, jälle ma avastasin temas mingi uue külje.
Vanaemaga rääkisime Kreutzust.
Pärast issi käest küsisin, õigemini ütlesin et : "Issiiiii!" (inglinägu peas.)
siis ta muigas ja ütles et ta homme ütleb...
Lootust andis... ma ei tea kui ta nüüd ei lase siis :D
Okei vb ma siiski ei kuku esta eksamit läbi esimese prooveksami järgi vaadates... "5" oli too.
üks ainukesi vist jälle.
teine proovikas oli nii haige kui võib.. too oli eile.
2003 aasta oma. vist.
eriti hea ka täiega haige peaga ja halva enesetundega teha.. sellel hetkel oli mul jumala ükskõik.
tahtsin sealt lihtsalt minema.
endal sääne tunne nagu oled purjus või millegi mõju all.
Siiski suudab pea selgelt mõelda..
see on väga haige.
kõik nagu toimuks aegluubis... vms
siis mõtled kas see juba ei olnud?
karmilt kahtlane.
See Võru mõjub mulle nii kuradima hästi.
Saate aru?
Täna juba neljapäev ja viimati blogisin pühapäeval.
S.t. et ma käisin viimati netis pühapäeval.
Jep, ainult võru suudab mu netist sõltuvust ravida.
Ei, väga tore on vahepeal olnud.
Esmaspäeval peksin vihmase ilmaga inimesi kodudest välja.
Teisipäeval õhtu poole läksime teatrisse,
niiiii pikk etendus oli, pole elu sees täheldanud endal teatris haigutamist, seekord täheldasin.
kolmapäeval siis hommikul bussi peale ja kooli.
kael kange.
Hiljem tekkisid muud sümptomid.
Õhtul tuleb välja et väike Nele on päris haige...
Palavikuga ja puha.
Ma pole elu sees 24 tunni jooksul nii pikalt maganud.
pm 19 tundi.
isiklik rekord.
homne koolipäev jääb ka kahjuks ära siis :(
pidime hakkama tänasest juba tutipäeva riietes käima.
Minule jäi see ära.
Jälle.
Krt.
Eks ma lähen ja ravin ennast.
Olge teie tublid, ja käige ikka soojalt riides.
Mitte nagu mina ilmselt.
(Tglt ma käisin, enda arust.)
Saate aru?
Täna juba neljapäev ja viimati blogisin pühapäeval.
S.t. et ma käisin viimati netis pühapäeval.
Jep, ainult võru suudab mu netist sõltuvust ravida.
Ei, väga tore on vahepeal olnud.
Esmaspäeval peksin vihmase ilmaga inimesi kodudest välja.
Teisipäeval õhtu poole läksime teatrisse,
niiiii pikk etendus oli, pole elu sees täheldanud endal teatris haigutamist, seekord täheldasin.
kolmapäeval siis hommikul bussi peale ja kooli.
kael kange.
Hiljem tekkisid muud sümptomid.
Õhtul tuleb välja et väike Nele on päris haige...
Palavikuga ja puha.
Ma pole elu sees 24 tunni jooksul nii pikalt maganud.
pm 19 tundi.
isiklik rekord.
homne koolipäev jääb ka kahjuks ära siis :(
pidime hakkama tänasest juba tutipäeva riietes käima.
Minule jäi see ära.
Jälle.
Krt.
Eks ma lähen ja ravin ennast.
Olge teie tublid, ja käige ikka soojalt riides.
Mitte nagu mina ilmselt.
(Tglt ma käisin, enda arust.)
pühapäev, 13. mai 2007
Iga jumala kord on nii.
On nohh :D
Igal inimesel omad vead.
Kes tahab see õpib, kes tahab see mitte.
Vahel kargavad need unustatud vead ka ette, ja siis sa rakendad neid nagu jonniv 3 aastane.
Tavaline.
Jep, läksin oma tuppa.
Uskuge või ei, inimesed suudavad muutuda tagasi.
Samas ka edasi.
Esimene mõte.
Oli mu seni kestnud väärtushinnangute vastu.
POHHUI ju :D
Niih, nüüdsest varjab pisike kuradike alati mu õla peal vist.
She has return.
But have I ?
Igatahes mitte, ei see kuradike mõjub kuidagi nii rahustavalt.
Kas just alati aga, siiski.
Me leiame iseendid kuskilt kapinurgast varem või hiljem üles.
Kahjuks juhtub see alati hiljem.
Jah, just seal tehakse see viga..
"Päike paistab väljas
ukuu ukuu "
Järjekordne laulev mõttevälgatus..
:D
On nohh :D
Igal inimesel omad vead.
Kes tahab see õpib, kes tahab see mitte.
Vahel kargavad need unustatud vead ka ette, ja siis sa rakendad neid nagu jonniv 3 aastane.
Tavaline.
Jep, läksin oma tuppa.
Uskuge või ei, inimesed suudavad muutuda tagasi.
Samas ka edasi.
Esimene mõte.
Oli mu seni kestnud väärtushinnangute vastu.
POHHUI ju :D
Niih, nüüdsest varjab pisike kuradike alati mu õla peal vist.
She has return.
But have I ?
Igatahes mitte, ei see kuradike mõjub kuidagi nii rahustavalt.
Kas just alati aga, siiski.
Me leiame iseendid kuskilt kapinurgast varem või hiljem üles.
Kahjuks juhtub see alati hiljem.
Jah, just seal tehakse see viga..
"Päike paistab väljas
ukuu ukuu "
Järjekordne laulev mõttevälgatus..
:D
Uskuge mind. SEE siis ongi see töö ja vaev. Haa.. Üle 6 tunni tegin seda.Suutsin ära rikkuda. Alguses tegin megalt korralikult. Lähedalt on isegi vb normaalne. Tglt ta ei ole:D
See peaks siis mu maja olema. Proportsioonid tiba paigast ära.
5-klassi töö peaks sääne välja nägema.
Tglt ma oskan joonistada,kui ma tahan.
Ausõna! :D
Niih.
Nii pikka blogi kirjutamise vahet pole veel olnud.
Totaalne harjumus siia ridu kirjutada.
Päris põnev on vahepeal olnud :)
Reedel siis oli jälle 4 tundi. Ma ei tee kindlalt mate eksamit ära.
Poogen, kellele seda ikka vaja on.
Peale kooli läksime Taavi poisile kingitust ostma.
Nii megalt raske ikka poisile kingitust osta.
Eks meil oli siis omad otsad pärast.
Issi helistas, et kas ma nagu Terriga ei saa aidata , et vaja loomaarsti juures käia.
Hommikul olin neil koos Lessiga siis mingi kobras kuskilt tiigis olnud.
Haavad olid megalt sügavad. Trepil oli nagu keegi ära tapetud.
Verejoad jms.. Kahjuks oli keegi jõudnud selle enne mind ära koristada.
Nii, Terril nüüd see torbik kaelas.. mis filmides koertel on :D
Naer.
Haav oli siis nii sügav, et kõhu pealt sisse ja kintsu juures välja.
Ta suutis mu püksid ära määrida.. Haavad polnud vist kinni veel korralikult jäänud, eriti mõnus punaste plekkidega pükste peal ringi käia :P
Siis me kunagi läksime Taavi juurde, ja sealt tema maale.
Kokkuvõttes oli meid "retsilt palju".
Marek, Mina, Taavi, Marili ja Triinu.
Ei, väga mõnus oli :)
Triinuga vaatasime "Saag 3" mhh.. normaalne oli, seekord ma ei naernudki niipalju :D
See oleks ja natuke vildakas kui ma retsilt naeraks kui keegi piinavatel viisidel hinge heidab. :D
Siis me mängisime stripp-pokkerit.
Ma üldkokkuvõttes võitsin.
Mingi lause on ka ju.
"Kellel ei vea kaardimängus, veab armastuses."
Kogu aeg on sellel lausel õigus.
Ükskõik mis pidi. :D
Aga üldiselt olime me kõik lõpuks täitsa pesu väel seal.
Triinul oli poistega samaväärne seis lõpuks. :D
Hommikul siis läksime Marekiga koos bussi peale.
Tema Valka, mina koju.
Miks peavad inimesed mängima seda keda nad pole?
krt, mida ma heietan siin, ma nagunii ise mängin ka seda keda ma pole.
Ma tean, et ta on tglt tore klassivend.
Siiski.
Mul oli pärast tema bussi lahkumist üle poole tunni aega.
Kõndisin järgmisesse peatusesse.
4 kilti kõndisin küll vast ära.
Hommikul kella 7 ajal :D
vinge.
Oot kas kõik ikka teavad, et jalutamine üksi on niiiiiiii retsilt kaiff.
MINU ARUST:D
Siis ärge vaadake imelikult kui ma kuhugi üksi ära jalutan.
Mingid kitsed ka jooksid seal, hirmutasin neid natuke(A)
Tahevast ka koju kõndisin siis 300-400 m kaugusel majast jooksis rebane..
Ta oli mega pisike :D
Hirmutasin toda ka(A) :D
Tglt loomad on nii armsad.
Jeih..
Mul uued parasiitsõnad tekkinud... (retsilt, megalt jne)
Kodus siis tegin tööd.
Koristasin maja, enda tuba, panin kartuleid maha, niitsin muru, tassisin oksi vms. Ja siis oli kell juba niipalju, et pidin järgmisele sünnale minema.
Seal oli ka tore :)
Jah, mulle meeldivad kompleksideta inimesed.
Ise olen kompleksidega.
Kahjuks.
Sain siis mingi transpordiga Võrru.
Läksin koos Kristiinaga Maksi juures maha.
Sain jälle üksinda kõndida koju ;D (Y)
Tuttu, ja hommikul jälle bussi peale.
Ja siin ma siis nüüd olen.
Ootan, kuna pean alles pool 12 kultras kohal olema.
Fakkkkkkk, ma ei viici.
Aa, eile ma nägin Rasmust ka :)
Luhas kõndisime siis ma läksin vaatama kas ta on jalka platsil :)
Üks pisike poiss jooksis ja kallistas.
Tuju tegi heaks kohe.
Rasmus oli täpselt nagu tema ikka.
:D
Ma ütleks, kui te ei taha inimesi kaotada, tuleks neile seda näidata, selle nimel pingutada ja seda öelda. Muidu võib neil tekkida ebavajalikkuse tunne ja nad kaovad, tahate te seda või ei.
Tean, et see oli hea uni, millest mind kiirelt äratati.
Uned ju ei tule tagasi.
Ma hakkasin mõtlema.
Ma ei saa sinust ka üldse aru.
Ühtekate värk vist.
Vaikselt kõhklen ja kahtlen.
Täielik tundmatus.
Ja ma tahan seda.
Äkki kannatan siiski need kolm aastat siin ära?
MA ajan lolli juttu juba.
Olen suutnud enda tuju jälle nulli viia.
Kui kunagi lõpuks tehakse otsus, ei pruugi mina enam olemas olla, samasugusena nagu praegu. Ma ei suuda juba praegu samamoodi olemas olla. Oskan olla kannatlik kui tean mille nimel olla. Hetkel ei tea ma mitte midagi. Kõik on lihtsalt nii segane.
Nii pikka blogi kirjutamise vahet pole veel olnud.
Totaalne harjumus siia ridu kirjutada.
Päris põnev on vahepeal olnud :)
Reedel siis oli jälle 4 tundi. Ma ei tee kindlalt mate eksamit ära.
Poogen, kellele seda ikka vaja on.
Peale kooli läksime Taavi poisile kingitust ostma.
Nii megalt raske ikka poisile kingitust osta.
Eks meil oli siis omad otsad pärast.
Issi helistas, et kas ma nagu Terriga ei saa aidata , et vaja loomaarsti juures käia.
Hommikul olin neil koos Lessiga siis mingi kobras kuskilt tiigis olnud.
Haavad olid megalt sügavad. Trepil oli nagu keegi ära tapetud.
Verejoad jms.. Kahjuks oli keegi jõudnud selle enne mind ära koristada.
Nii, Terril nüüd see torbik kaelas.. mis filmides koertel on :D
Naer.
Haav oli siis nii sügav, et kõhu pealt sisse ja kintsu juures välja.
Ta suutis mu püksid ära määrida.. Haavad polnud vist kinni veel korralikult jäänud, eriti mõnus punaste plekkidega pükste peal ringi käia :P
Siis me kunagi läksime Taavi juurde, ja sealt tema maale.
Kokkuvõttes oli meid "retsilt palju".
Marek, Mina, Taavi, Marili ja Triinu.
Ei, väga mõnus oli :)
Triinuga vaatasime "Saag 3" mhh.. normaalne oli, seekord ma ei naernudki niipalju :D
See oleks ja natuke vildakas kui ma retsilt naeraks kui keegi piinavatel viisidel hinge heidab. :D
Siis me mängisime stripp-pokkerit.
Ma üldkokkuvõttes võitsin.
Mingi lause on ka ju.
"Kellel ei vea kaardimängus, veab armastuses."
Kogu aeg on sellel lausel õigus.
Ükskõik mis pidi. :D
Aga üldiselt olime me kõik lõpuks täitsa pesu väel seal.
Triinul oli poistega samaväärne seis lõpuks. :D
Hommikul siis läksime Marekiga koos bussi peale.
Tema Valka, mina koju.
Miks peavad inimesed mängima seda keda nad pole?
krt, mida ma heietan siin, ma nagunii ise mängin ka seda keda ma pole.
Ma tean, et ta on tglt tore klassivend.
Siiski.
Mul oli pärast tema bussi lahkumist üle poole tunni aega.
Kõndisin järgmisesse peatusesse.
4 kilti kõndisin küll vast ära.
Hommikul kella 7 ajal :D
vinge.
Oot kas kõik ikka teavad, et jalutamine üksi on niiiiiiii retsilt kaiff.
MINU ARUST:D
Siis ärge vaadake imelikult kui ma kuhugi üksi ära jalutan.
Mingid kitsed ka jooksid seal, hirmutasin neid natuke(A)
Tahevast ka koju kõndisin siis 300-400 m kaugusel majast jooksis rebane..
Ta oli mega pisike :D
Hirmutasin toda ka(A) :D
Tglt loomad on nii armsad.
Jeih..
Mul uued parasiitsõnad tekkinud... (retsilt, megalt jne)
Kodus siis tegin tööd.
Koristasin maja, enda tuba, panin kartuleid maha, niitsin muru, tassisin oksi vms. Ja siis oli kell juba niipalju, et pidin järgmisele sünnale minema.
Seal oli ka tore :)
Jah, mulle meeldivad kompleksideta inimesed.
Ise olen kompleksidega.
Kahjuks.
Sain siis mingi transpordiga Võrru.
Läksin koos Kristiinaga Maksi juures maha.
Sain jälle üksinda kõndida koju ;D (Y)
Tuttu, ja hommikul jälle bussi peale.
Ja siin ma siis nüüd olen.
Ootan, kuna pean alles pool 12 kultras kohal olema.
Fakkkkkkk, ma ei viici.
Aa, eile ma nägin Rasmust ka :)
Luhas kõndisime siis ma läksin vaatama kas ta on jalka platsil :)
Üks pisike poiss jooksis ja kallistas.
Tuju tegi heaks kohe.
Rasmus oli täpselt nagu tema ikka.
:D
Ma ütleks, kui te ei taha inimesi kaotada, tuleks neile seda näidata, selle nimel pingutada ja seda öelda. Muidu võib neil tekkida ebavajalikkuse tunne ja nad kaovad, tahate te seda või ei.
Tean, et see oli hea uni, millest mind kiirelt äratati.
Uned ju ei tule tagasi.
Ma hakkasin mõtlema.
Ma ei saa sinust ka üldse aru.
Ühtekate värk vist.
Vaikselt kõhklen ja kahtlen.
Täielik tundmatus.
Ja ma tahan seda.
Äkki kannatan siiski need kolm aastat siin ära?
MA ajan lolli juttu juba.
Olen suutnud enda tuju jälle nulli viia.
Kui kunagi lõpuks tehakse otsus, ei pruugi mina enam olemas olla, samasugusena nagu praegu. Ma ei suuda juba praegu samamoodi olemas olla. Oskan olla kannatlik kui tean mille nimel olla. Hetkel ei tea ma mitte midagi. Kõik on lihtsalt nii segane.
neljapäev, 10. mai 2007
Nagu ma ütlesin, on blogide lugemine mulle väga raskeks kujunenud.
Kahjuks.
Whooo cares?
Nobody.
Tglt ma jõudsin jälle hommikul "juttu" kirjutada.
Ma ei pea rääkima.
Ma võin kirjutada.
Damn good thing.
Rääkisin eile Krissuga üle pika pika aja..
Ma nii meeletult igatsen seda tüdrukut. Nägin teda ju viimati sügisvaheajal.
KRT.
Miks seda aega nii vähe on.
Ja miks ta nii kaugel on?
Teisipäeval võib päris pulli Kesklinnas saama hakata:D
Jälle siis sinna külla.
Jei.
Küsisin papsilt, et kas minu arvamus mitte midagi ei loe.
Ta ei vastanud.
Ma ütlesin et kui ei loe siis ma lähen viin lihtsalt paberid sisse.
Siis ta plämas seal, et mis paberid.
Sul pole neid ollagi jne..
Et lasteaia paberid viid w?
Hea nali tõesti.
Täna oli kallil mehel sünna siis.
:D
Taavil.
Meie kolmikud ammu lastekodus vist juba.. Ema ju kodus ei käi.
;D
Vinge.
Homme siis külla talle.
Kui veab mingi nipiga külastan Randot ka Tambres.
Kahtlen.
Kunsti töö edeneb jõudsalt.
Päris sarnane näeb välja:)
Kui valmis saan siis näitan.
Luban.
Pole elu sees nii hästi tahtnud kunsti asju teha.
Point selles et õpetaja ei hinda meie aja vajadust.
Vajan Steni,Kertut,Laurat,Krissut,Kätlinit & Võru inimesi.
Ja kuidas veel.
I dont care about your toughts.
I am just the way i am.
Like it or not.
Kahjuks.
Whooo cares?
Nobody.
Tglt ma jõudsin jälle hommikul "juttu" kirjutada.
Ma ei pea rääkima.
Ma võin kirjutada.
Damn good thing.
Rääkisin eile Krissuga üle pika pika aja..
Ma nii meeletult igatsen seda tüdrukut. Nägin teda ju viimati sügisvaheajal.
KRT.
Miks seda aega nii vähe on.
Ja miks ta nii kaugel on?
Teisipäeval võib päris pulli Kesklinnas saama hakata:D
Jälle siis sinna külla.
Jei.
Küsisin papsilt, et kas minu arvamus mitte midagi ei loe.
Ta ei vastanud.
Ma ütlesin et kui ei loe siis ma lähen viin lihtsalt paberid sisse.
Siis ta plämas seal, et mis paberid.
Sul pole neid ollagi jne..
Et lasteaia paberid viid w?
Hea nali tõesti.
Täna oli kallil mehel sünna siis.
:D
Taavil.
Meie kolmikud ammu lastekodus vist juba.. Ema ju kodus ei käi.
;D
Vinge.
Homme siis külla talle.
Kui veab mingi nipiga külastan Randot ka Tambres.
Kahtlen.
Kunsti töö edeneb jõudsalt.
Päris sarnane näeb välja:)
Kui valmis saan siis näitan.
Luban.
Pole elu sees nii hästi tahtnud kunsti asju teha.
Point selles et õpetaja ei hinda meie aja vajadust.
Vajan Steni,Kertut,Laurat,Krissut,Kätlinit & Võru inimesi.
Ja kuidas veel.
I dont care about your toughts.
I am just the way i am.
Like it or not.
Ta jalutas vaikselt edasi, teades, et auto seisab seal just tema pärast.
Ta kuulis kuidas autouks avanes,
see keegi astus autost välja,
Ennu kuulis kuidas musta Audi uks kinni klõpsatas.
Ta teadis iga detaili,
teades mõttes kellega, ta kohe silmitsi seisab kiirenes pulss,
ta tundis kuidas adneraliin voolas tema kehas aina kiiremini ja kiiremini.
Hirm võttis samuti võimust.
Ta ei suutnud, pisarad tekkisid iseenesest.
Samas ka raev.
Ta tahtis joosta, väga kaugele.
Ta ei suutnud, jalad olid kohutavalt nõrgad.
Siiski kuulis Eneri kuidas sammud ta taga lähenesid.
Nad olid vaiksed kuid kuuldavad.
See keegi kiirendas sammu, et Enerile järgi jõuda.
Hääletult voolasid pisarad.
Ennu ei suutnud, ta hakkas jooksma.
Ta teadis, et see ei aita.
Kiire seljatahavaat, jah, see oligi Talmar.
Temagi jooksis.
Ennu üritas, samme kiirendada, siiski oli ta selleks liiga jõuetu.
Ta ei suutnud, ta teadis, et ta annab alla..
"Ei tohi, tohiiii!", karjus hääl ta peas.
Talmar haaras tal õlast.
Tugevalt ja kindlalt.
Eneri jäi värisedes seisma.
"Kuhu minek?", küsis Talmari kurjakuulutav hääl.
"Ahh, ei ma niisama.", üritas Ennu süütult vastata.
"Kas nüüd või mitte kunagi,"mõtles ta kätt rusikasse surudes.
Võttis oma viimase jõu ja keeras ümber.
Virutas täiest jõust Talmarile vastu nägu.
Järgmisel hetkel ka allapoole vööd.
Juba ta lamaski tee peal.
Hetkeks, küll. Kuid siiski.
Eneri jooksis.
Ta lihtsalt jooksis.
Must Audi oli lähemal kui kunagi varem.
Hea, et ta Talmari kombeid tundis.
Võtmed olid seal kus alati.
Pardatsokis.
Kähku suutis Ennu uksed sulgeda.
Ta nägi kuidas kaugel eemal, Talmari tume kogu ennast püsti üritas ajada.
Päike oli just sellel hetkel nagu tina tuhka kadunud.
"See ei lõppe hästi," suutis Eneri veel ainult mõelda.
Sisestas samal ajal võtit ja kontrollides käigukangi.
See oli ainult algus enesetõestamise näol.
Sidur. Võti. Käik.
Auto köhisev hääl.
Gaas. Turvavöö.
Tal ei olnud lube, ema oli plaaninud ta autokooli panna.
Nii palju siis sellest.
Möödus Talmari tumedast kogust, mis oli juba peaaegu püsti.
Spidomeeter, 40 km/h.
Gaas.
Spidomeeter, 45, 50,55...
Jah, see tunne oli hea.
Väiksed sinised postid möödusid aina kiiremini.
16,17,18...
Asula silt.
"Kanepi".
Ennu aeglustas.
Leidis majade välise tee.. Parkis auto.
Nii hästi kui oskas.
Võttis pagasnikust tungraua.
Virutas selle jõuga vastu esiklaasi.
Ilusalt moodustuv ämblikuvõrgu taoline klaasikildude rodu.
Otsis kotist märkmiku.
Rebis sealt lehe.
Kirjutas sellele nii suurelt ja süsimustalt kui suutis.
"Oled nüüd õnnelik, TÕBRAS!?"
Pani selle esiklaasile kojameeste vahele.
Vaatas ümbrust ja lahkus nii märkamatult kui võimalik...
See oli lõpuks tema võimalus.
Ta tegi tibagi tagasi.
Muie tuli suule.
Ta oli sellega hakkama saanud.
Ta kuulis kuidas autouks avanes,
see keegi astus autost välja,
Ennu kuulis kuidas musta Audi uks kinni klõpsatas.
Ta teadis iga detaili,
teades mõttes kellega, ta kohe silmitsi seisab kiirenes pulss,
ta tundis kuidas adneraliin voolas tema kehas aina kiiremini ja kiiremini.
Hirm võttis samuti võimust.
Ta ei suutnud, pisarad tekkisid iseenesest.
Samas ka raev.
Ta tahtis joosta, väga kaugele.
Ta ei suutnud, jalad olid kohutavalt nõrgad.
Siiski kuulis Eneri kuidas sammud ta taga lähenesid.
Nad olid vaiksed kuid kuuldavad.
See keegi kiirendas sammu, et Enerile järgi jõuda.
Hääletult voolasid pisarad.
Ennu ei suutnud, ta hakkas jooksma.
Ta teadis, et see ei aita.
Kiire seljatahavaat, jah, see oligi Talmar.
Temagi jooksis.
Ennu üritas, samme kiirendada, siiski oli ta selleks liiga jõuetu.
Ta ei suutnud, ta teadis, et ta annab alla..
"Ei tohi, tohiiii!", karjus hääl ta peas.
Talmar haaras tal õlast.
Tugevalt ja kindlalt.
Eneri jäi värisedes seisma.
"Kuhu minek?", küsis Talmari kurjakuulutav hääl.
"Ahh, ei ma niisama.", üritas Ennu süütult vastata.
"Kas nüüd või mitte kunagi,"mõtles ta kätt rusikasse surudes.
Võttis oma viimase jõu ja keeras ümber.
Virutas täiest jõust Talmarile vastu nägu.
Järgmisel hetkel ka allapoole vööd.
Juba ta lamaski tee peal.
Hetkeks, küll. Kuid siiski.
Eneri jooksis.
Ta lihtsalt jooksis.
Must Audi oli lähemal kui kunagi varem.
Hea, et ta Talmari kombeid tundis.
Võtmed olid seal kus alati.
Pardatsokis.
Kähku suutis Ennu uksed sulgeda.
Ta nägi kuidas kaugel eemal, Talmari tume kogu ennast püsti üritas ajada.
Päike oli just sellel hetkel nagu tina tuhka kadunud.
"See ei lõppe hästi," suutis Eneri veel ainult mõelda.
Sisestas samal ajal võtit ja kontrollides käigukangi.
See oli ainult algus enesetõestamise näol.
Sidur. Võti. Käik.
Auto köhisev hääl.
Gaas. Turvavöö.
Tal ei olnud lube, ema oli plaaninud ta autokooli panna.
Nii palju siis sellest.
Möödus Talmari tumedast kogust, mis oli juba peaaegu püsti.
Spidomeeter, 40 km/h.
Gaas.
Spidomeeter, 45, 50,55...
Jah, see tunne oli hea.
Väiksed sinised postid möödusid aina kiiremini.
16,17,18...
Asula silt.
"Kanepi".
Ennu aeglustas.
Leidis majade välise tee.. Parkis auto.
Nii hästi kui oskas.
Võttis pagasnikust tungraua.
Virutas selle jõuga vastu esiklaasi.
Ilusalt moodustuv ämblikuvõrgu taoline klaasikildude rodu.
Otsis kotist märkmiku.
Rebis sealt lehe.
Kirjutas sellele nii suurelt ja süsimustalt kui suutis.
"Oled nüüd õnnelik, TÕBRAS!?"
Pani selle esiklaasile kojameeste vahele.
Vaatas ümbrust ja lahkus nii märkamatult kui võimalik...
See oli lõpuks tema võimalus.
Ta tegi tibagi tagasi.
Muie tuli suule.
Ta oli sellega hakkama saanud.
kolmapäev, 9. mai 2007
***
22:30) Kertu.:
Amn.
(22:30) Nelsson. :
kellel kurat neid poisse vaja
(22:30) Nelsson. :
kui sul on sõbraad kes su tuju heaks teevad.
(22:30) Nelsson. :
sa lappad kapist välja ema vanu riideid, suure lohvaka kampsuni vead üle pea, ja sul on soe, sul on megalt sitaks poogen mida teised arvavad.. ja sa tead et nad midagi arvavad.
(22:31) Nelsson. :
sa erined massist, sa ei kanna just neid viimase aja kõige moekamaid riided.
(22:31) Nelsson. :
siiski sa tead millised needo n.
(22:31) Nelsson. :
sa tunned end hästi olles just see kes sa oled.
(22:31) Nelsson. :
mitte see kes sa tahaks olla.
(22:32) Kertu.:
Täpselt....
(22:32) Nelsson. :
keegi ei hakka sinu eest seda viga parandama, kui sa lõpuks näitad enda tõelist palet ja siis sa kaotad kõik.
***
Papa Roach- Forever
Fall Out Boy- Thanks for the memories
Maroon 5- Makes me wonder
Täna oli suht pointless.
Kaks tundi koolis, kultrasse.
15 minti proovi ja kõik.
Õpa ütles et kes tahavad võivad kooli minna vms.
Mõtetud tunnid olid, otsustasime et ei lähe.
Triinu poole läksime, istusime niisama,
Rääkisime kenadest bändipoistest.. Yeah.
Me oleme kindlasti teismelised iidolite fännid. :D
Ei tea mul poogen, kenad on nad siiski:D
Isaga õhtul jälle mõtetu vaidlemine kreutzu teemal.
"Sa oled päris kõvasti eeltööd teinud."
HEA SEEGI :D
Silveri käest sain enda kindad tagasi. LÕPUKS.
Kaua need ta käes olid?
Jaanuarist.?
Köhh köhh. Hetkel mai :D
Iga päev on midagi ikkagi positiivset, tõsiselt on.
Kui kõigele mõtlema hakkad näed, seda mis su ümber toimub.
Täna võtsin kätte ja tegin kunsti lõputööd.
Alguse kohta päris hästi.
Jah, ma oleks tahtnud käia kunstikoolis.
(Emalt, päritud oskus. Again. Nagu ma temalt vähe saanud oleks? Aa õige jah, ma ju tema totaalne kloon.)
Leidsin kapinurgast ühe tüdruku üles,
selle vallatuma:D
Ei meil oli väga tore.
Lapsepõlv on ilus asi.
Ja sellest ei taha ma mitte mingi hinna ees lahkuda.
22:30) Kertu.:
Amn.
(22:30) Nelsson. :
kellel kurat neid poisse vaja
(22:30) Nelsson. :
kui sul on sõbraad kes su tuju heaks teevad.
(22:30) Nelsson. :
sa lappad kapist välja ema vanu riideid, suure lohvaka kampsuni vead üle pea, ja sul on soe, sul on megalt sitaks poogen mida teised arvavad.. ja sa tead et nad midagi arvavad.
(22:31) Nelsson. :
sa erined massist, sa ei kanna just neid viimase aja kõige moekamaid riided.
(22:31) Nelsson. :
siiski sa tead millised needo n.
(22:31) Nelsson. :
sa tunned end hästi olles just see kes sa oled.
(22:31) Nelsson. :
mitte see kes sa tahaks olla.
(22:32) Kertu.:
Täpselt....
(22:32) Nelsson. :
keegi ei hakka sinu eest seda viga parandama, kui sa lõpuks näitad enda tõelist palet ja siis sa kaotad kõik.
***
Papa Roach- Forever
Fall Out Boy- Thanks for the memories
Maroon 5- Makes me wonder
Täna oli suht pointless.
Kaks tundi koolis, kultrasse.
15 minti proovi ja kõik.
Õpa ütles et kes tahavad võivad kooli minna vms.
Mõtetud tunnid olid, otsustasime et ei lähe.
Triinu poole läksime, istusime niisama,
Rääkisime kenadest bändipoistest.. Yeah.
Me oleme kindlasti teismelised iidolite fännid. :D
Ei tea mul poogen, kenad on nad siiski:D
Isaga õhtul jälle mõtetu vaidlemine kreutzu teemal.
"Sa oled päris kõvasti eeltööd teinud."
HEA SEEGI :D
Silveri käest sain enda kindad tagasi. LÕPUKS.
Kaua need ta käes olid?
Jaanuarist.?
Köhh köhh. Hetkel mai :D
Iga päev on midagi ikkagi positiivset, tõsiselt on.
Kui kõigele mõtlema hakkad näed, seda mis su ümber toimub.
Täna võtsin kätte ja tegin kunsti lõputööd.
Alguse kohta päris hästi.
Jah, ma oleks tahtnud käia kunstikoolis.
(Emalt, päritud oskus. Again. Nagu ma temalt vähe saanud oleks? Aa õige jah, ma ju tema totaalne kloon.)
Leidsin kapinurgast ühe tüdruku üles,
selle vallatuma:D
Ei meil oli väga tore.
Lapsepõlv on ilus asi.
Ja sellest ei taha ma mitte mingi hinna ees lahkuda.
TÕELINE POISS:
1)Teab kuidas sind naerma ajada, kui oled kurb.
2)Proovib sinu läheduses salaja su juukseid nuusutada, kuid sa alati märkad.
3)Seisab su eest. Aga austab su iseseisvust.
4)Annab sulle telekapuldi mängude vahepeal.
5)Mängib su juustega.
6)Hoiab alati su käest kinni.
7)On armas, kui ta tõesti midagi tahab.
8)Pakub sulle palju massaže.
9)Tantsib sinuga, isegi kui ta tunneb ennast siis nohikuna.
10)Tuleb su seljatagant ja paneb oma käed su ümber.
11)Ei saa kunagi armastusest sinu vastu tühjaks.
12)On naljakas, aga oskab olla tõsine.
13)Saab aru, et ta on naljakas, kui tuleks olla tõsine.
14)On kannatlik, kui sul läheb terve igavik enda valmis sättimisele.
15)Reageerib armsalt, kui sa lööd teda ja see on tõesti valus.
16)Naeratab palju.
17)Planeerib romantilisi asju, isegi kui need talle ei meeldi
18)Hindab sind.
19)Aitab teisi.
20)Sõidab 5 tundi, et sind korrakski näha.
21)Teeb sulle alati põsepeale musi, kui te üksteisest lahkute, ka siis, kui ta sõbrad näevad.
22)Laulab, isegi, kui ta ei oska.
23)Omab head huumorisoont.
24)Vaatab sind nii armsalt.
25)Helistab ilma põhjuseta.
26)Ei peta!
27)Armastab sind, ja ütleb seda sulle.
28)Jääb igas olukorras iseendaks.
29)Austab sind.
30)Teab, et sa tahad vahest sõbrannadega koos olla.
31)On mõistev, igas olukorras.
32)On armukade, aga ainult teatud piirini
Selle armsa asja leidsin reidist kellegi päevikust.
Siia tuleks tegelt lisada veel palju, kuid tõsisemad asjad
mida ainult tüdrukud tähele panevad on siis kirjas :)
Jep, tahaks ka sellist :D
"Kas sa sööd kooke maasikamoosiga?", küsis vanaema hoolitsevalt.
"Jah, ikka!", naeratas Eneri kavalalt vanaemale, paljastades ilusad hoolitsetud hambad.
Äkitselt tõmbas miski teda vanaemast kaugemale, ta ei teadnud, kas see oli olnud päriselt.
Ta tundis päikselisi kastepiisku langemas enda näole.
Jah, see oli olnud uni, otsustas ta kiirelt.
Nüüd nägi ta lõpuks, kus ta oli ööbinud.
Suur kuusetüvi koos juurtega oli moodustanud pesa just talle.
Äkitselt meenus, miks ta seal oli.
Ei ta ei olnud emotsionaalne, tal ei olnud selleks jaksu enam.
Ta soovis seda kõike muuta, ta ei saanud.
Isegi kui ta nii väga tahtis.
Korjas jope üles, pani kotti.
Oli soe ilm.
Varajane hommik.
Kell võis olla 5-6 .
Ta tundis, kuidas kõht andis endast korinaga märku.
Unes nähtud pannkoogid olid teinud oma töö.
Ennu tõusis tegi ennast puhtaks, vanadest kuuseokastest.
Need ei häirinudki tegelikult teda.
Vaikselt võttis ta sammu tee poole.
Jällegi jalutas tüdruk tundmatusse, siiski ta teadis kuhu .
Silt näitas "Tartu 58 km"
Mida ta seal teeks?
Passiks vist tühja.
Tal polnud palju raha, ta teadis seda.
Oli pühapäev.
Teel ei liikunud palju rahvast, ta siiski tahtis kuhugi jõuda.
Mõlgutades oma mõtteid tuli talle äkitselt meelde Geven, kes Tartus õpib.
"Loodan, et ta on kodus.", pomises ta vaikselt.
Leides taskust telefoni, lülitas ta selle sisse ja
valis kähku Geveni nri.
"Halloooo?", kostis kummituslikult unine hääl telefonist.
"Sau Geven, mina Ennu siin. Kus sa oled?" vuristas tüdruk kähku.
"Sau kallis, aga ma olen kodus hetkel, varsti lähen rongi peale, Tartu."
"Mis kellaks sa siis jõuad?"
"Noo nii 10 läbi, mis sellega siis on?"
"Noo näha tahaks, ma üritan kuidagi Tartusse jõuda, siis räägin, mul on jälle probleemid."
"Okei, võtame siis ühendust. Ole tubli!"
"Davai, sau."
Meelehärmiga ja sees näriva tundega pani ta telefoni uuesti taskusse, surus veel tugevalt "on/off" nuppu.
Hea, et keegi polnud otsima tulnud.
Nii vaikselt kui võimalik, toksis ta tee peal asetsevaid kive.
Tundis kuidas päike hakkas tema peanuppu vaikselt soojendama,
Ennu nägi kuidas linnud sinakas taevas endale eluaset otsisid, lenneldes aina kõrgemale ja kaugemale.
Kõik hakkas juba rohetama, ta leidis, et kevad on ikka tõsiselt äge aastaaeg.
Küllap oligi.
Päikese järgi vaadates oli kell juba 7.
Siis ühtäkki peatus ta seljataga auto.
Ta ei tahtnud ümber pöörata, et vaadata kes seal on..
Ta tundis neid pidurduskriukse.
Jah, see kõik ei olnud kaugeltki mitte läbi.
"Jah, ikka!", naeratas Eneri kavalalt vanaemale, paljastades ilusad hoolitsetud hambad.
Äkitselt tõmbas miski teda vanaemast kaugemale, ta ei teadnud, kas see oli olnud päriselt.
Ta tundis päikselisi kastepiisku langemas enda näole.
Jah, see oli olnud uni, otsustas ta kiirelt.
Nüüd nägi ta lõpuks, kus ta oli ööbinud.
Suur kuusetüvi koos juurtega oli moodustanud pesa just talle.
Äkitselt meenus, miks ta seal oli.
Ei ta ei olnud emotsionaalne, tal ei olnud selleks jaksu enam.
Ta soovis seda kõike muuta, ta ei saanud.
Isegi kui ta nii väga tahtis.
Korjas jope üles, pani kotti.
Oli soe ilm.
Varajane hommik.
Kell võis olla 5-6 .
Ta tundis, kuidas kõht andis endast korinaga märku.
Unes nähtud pannkoogid olid teinud oma töö.
Ennu tõusis tegi ennast puhtaks, vanadest kuuseokastest.
Need ei häirinudki tegelikult teda.
Vaikselt võttis ta sammu tee poole.
Jällegi jalutas tüdruk tundmatusse, siiski ta teadis kuhu .
Silt näitas "Tartu 58 km"
Mida ta seal teeks?
Passiks vist tühja.
Tal polnud palju raha, ta teadis seda.
Oli pühapäev.
Teel ei liikunud palju rahvast, ta siiski tahtis kuhugi jõuda.
Mõlgutades oma mõtteid tuli talle äkitselt meelde Geven, kes Tartus õpib.
"Loodan, et ta on kodus.", pomises ta vaikselt.
Leides taskust telefoni, lülitas ta selle sisse ja
valis kähku Geveni nri.
"Halloooo?", kostis kummituslikult unine hääl telefonist.
"Sau Geven, mina Ennu siin. Kus sa oled?" vuristas tüdruk kähku.
"Sau kallis, aga ma olen kodus hetkel, varsti lähen rongi peale, Tartu."
"Mis kellaks sa siis jõuad?"
"Noo nii 10 läbi, mis sellega siis on?"
"Noo näha tahaks, ma üritan kuidagi Tartusse jõuda, siis räägin, mul on jälle probleemid."
"Okei, võtame siis ühendust. Ole tubli!"
"Davai, sau."
Meelehärmiga ja sees näriva tundega pani ta telefoni uuesti taskusse, surus veel tugevalt "on/off" nuppu.
Hea, et keegi polnud otsima tulnud.
Nii vaikselt kui võimalik, toksis ta tee peal asetsevaid kive.
Tundis kuidas päike hakkas tema peanuppu vaikselt soojendama,
Ennu nägi kuidas linnud sinakas taevas endale eluaset otsisid, lenneldes aina kõrgemale ja kaugemale.
Kõik hakkas juba rohetama, ta leidis, et kevad on ikka tõsiselt äge aastaaeg.
Küllap oligi.
Päikese järgi vaadates oli kell juba 7.
Siis ühtäkki peatus ta seljataga auto.
Ta ei tahtnud ümber pöörata, et vaadata kes seal on..
Ta tundis neid pidurduskriukse.
Jah, see kõik ei olnud kaugeltki mitte läbi.
teisipäev, 8. mai 2007
"Jah, niiviisi ma kaongi.
Vaikselt.
Ilma midagi ütlemata",
põselt langemas pisar, pöörab tüdruk selja ja lahkub.
Ta teadis mis kadus temast sel hetkel. Kuid ta teadis mis on alles.
Lootus.
"See ju sureb viimasena!?" oli Ennu kuulnud Sintiat alati ütlemas.
Mõeldes, sammudes külmal tänaval, mida valgustas vaid kauge täiskuu kuma ja kaugel asetsevad tänava valgustid.
"Jah, see sureb viimasena. Ja kui sureb, siis pole seda lootustki võimalik enam ellu äratada,"oskas Ennu mõeldes, nii hästi sõnu ritta seada.
Ja seda kõike teadis, ta tänu kogemustele.
Ta ei hoolinud, et tal polnud neid, ta teadis mida ta oli tundnud ja läbi elanud.
Ta seadis lõpuks sammud üle kortermajade muru, tal oli kohutavalt külm.
See õõnes tunne, ei tahtnud kaduda.
Ta teadis, et see kaob... Ta tahtis lihtsalt, et see kiiremini juhtuks.
Midagi ei saa ju tagant kiirustada, oli tekkinud juba järgmine mõte.
Muru oli õhtusest vihmast märg..
Ennu märkas, kuidas tema siniste ketside otsad vaikselt värvuvad tumedamaks.
Ta ei lausunud sõnagi.
Ta oli valmis jalutama üksinda tunde, ta tahtiski, kui tal ei oleks nii meeletult külm.
Külmavärinad, need ei olnud ilmast.
Ta teadis.
Sellel samal hetkel suutis ta teha ära, meeletult otsuseid.
Hääletult veeresid pisarad.
Ta ei tahtnud nutta.
Ta teadis, et ta on selle vastu võitlemiseks liiga nõrk.
Ta tahtis alustada sealt, kus tal enda arvates elamata jäi.
6.klass, just sealt.
Ta mõtles, et on 4 aastat liiga hilja, selle tagasi nõudmiseks.
Ta teadis, et seekord on ta üksi.
Täiesti üksi.
Ta tundis raevu, mis kasvatas tema tugevust ja teotahet.
Leidis, et ta räägib jälle omaette, pomiseb seosusetuid sõnu endale.
Keerates ümber nurga, oli ta jõudnud parklani.
Mõned sammud veel, siis on soe, suutis ta mõelda.
"Kas ma ikka peaks?!"
"Kas ma ikka tahan?!"
Ta otsustas seda kõike teha vaikselt.
Lambivalguses peeglis, nägi ta oma nutetud silmi, millele külm oli oma töö teinud.
Kenad jutid üle näo, ta vihkas nutmist.
Üritas peita jälgi.
Sisendas endale, "Ma olen tugev, ma saan hakkama."
Ei, ta ei saanud.
Ta oli selles kindel oma alateadvuses.
Siiski sammus ta Säsili tuppa.
Otsejoones midagi ütlemata, läks ja võttis oma kohvrist raha, võtmed ja märkmiku.
Pani taskusse ja lahkus.
Uksel:
" Kus sa nüüd lähed? Ema ei luba sind enam välja!"
"Ma tean, ma 5-ks minutiks veel."
"Davai, tule kähku tagasi."
Ta oli suutnud Säsili ära petta.
Tädi oli köögis, suitsetas.
Nagu tavaliselt.
"Ma lähen veel 5-ks minutiks. Ma olen kohe tagasi."
"Jah, ja siis oled kohe kindlasti tagasi!", vastas tädi oma käreda häälega.
Ennu ei hoolinud enam millestki.
Ta viskas jope selga, salli ja lahkus.
Aga kui kauaks?
Tundis, et miski rebib talt selle kõik lahti.
Ta jooksis.
Uks kärgatas paukudes kinni.
Ta ei hoolinud enam.
Jooksis.
Ta ei teadnud enam mida teha.
Tundes, et jooksmisel pole mõtet, suutis ta jalutada,
ta ei tahtnud, kuid jalutas.
Mõned minutid, millest Ennu ei hoolinud absoluutselt, ainult mõned.
Tänavavalgustite vihud jäid aina kaugemaks.
Sildid näitasid linnast välja.
Ta põgenes, ta ei teadnud mille või kelle eest.
Ta lihtsalt kõndis ja põgenes.
Äkitselt kõlas tuttav pinin, ehmatusega kukus telefon taskust.
" 1 sõnum vastuvõetud."
Ta ei tahtnud seda lugeda, äkki saadeti jälle mingit tobedat valimispropagandat.
"Valige turbojänesed, me oleme kõige parimad" , vasardas tüdrukul peas.
Ta avas telefoni, ja kõval häälel luges:
" Ma ei tahtnud nii, anna andeks."
Järgmisel hetkel vajutas ta täiest jõust väljalülitamisnuppu.
"Käige kõik kuradile!" , karjus ta nii kuidas jõudis.
Tal oli nõrk hääl, siiski tundis ta, et nii on kergem.
Ta pikad pruunid juuksed olid patsis.
Hallide silmade rõõmus varjund oli kadunud, ta ei osanud enam.
Ta käed värisesid tohutult..
Samal hetkel langes talle kätte, käeketi terav medaljon.
Sõrmitsedes seda, pigistas ta selle jõuliselt kätte.
Pigistas oma viha, tundis, et nii on parem.
Palju parem.
Ta tegi seda veel.
Iga korraga aina rohkem.
Medaljoni oli talle Korneelia kinkinud.
Korneelia tundis Enerit liiga hästi, nad olid lapsepõlve sõbrannad.
Äkitselt tundis Ennu kuidas käsi läks libedaks,
ta ei märganudki, et terav medaljon oli ta kätte augu sisse süvendanud.
Ta ei hoolinudki.
See just vabastas teda..
Hetkeliselt haaras teda tohutu väsimus.
Leides ennast kilomeetriposti juurest millel oli peal nr "12" pööras ta hõredasse metsa.
"Ideaalne.", lausus ta vaikselt.
Võttes seljakotist pusa, laotas ta jope endale tekiks peale.
Tal ei olnud külm.
Märgates oma verist kätt, otsis ta salvräti paki.
Surus selle tugevasti kätte ja uinus.
Äkitselt tundis ta tugevat pannkoogi lõhna, ta oli vanaema juures.
"Eneri kullake, kas sa pannkooke ei taha?", kõlas vanaema pehme hääl.
Jah, just sellest ta praegu puudust tundiski, mõtles ta vaikselt sonides.
Vaikselt.
Ilma midagi ütlemata",
põselt langemas pisar, pöörab tüdruk selja ja lahkub.
Ta teadis mis kadus temast sel hetkel. Kuid ta teadis mis on alles.
Lootus.
"See ju sureb viimasena!?" oli Ennu kuulnud Sintiat alati ütlemas.
Mõeldes, sammudes külmal tänaval, mida valgustas vaid kauge täiskuu kuma ja kaugel asetsevad tänava valgustid.
"Jah, see sureb viimasena. Ja kui sureb, siis pole seda lootustki võimalik enam ellu äratada,"oskas Ennu mõeldes, nii hästi sõnu ritta seada.
Ja seda kõike teadis, ta tänu kogemustele.
Ta ei hoolinud, et tal polnud neid, ta teadis mida ta oli tundnud ja läbi elanud.
Ta seadis lõpuks sammud üle kortermajade muru, tal oli kohutavalt külm.
See õõnes tunne, ei tahtnud kaduda.
Ta teadis, et see kaob... Ta tahtis lihtsalt, et see kiiremini juhtuks.
Midagi ei saa ju tagant kiirustada, oli tekkinud juba järgmine mõte.
Muru oli õhtusest vihmast märg..
Ennu märkas, kuidas tema siniste ketside otsad vaikselt värvuvad tumedamaks.
Ta ei lausunud sõnagi.
Ta oli valmis jalutama üksinda tunde, ta tahtiski, kui tal ei oleks nii meeletult külm.
Külmavärinad, need ei olnud ilmast.
Ta teadis.
Sellel samal hetkel suutis ta teha ära, meeletult otsuseid.
Hääletult veeresid pisarad.
Ta ei tahtnud nutta.
Ta teadis, et ta on selle vastu võitlemiseks liiga nõrk.
Ta tahtis alustada sealt, kus tal enda arvates elamata jäi.
6.klass, just sealt.
Ta mõtles, et on 4 aastat liiga hilja, selle tagasi nõudmiseks.
Ta teadis, et seekord on ta üksi.
Täiesti üksi.
Ta tundis raevu, mis kasvatas tema tugevust ja teotahet.
Leidis, et ta räägib jälle omaette, pomiseb seosusetuid sõnu endale.
Keerates ümber nurga, oli ta jõudnud parklani.
Mõned sammud veel, siis on soe, suutis ta mõelda.
"Kas ma ikka peaks?!"
"Kas ma ikka tahan?!"
Ta otsustas seda kõike teha vaikselt.
Lambivalguses peeglis, nägi ta oma nutetud silmi, millele külm oli oma töö teinud.
Kenad jutid üle näo, ta vihkas nutmist.
Üritas peita jälgi.
Sisendas endale, "Ma olen tugev, ma saan hakkama."
Ei, ta ei saanud.
Ta oli selles kindel oma alateadvuses.
Siiski sammus ta Säsili tuppa.
Otsejoones midagi ütlemata, läks ja võttis oma kohvrist raha, võtmed ja märkmiku.
Pani taskusse ja lahkus.
Uksel:
" Kus sa nüüd lähed? Ema ei luba sind enam välja!"
"Ma tean, ma 5-ks minutiks veel."
"Davai, tule kähku tagasi."
Ta oli suutnud Säsili ära petta.
Tädi oli köögis, suitsetas.
Nagu tavaliselt.
"Ma lähen veel 5-ks minutiks. Ma olen kohe tagasi."
"Jah, ja siis oled kohe kindlasti tagasi!", vastas tädi oma käreda häälega.
Ennu ei hoolinud enam millestki.
Ta viskas jope selga, salli ja lahkus.
Aga kui kauaks?
Tundis, et miski rebib talt selle kõik lahti.
Ta jooksis.
Uks kärgatas paukudes kinni.
Ta ei hoolinud enam.
Jooksis.
Ta ei teadnud enam mida teha.
Tundes, et jooksmisel pole mõtet, suutis ta jalutada,
ta ei tahtnud, kuid jalutas.
Mõned minutid, millest Ennu ei hoolinud absoluutselt, ainult mõned.
Tänavavalgustite vihud jäid aina kaugemaks.
Sildid näitasid linnast välja.
Ta põgenes, ta ei teadnud mille või kelle eest.
Ta lihtsalt kõndis ja põgenes.
Äkitselt kõlas tuttav pinin, ehmatusega kukus telefon taskust.
" 1 sõnum vastuvõetud."
Ta ei tahtnud seda lugeda, äkki saadeti jälle mingit tobedat valimispropagandat.
"Valige turbojänesed, me oleme kõige parimad" , vasardas tüdrukul peas.
Ta avas telefoni, ja kõval häälel luges:
" Ma ei tahtnud nii, anna andeks."
Järgmisel hetkel vajutas ta täiest jõust väljalülitamisnuppu.
"Käige kõik kuradile!" , karjus ta nii kuidas jõudis.
Tal oli nõrk hääl, siiski tundis ta, et nii on kergem.
Ta pikad pruunid juuksed olid patsis.
Hallide silmade rõõmus varjund oli kadunud, ta ei osanud enam.
Ta käed värisesid tohutult..
Samal hetkel langes talle kätte, käeketi terav medaljon.
Sõrmitsedes seda, pigistas ta selle jõuliselt kätte.
Pigistas oma viha, tundis, et nii on parem.
Palju parem.
Ta tegi seda veel.
Iga korraga aina rohkem.
Medaljoni oli talle Korneelia kinkinud.
Korneelia tundis Enerit liiga hästi, nad olid lapsepõlve sõbrannad.
Äkitselt tundis Ennu kuidas käsi läks libedaks,
ta ei märganudki, et terav medaljon oli ta kätte augu sisse süvendanud.
Ta ei hoolinudki.
See just vabastas teda..
Hetkeliselt haaras teda tohutu väsimus.
Leides ennast kilomeetriposti juurest millel oli peal nr "12" pööras ta hõredasse metsa.
"Ideaalne.", lausus ta vaikselt.
Võttes seljakotist pusa, laotas ta jope endale tekiks peale.
Tal ei olnud külm.
Märgates oma verist kätt, otsis ta salvräti paki.
Surus selle tugevasti kätte ja uinus.
Äkitselt tundis ta tugevat pannkoogi lõhna, ta oli vanaema juures.
"Eneri kullake, kas sa pannkooke ei taha?", kõlas vanaema pehme hääl.
Jah, just sellest ta praegu puudust tundiski, mõtles ta vaikselt sonides.
Ma ei oska millelegi regeerida enam.
Vaikselt vaadates ekraani, ei mõlgu ühtegi mõtet.
Tõlgendus puudub minu jaoks.
Papsiga mingid vestlused käivad minul vähemalt, Võru ja Valga kohta.
Tal peaks tglt poogen olema siis ju..
Kui need sama haridustasemega on.
Argh, ma tglt päris pahane ta peale.
Igast asju proovinud.. Vahel ta isegi muigab vaikselt.
Kui ma millegi "hiilgavaga" lagedale tulen.
Jep, ma megalt armastan loomi ikka. :D
Koeri ja lapsi vist võiks lõpmatuseni "karjatada" :D
Ta on nii megalt armas lihtsalt :)
Kallistaks tõsiselt katki selle pisikese nähvitsa...
Häälematerjali tal on :D
Mingi urr urr auh auh oli kogu aeg tal täna.. :D
Spordipäev oli täna meil siis..
Mingid teatejooksud värgid särgid.
"Nele, jooksis megalt kiiresti..."
Naer. 8b. Siret ei pannud tähelegi, et ma neist mööda kõndisin.
Tglt ma ei jooksnud kiiresti, ma lihtsalt saavutasin edumaa.
Enda klassi 100m parim aega tüdrukutest siis..
Karm tõde.
Jah, meil klassis 20 tüdrukut ja ma pikkuselt tagantpoolt kolmas.
Tahaks, tahaks ja veel kord tahaks kergejõustikusse minna.
Mis ma seal tegema hakkaks?
Ma siin mitu päeva leidnud endale igast asjadega tegevust..
Revideerin riidekappe .
JÄLLE.
Üks kahest hetkel, kas põllumajandus ja turism või siis midagi stilistikaga.
Yeah right, pigem esimene siis.
Teisega ma küll midagi vist peale ei hakkaks.
Mida rohkem sa näed enda ümber toimuvat, seda rohkem sa oskad ka ennast teatud olukordades hinnata.
Kohusetunnet mul pole.
Hea meelega väldiks suure kaarega koolitööd ja teeks kodus midagi asjalikku.
Sry van.
Vihkan koolitööde tegemist.
Olukorrad mu ümber hakkavad ilmet võtma.
Nad suudavad näidata oma tõelist palet.
Ka mina hakkan seda lõpuks nägema.
Hall udu kaob, ja jääb järele tegelikkus,
jooned,värvid ja meeleolud.
End of story.
This is the way I am.
Vaikselt vaadates ekraani, ei mõlgu ühtegi mõtet.
Tõlgendus puudub minu jaoks.
Papsiga mingid vestlused käivad minul vähemalt, Võru ja Valga kohta.
Tal peaks tglt poogen olema siis ju..
Kui need sama haridustasemega on.
Argh, ma tglt päris pahane ta peale.
Igast asju proovinud.. Vahel ta isegi muigab vaikselt.
Kui ma millegi "hiilgavaga" lagedale tulen.
Jep, ma megalt armastan loomi ikka. :D
Koeri ja lapsi vist võiks lõpmatuseni "karjatada" :D
Ta on nii megalt armas lihtsalt :)
Kallistaks tõsiselt katki selle pisikese nähvitsa...
Häälematerjali tal on :D
Mingi urr urr auh auh oli kogu aeg tal täna.. :D
Spordipäev oli täna meil siis..
Mingid teatejooksud värgid särgid.
"Nele, jooksis megalt kiiresti..."
Naer. 8b. Siret ei pannud tähelegi, et ma neist mööda kõndisin.
Tglt ma ei jooksnud kiiresti, ma lihtsalt saavutasin edumaa.
Enda klassi 100m parim aega tüdrukutest siis..
Karm tõde.
Jah, meil klassis 20 tüdrukut ja ma pikkuselt tagantpoolt kolmas.
Tahaks, tahaks ja veel kord tahaks kergejõustikusse minna.
Mis ma seal tegema hakkaks?
Ma siin mitu päeva leidnud endale igast asjadega tegevust..
Revideerin riidekappe .
JÄLLE.
Üks kahest hetkel, kas põllumajandus ja turism või siis midagi stilistikaga.
Yeah right, pigem esimene siis.
Teisega ma küll midagi vist peale ei hakkaks.
Mida rohkem sa näed enda ümber toimuvat, seda rohkem sa oskad ka ennast teatud olukordades hinnata.
Kohusetunnet mul pole.
Hea meelega väldiks suure kaarega koolitööd ja teeks kodus midagi asjalikku.
Sry van.
Vihkan koolitööde tegemist.
Olukorrad mu ümber hakkavad ilmet võtma.
Nad suudavad näidata oma tõelist palet.
Ka mina hakkan seda lõpuks nägema.
Hall udu kaob, ja jääb järele tegelikkus,
jooned,värvid ja meeleolud.
End of story.
This is the way I am.
esmaspäev, 7. mai 2007
Okei, täna oli ka hea päev :)
Panin pilte, siis näete ka kes mul kodus nüüd on (A)
Cäkk ala Tzäku, kes talle krt selle nime pani ..
:D
Ta on nii armas ja nutikas koer, juba kodu omaks võtnud.
Sheks värk.
Herefordidel, ( sellised lehmad on, talvituvad väljas jms. )
Ühel sündis ka vasikas siis. Pull.
Tal nii armsad silmad megalt suured on, pildilt pole aru saada aga on.
Ripsmed ka noo.. minge metsa,
tahaks ka säänseid:D
Kädi on juba mitu mitu päeva hea laps olnud.
hea meel.
Krt, kunsti lõputööd pean tegema.
Tglt mul väikest viisi lasteaed hakkab koju tekkima.
Looma lasteaed, kui Kädi ka sinna arvata siis oleks vist tiba imelik.
Jah, mulle tõesti meeldib kevad :D
Hehe.
Hehe.
pühapäev, 6. mai 2007
TEATE KUI ARMAS TA ON!?
Krt mul pole veel pilti.
Nimi oli talle juba pandud.. Cäkk :D naer.
ehk siis tzäkk
Ninnu on tume ja ise ta on selline mõnus hall..
aww.. ta nii armas :D
Lessi oli ilgelt vihane ja pahane... Porises seal nurgas..
Terri mängis vanemat venda talle :)
Reageerib nimele.
Teda lihtsalt peab nägema :D
Tahan alustada kõike otsast peale, oleks see vaid võimalik.
Krt mul pole veel pilti.
Nimi oli talle juba pandud.. Cäkk :D naer.
ehk siis tzäkk
Ninnu on tume ja ise ta on selline mõnus hall..
aww.. ta nii armas :D
Lessi oli ilgelt vihane ja pahane... Porises seal nurgas..
Terri mängis vanemat venda talle :)
Reageerib nimele.
Teda lihtsalt peab nägema :D
Tahan alustada kõike otsast peale, oleks see vaid võimalik.
Nii tglt ühe asja peaks selgeks tegema. :D
Ma ei saa öelda, et keegi mind tunneb, kui ma ei tunne iseennastki.
Mu oma vanemadki ei tunne mind.
Siiski ei tahtnud ma sellest üldse mitte rääkida..
Tujud vahelduvad tglt nagu Duracelli jänkul ja laiskloomal.
Siit moraal, olen haavatav inimene hetkel.
Emps paps läksid natuke üle tunni aja tagasi järgi, kellegile armsale armsale järgi :)
Niih, Norra Põrdakoer peaks olema siis :)
Kui nad tagasi jõuavad siis ei tule mu mate eksamiks õppimisest nagunii midagi välja.
Oli 3-4 aastat tagasi ju sama lugu, kui nad Terri tõid..
Tema oli pisike nagu suur juustuvorst, ja siis kõik utsitasid piima jooma ja sööma mingeid häid koerakrõbinaid.. ( Head olid :D:D ma ainult maitsesin,(A)) ja mina olin agar treener.
Tglt mul järgmine nädal jälle mingi suht tihe.
Teisip spordipäev, kolmap. neljap. pidid emadepäeva kontserdi proovid olema...
pühapäeval siis orkestriga ja kooriga esinemine..
Tahaks ikka täiega seda "Jesus Christ Superstari" lugu ära mängida nendega seal, oli vist, et " I don´t know how to love him ".
Parem ikka kui mingi "Tivoli", ma juba vaikselt vihkan seda lugu..
"Maanteede kuningat" vast mängime.. ( ehk siis King of the Road - nt. Dean Martini esituses vs Roger Milleri. ) . Hea lugu.
Tglt ma siin mõtlen et võiks ikka suvi tulla.
25 mai saame koolist vabaks! :D
Mõte tglt sellest et ainult pm 3 nädalat käime veel ainult tundides...
Sellest koolis.
Kahju on.
31 koolipäeva pm veel.
Lõpupäevaga koos.
Üks kuu!
Nv arvestasin välja.
Davai me pole üldse suured, miks me peame kooli lõpetama?
Me oleks nagu lasteaia viimane rühm, kes räuskab täiega ja karjub.
Suured me kohe kindlasti pole.
Iga aastaga jäävad lapsed aina vähem täiskasvanulikumaks, st et me oleme vähem täiskasvanumad kui eelmise aasta lõpetajad.
Minu arust on nii.
Miks peab lõpetama 9-ndas?
Miks mitte veel paar klassi?
Kreutzwaldi tahan minna.
Mitte inimeste, mitte Võru, vaid kooli pärast.
( Yeah, right!)
Vaimselt olen valmis sinna minema.
Ja kui tõesti papsi saab kuidagi ära rääkida, et Valga ja Võru gümnaasium pole sarnased, siis..
Lauri ja Joss võiksid mulle tõesti kaardi joonistada(A)
Emmele rääkisin, kui kole ja paha ikka Valgas on, et minu klassis poleks ühtegi mu klassi endist, ja et seal oleksid kõik tibid mis oleks tõsiselt nõme, kuna ma ei kannata tglt nartisisse.. ( Mitte et ma ise parem oleks.)
I am just avoiding becoming one!
Kreutzus ka kõik klassis tüdrukud, loogiline, et seal ka tibid.
Nagunii.
Siiski on mul võimalus Helenaga koos selle eest põgeneda..
Tglt ma olen inimeste suhtes tolerantne, siiski.
3 aastat.
Jah ma pean siis heaks lapseks ka hakkama.
Ma olengi tglt kui ma tahan.
KUI ma tahan.
:D
Keskkonnavahetus mõjuks mulle hästi.
Emmele rääkisin, et kõik inimesed vaata kaovad ära mu kõrvalt kui ma Valka läheks.
Võrus tuttavad ees. ( Loodan, et ta jäi uskuma:D )
Otsuse tegin veel ühe ära, millega pean suve jooksul hakkama saama.
Titeload.
Emmel ja issil omad kasud sees muidugi:D
Mis siis, ma võiksin vähemalt natuke kohusetunnet ka üles näidata.
Ei, ma pean ikka täna issiga rääkima.
Nad võiksid juba koju tulla.
Näähh..
:D
Üritagem olla need kes, te olete.
Minul see ei õnnestunud.
Ma ei saa öelda, et keegi mind tunneb, kui ma ei tunne iseennastki.
Mu oma vanemadki ei tunne mind.
Siiski ei tahtnud ma sellest üldse mitte rääkida..
Tujud vahelduvad tglt nagu Duracelli jänkul ja laiskloomal.
Siit moraal, olen haavatav inimene hetkel.
Emps paps läksid natuke üle tunni aja tagasi järgi, kellegile armsale armsale järgi :)
Niih, Norra Põrdakoer peaks olema siis :)
Kui nad tagasi jõuavad siis ei tule mu mate eksamiks õppimisest nagunii midagi välja.
Oli 3-4 aastat tagasi ju sama lugu, kui nad Terri tõid..
Tema oli pisike nagu suur juustuvorst, ja siis kõik utsitasid piima jooma ja sööma mingeid häid koerakrõbinaid.. ( Head olid :D:D ma ainult maitsesin,(A)) ja mina olin agar treener.
Tglt mul järgmine nädal jälle mingi suht tihe.
Teisip spordipäev, kolmap. neljap. pidid emadepäeva kontserdi proovid olema...
pühapäeval siis orkestriga ja kooriga esinemine..
Tahaks ikka täiega seda "Jesus Christ Superstari" lugu ära mängida nendega seal, oli vist, et " I don´t know how to love him ".
Parem ikka kui mingi "Tivoli", ma juba vaikselt vihkan seda lugu..
"Maanteede kuningat" vast mängime.. ( ehk siis King of the Road - nt. Dean Martini esituses vs Roger Milleri. ) . Hea lugu.
Tglt ma siin mõtlen et võiks ikka suvi tulla.
25 mai saame koolist vabaks! :D
Mõte tglt sellest et ainult pm 3 nädalat käime veel ainult tundides...
Sellest koolis.
Kahju on.
31 koolipäeva pm veel.
Lõpupäevaga koos.
Üks kuu!
Nv arvestasin välja.
Davai me pole üldse suured, miks me peame kooli lõpetama?
Me oleks nagu lasteaia viimane rühm, kes räuskab täiega ja karjub.
Suured me kohe kindlasti pole.
Iga aastaga jäävad lapsed aina vähem täiskasvanulikumaks, st et me oleme vähem täiskasvanumad kui eelmise aasta lõpetajad.
Minu arust on nii.
Miks peab lõpetama 9-ndas?
Miks mitte veel paar klassi?
Kreutzwaldi tahan minna.
Mitte inimeste, mitte Võru, vaid kooli pärast.
( Yeah, right!)
Vaimselt olen valmis sinna minema.
Ja kui tõesti papsi saab kuidagi ära rääkida, et Valga ja Võru gümnaasium pole sarnased, siis..
Lauri ja Joss võiksid mulle tõesti kaardi joonistada(A)
Emmele rääkisin, kui kole ja paha ikka Valgas on, et minu klassis poleks ühtegi mu klassi endist, ja et seal oleksid kõik tibid mis oleks tõsiselt nõme, kuna ma ei kannata tglt nartisisse.. ( Mitte et ma ise parem oleks.)
I am just avoiding becoming one!
Kreutzus ka kõik klassis tüdrukud, loogiline, et seal ka tibid.
Nagunii.
Siiski on mul võimalus Helenaga koos selle eest põgeneda..
Tglt ma olen inimeste suhtes tolerantne, siiski.
3 aastat.
Jah ma pean siis heaks lapseks ka hakkama.
Ma olengi tglt kui ma tahan.
KUI ma tahan.
:D
Keskkonnavahetus mõjuks mulle hästi.
Emmele rääkisin, et kõik inimesed vaata kaovad ära mu kõrvalt kui ma Valka läheks.
Võrus tuttavad ees. ( Loodan, et ta jäi uskuma:D )
Otsuse tegin veel ühe ära, millega pean suve jooksul hakkama saama.
Titeload.
Emmel ja issil omad kasud sees muidugi:D
Mis siis, ma võiksin vähemalt natuke kohusetunnet ka üles näidata.
Ei, ma pean ikka täna issiga rääkima.
Nad võiksid juba koju tulla.
Näähh..
:D
Üritagem olla need kes, te olete.
Minul see ei õnnestunud.
laupäev, 5. mai 2007
Üksinduse aeg - Ott Arder / Rein Rannap
Taas sulgub ringi järel ring
ja kustumas on tuled.
Täis hellust sõnatut on hing,
puudub ainult see, kes tuleb.
Üksinduse aeg algab ainsamast õhtust.
Pikim aastaaeg, tuuled hüüavad tühjust.
Unustada kõik liigse siiski ma suudan
ja ma loodan veel, et see midagi muudab.
Üksinduse aeg.
Kas on veel kedagi, kes mind
vaid viivuks viitsiks mõista.
Ja iseenesegi eest
vaevaks võtaks veidi kaitsta.
Päev pudeneb, aeg aina kaob.
Tean, anda on mul vähe.
Kõik, mis mul on, see on mu laul,
see on minu viis, mu hetk, mu ohe...
ja kustumas on tuled.
Täis hellust sõnatut on hing,
puudub ainult see, kes tuleb.
Üksinduse aeg algab ainsamast õhtust.
Pikim aastaaeg, tuuled hüüavad tühjust.
Unustada kõik liigse siiski ma suudan
ja ma loodan veel, et see midagi muudab.
Üksinduse aeg.
Kas on veel kedagi, kes mind
vaid viivuks viitsiks mõista.
Ja iseenesegi eest
vaevaks võtaks veidi kaitsta.
Päev pudeneb, aeg aina kaob.
Tean, anda on mul vähe.
Kõik, mis mul on, see on mu laul,
see on minu viis, mu hetk, mu ohe...
Kas keegi kujutab ette kui hea päev mul ei oli?:D
Tõsiselt hea päev oli.
Koolis oli väga lõbus. Söögivahetunnil siis mina ja Marike, Taavid,Tauri, Aleks, võib olla oli keegi veel sõime. Niih nagu ikka on nende seltskonnas äärmiselt lõbus, mina muidugi ammutan kamaluga suhu, kui nemad kõige naljakamaid asju räägivad..
Tavaline ju et ma naerma hakkan. :D
Eks ma siis seal naersin ja lämbusin vaikselt:D
Ilgelt naljakas oli:D
Tõsiselt:D Teised naersid seda kuidas mina naeran:D
Tegin jah seal ilgelt naljakat häält:D Ma ei saanud teisiti.
Siis ma ise naersin 7 korda pikemalt kui teised, siis nad hakkasid selle peale naerma et mul naljakas on :D
Loogiline et läksime ülesse 2-le varbalekat mängima.. ( JAH, me oleme 9-sas klass! Andke Andeks õpetaja Karin Kütimets <- paralleeli klassa. )
Ruumi polnud, teised õpilased blokeerisid ruumi.
Siis kukuti ümber ja mida iganes.. Nalja oli tõesti nabani:)
Siis ma jooksin koolist kähku juuksurisse.. Istusin seal ikka päris kaua..
Megalt võõras oli otsa vaadata.. Kuid tean et ma nägin ju kunagi selline välja..
Kaugelt vaadates on pm loomulik värv mul enda oma.
Lähedalt igast triibud värgid särgid. Aga see pole oluline.
Arvet kuuldes, mõtlesin kohe kõik sinnapaika jätta ja kääride järgi haarata, et juukseid lühemaks saada:D
Tuleb ohvreid tuua siis lihtsalt.
Ise tahtsin.
Erialasse jäin 20 minti hiljaks. :D
(Y) Good for me.
Siis kähku sealt veel Mooni ja siis bussi peale.
Bussi peal läks kõik päris kähku, mida tihedamini sõidad seda rohkem harjud teega ära vist.
Omad kogemused. 13a. ühte ja sama teed sõites, ei tundu see apsull pikk.
Kertu sai minust küll alguses kohe närvivapustuse..
Laulsin talle seal : " I wanna have sex on the beach..."
mhh.. Ei mul oli tõsiselt lõbus selleks ajaks..
Aa enne bussi peale minekut jooksis mulle jaamas üks tüdruk vastu täie laksiga jookseb jookseb käed laiali. Ja siis pöörab ära kui nägu lähemalt näeb:D Ilmselt pidas mind kellekski, ma seal mainisin et pole hullu jne.. :D
Ei lõbus oli bussi peale minna nii.
Peale bussi pealt maha tulekut nägi Hardi poissi ka:D
Läks teine maale :D
Aga Kertu minuga välja ei tulnudki, ma ei imesta, ta oleks mu seal samas lasknud vist psühhiaatriahaiglasse panna:D See on see Nele kui tal tõsiselt hea tuju on.:D
Nii hea oli Võrus olla lihtsalt. SAATE ARU:D
Kertu ei viicinud isegi hommikumantlis ja padja näoga välja tulla;D
Varsti leidsin siis, ühe südamesse pugenud hinged rannast üles.
Istusime ja arutasime maailma asju.
Liikusime kõlakojasse.
okei seal hakkas orgia pihta..:D
Erika ütles mulle et nüüd ta võib mind ka võtta:D
5 minti ja tal oli minust juba küllalt:D Naine ei pea kaua vastu:D Tglt ta nagu sai aru et on temast veel hullemaid inimesi olemas...:D
Helena tahtis minu pärast isegi lesbiks hakata.. Ohh mis te nüüd(A)
:D
Pärast mitmeid orgiaid, ja Silveri kiusamist naiste pesu pildiga.. Ütles Erika, et Nele sa oled kindalasti voodis väga hea..
Hea nali. :D
Keegi ütles veel, et Nele pole ammu enam süütu ka..:D
Jei..
Seda on ennegi öeldud.
Ma arvan, et ma olen tglt neist kõigist kõige süütum.
Nii nad suitsetasid seal ikka väga väga palju.. :D
Jube.. :D
Siim poiss tuli ka sinna, emotsionaalsed hetked nagu alati tema puhul . :D
Siis varsti liikusime lihakale vms.. :D
Te ei tea kui HEAD need tüdrukud on.
Erika, Helena ja Delia.
Liiga head:)
Meil oli vähemalt ühine probleem jälle..
Tiinekast lahti saamine:D
See ei tahtnud hästi õnnestuda õigemini keegi vist ei üritanudki:D
Lihaka treppidest üles minnes suutsin ma oma rohelise ketsi ära lõhkuda.. Väga haigelt:D
Saab äkki kuidagi ära tuunida ma arvan.
Siis läksime Selveri poole.
siis Vilja,
siis saatsime Laurit ja Deliat.
Te ei kujuta ette milline kullatükk Delia on.
Tõsiselt.
Tõeline kullatükk :)
Keegi kes mõistab.
Õhtu poole olid tegelt emotsioonid suht segased kõik.
Mega haige oli olla.
Üritasin head nägu pähe manada.
Usun et see ei õnnestunud.
Siiski, mind ikka hämmastab kui nutikas ma vahel olen.
Hea seegi, et ma ennast hämmastada suudan.
:D
Kõigele vaatamata, oli tõsiselt hea päev eile ;)
14.mai näeme vast jälle, kallid südamesse pugenud inimesed :)
Tõsiselt hea päev oli.
Koolis oli väga lõbus. Söögivahetunnil siis mina ja Marike, Taavid,Tauri, Aleks, võib olla oli keegi veel sõime. Niih nagu ikka on nende seltskonnas äärmiselt lõbus, mina muidugi ammutan kamaluga suhu, kui nemad kõige naljakamaid asju räägivad..
Tavaline ju et ma naerma hakkan. :D
Eks ma siis seal naersin ja lämbusin vaikselt:D
Ilgelt naljakas oli:D
Tõsiselt:D Teised naersid seda kuidas mina naeran:D
Tegin jah seal ilgelt naljakat häält:D Ma ei saanud teisiti.
Siis ma ise naersin 7 korda pikemalt kui teised, siis nad hakkasid selle peale naerma et mul naljakas on :D
Loogiline et läksime ülesse 2-le varbalekat mängima.. ( JAH, me oleme 9-sas klass! Andke Andeks õpetaja Karin Kütimets <- paralleeli klassa. )
Ruumi polnud, teised õpilased blokeerisid ruumi.
Siis kukuti ümber ja mida iganes.. Nalja oli tõesti nabani:)
Siis ma jooksin koolist kähku juuksurisse.. Istusin seal ikka päris kaua..
Megalt võõras oli otsa vaadata.. Kuid tean et ma nägin ju kunagi selline välja..
Kaugelt vaadates on pm loomulik värv mul enda oma.
Lähedalt igast triibud värgid särgid. Aga see pole oluline.
Arvet kuuldes, mõtlesin kohe kõik sinnapaika jätta ja kääride järgi haarata, et juukseid lühemaks saada:D
Tuleb ohvreid tuua siis lihtsalt.
Ise tahtsin.
Erialasse jäin 20 minti hiljaks. :D
(Y) Good for me.
Siis kähku sealt veel Mooni ja siis bussi peale.
Bussi peal läks kõik päris kähku, mida tihedamini sõidad seda rohkem harjud teega ära vist.
Omad kogemused. 13a. ühte ja sama teed sõites, ei tundu see apsull pikk.
Kertu sai minust küll alguses kohe närvivapustuse..
Laulsin talle seal : " I wanna have sex on the beach..."
mhh.. Ei mul oli tõsiselt lõbus selleks ajaks..
Aa enne bussi peale minekut jooksis mulle jaamas üks tüdruk vastu täie laksiga jookseb jookseb käed laiali. Ja siis pöörab ära kui nägu lähemalt näeb:D Ilmselt pidas mind kellekski, ma seal mainisin et pole hullu jne.. :D
Ei lõbus oli bussi peale minna nii.
Peale bussi pealt maha tulekut nägi Hardi poissi ka:D
Läks teine maale :D
Aga Kertu minuga välja ei tulnudki, ma ei imesta, ta oleks mu seal samas lasknud vist psühhiaatriahaiglasse panna:D See on see Nele kui tal tõsiselt hea tuju on.:D
Nii hea oli Võrus olla lihtsalt. SAATE ARU:D
Kertu ei viicinud isegi hommikumantlis ja padja näoga välja tulla;D
Varsti leidsin siis, ühe südamesse pugenud hinged rannast üles.
Istusime ja arutasime maailma asju.
Liikusime kõlakojasse.
okei seal hakkas orgia pihta..:D
Erika ütles mulle et nüüd ta võib mind ka võtta:D
5 minti ja tal oli minust juba küllalt:D Naine ei pea kaua vastu:D Tglt ta nagu sai aru et on temast veel hullemaid inimesi olemas...:D
Helena tahtis minu pärast isegi lesbiks hakata.. Ohh mis te nüüd(A)
:D
Pärast mitmeid orgiaid, ja Silveri kiusamist naiste pesu pildiga.. Ütles Erika, et Nele sa oled kindalasti voodis väga hea..
Hea nali. :D
Keegi ütles veel, et Nele pole ammu enam süütu ka..:D
Jei..
Seda on ennegi öeldud.
Ma arvan, et ma olen tglt neist kõigist kõige süütum.
Nii nad suitsetasid seal ikka väga väga palju.. :D
Jube.. :D
Siim poiss tuli ka sinna, emotsionaalsed hetked nagu alati tema puhul . :D
Siis varsti liikusime lihakale vms.. :D
Te ei tea kui HEAD need tüdrukud on.
Erika, Helena ja Delia.
Liiga head:)
Meil oli vähemalt ühine probleem jälle..
Tiinekast lahti saamine:D
See ei tahtnud hästi õnnestuda õigemini keegi vist ei üritanudki:D
Lihaka treppidest üles minnes suutsin ma oma rohelise ketsi ära lõhkuda.. Väga haigelt:D
Saab äkki kuidagi ära tuunida ma arvan.
Siis läksime Selveri poole.
siis Vilja,
siis saatsime Laurit ja Deliat.
Te ei kujuta ette milline kullatükk Delia on.
Tõsiselt.
Tõeline kullatükk :)
Keegi kes mõistab.
Õhtu poole olid tegelt emotsioonid suht segased kõik.
Mega haige oli olla.
Üritasin head nägu pähe manada.
Usun et see ei õnnestunud.
Siiski, mind ikka hämmastab kui nutikas ma vahel olen.
Hea seegi, et ma ennast hämmastada suudan.
:D
Kõigele vaatamata, oli tõsiselt hea päev eile ;)
14.mai näeme vast jälle, kallid südamesse pugenud inimesed :)
neljapäev, 3. mai 2007
Maroon 5- Makes me wonder.
I Wake up with blood-shot eyes.Struggled to memorize.
The way it felt between your thighs.
Pleasure that made you cry.
Feels so good to be bad.
Not worth the aftermath, after that,After that.
Try to get you back.
I still don't have the reason.
And you don't have the time.
And it really makes me wonder,
If I ever gave a fuck about you.
Give me something to believe in,
Cause I don't believe in you anymore,
Anymore.
I wonder if it even makes a difference to try.
(Yeah)So this is goodbye.
God damn my spinning head.
Decisions that made my bed.
Now I must lay in it.
And deal with things I've left unsaid.
I want to dive into you.
Forget what you're going through.
I get behind, and make your move.
Forget about the truth.
I still don't have a reason.
And you don't have the time.
And it really makes me wonder,
If I ever gave a fuck about you.
Give me something to believe in.
Cause I don't believe in you anymore,Anymore.
I wonder if it even makes a difference,
It even makes a difference to try.
(yeah)And you told me how you're feelin',
But I don't believe it's true anymore,Anymore.
I wonder if it even makes a difference to cry.
(Oh no)So this is goodbye.
I've been here before.
One day I'll wake up,
And it won't hurt anymore,
You caught me in a lie,
I have no alibi,
The words you said don't have a meaning,
Cause..
I still don't have a reason.
And you don't have the time.
And it really makes me wonder,
If I ever gave a fuck about you and I..
Give me something to believe in.
Cause I don't believe in you anymore,
Anymore.
I wonder if it even makes a difference,
It even makes a difference to try.
And you told me how you're feelin',
But I don't believe it's true anymore,Anymore.
I wonder if it even makes a difference to cry.(Oh no)
So this is goodbye, (oh no)
So this is goodbye, (oh no)
(yeah)So this is goodbye, (
oh no)(yeah)So this is goodbye.
And so this is goodbye.
The way it felt between your thighs.
Pleasure that made you cry.
Feels so good to be bad.
Not worth the aftermath, after that,After that.
Try to get you back.
I still don't have the reason.
And you don't have the time.
And it really makes me wonder,
If I ever gave a fuck about you.
Give me something to believe in,
Cause I don't believe in you anymore,
Anymore.
I wonder if it even makes a difference to try.
(Yeah)So this is goodbye.
God damn my spinning head.
Decisions that made my bed.
Now I must lay in it.
And deal with things I've left unsaid.
I want to dive into you.
Forget what you're going through.
I get behind, and make your move.
Forget about the truth.
I still don't have a reason.
And you don't have the time.
And it really makes me wonder,
If I ever gave a fuck about you.
Give me something to believe in.
Cause I don't believe in you anymore,Anymore.
I wonder if it even makes a difference,
It even makes a difference to try.
(yeah)And you told me how you're feelin',
But I don't believe it's true anymore,Anymore.
I wonder if it even makes a difference to cry.
(Oh no)So this is goodbye.
I've been here before.
One day I'll wake up,
And it won't hurt anymore,
You caught me in a lie,
I have no alibi,
The words you said don't have a meaning,
Cause..
I still don't have a reason.
And you don't have the time.
And it really makes me wonder,
If I ever gave a fuck about you and I..
Give me something to believe in.
Cause I don't believe in you anymore,
Anymore.
I wonder if it even makes a difference,
It even makes a difference to try.
And you told me how you're feelin',
But I don't believe it's true anymore,Anymore.
I wonder if it even makes a difference to cry.(Oh no)
So this is goodbye, (oh no)
So this is goodbye, (oh no)
(yeah)So this is goodbye, (
oh no)(yeah)So this is goodbye.
And so this is goodbye.
Niih, mate proovieksamis kukkusin väga läbi..
1 punkt jäi puudu, et oleks olnud kaks. Et sain 3-e siis.
Kui pange saab panna? Mega lihtsad olid tegelt need ülesanded.
Koolis ma olen nagu mingi ilusalong, totaalselt:D
"Nele, kas sul kätekreemi on?"
"Nele, kas sul küüneviili on ?"
"Nele, kas sa mulle kalasaba patsid viitisid teha?"
"Nele, sa mulle patsi ei viici teha?"
"Nele, sa mulle ajalehelokke ei viici teha?`"
"Nele, kas sa mulle masaaži viitsid teha?"
Ema ütles, et võta raha patside eest.
:D
Eks ma mõtlesin, et tglt võiks küll.
Mõned kroonid ei tee paha.
"Nele, kuidas sa oskad endale niimoodi seda patsi teha?"
Harjutamise asi.
Homme ka veel paar "soengut" ja esmaspäeval ka..
Siis ma võtan juba raha :D
Hea kui saan kasulik kuidagi olla.
Teate kui hea tunne on palli täie jõuga peksta?
Super.
Ja mis siis, et korvpalli ja jalad selle tõttu kannatavad.
Homme juuksurisse.
Ja siis peaksin täna ära mõtlema, et kas ma lähen siis Võrru või ei.
See pole sinuga seotud.
Mõtlen pidevalt, kuhu ma oma elukest juba raisanud olen.
See kord on kergem.
Ma tean, et on.
Inimene kasvab, areneb ja muutub pidevalt.
Just selle tõttu.
Kogemuste vara, annab siiski palju juurde.
1 punkt jäi puudu, et oleks olnud kaks. Et sain 3-e siis.
Kui pange saab panna? Mega lihtsad olid tegelt need ülesanded.
Koolis ma olen nagu mingi ilusalong, totaalselt:D
"Nele, kas sul kätekreemi on?"
"Nele, kas sul küüneviili on ?"
"Nele, kas sa mulle kalasaba patsid viitisid teha?"
"Nele, sa mulle patsi ei viici teha?"
"Nele, sa mulle ajalehelokke ei viici teha?`"
"Nele, kas sa mulle masaaži viitsid teha?"
Ema ütles, et võta raha patside eest.
:D
Eks ma mõtlesin, et tglt võiks küll.
Mõned kroonid ei tee paha.
"Nele, kuidas sa oskad endale niimoodi seda patsi teha?"
Harjutamise asi.
Homme ka veel paar "soengut" ja esmaspäeval ka..
Siis ma võtan juba raha :D
Hea kui saan kasulik kuidagi olla.
Teate kui hea tunne on palli täie jõuga peksta?
Super.
Ja mis siis, et korvpalli ja jalad selle tõttu kannatavad.
Homme juuksurisse.
Ja siis peaksin täna ära mõtlema, et kas ma lähen siis Võrru või ei.
See pole sinuga seotud.
Mõtlen pidevalt, kuhu ma oma elukest juba raisanud olen.
See kord on kergem.
Ma tean, et on.
Inimene kasvab, areneb ja muutub pidevalt.
Just selle tõttu.
Kogemuste vara, annab siiski palju juurde.
26.02.2007 Midagi leidsin jälle.
Kõik inimesed on nii konkreetselt erinevad,
vahel me mõtleme, et me sobime, vahel mitte..
Need kellena, me näida tahame, need head soovid
on kõigil samasugused, head ja ülitublid,
hiljem näeme, et kõik polegi sellised nagu nad ennast väliselt näitavad.
Nad on nii haigelt erinevad,
et tekib küsimus ,kas me kõik oleme samamoodi erinevad?
Tean, et see kõik on jabur, kuid me kõik kõlame samamoodi
leides, proovides ja katsetades millised me oleme
ja millistes me kunagi saame.
Me kõik sündides alustame tühjal lehelt.
* * *
Need emotsioonid, mida me surres ajendame
see kõik tuleb sellest ümbritsevast mis meid
korduvalt, jätkuvalt ja endistviisi mõjutab.
Äkki siiski on surm millegi algus ja lõpp...
Point on selles, mis saab siis kui inimene seespidiselt kokku kukub
ja ta pole pärast seda enam see kes kunagi,
ta on seespidiselt surnud,nüristatud..
Ta on kui verest tühi, tal pole sisu..
Keelde hammustades ei tunne ta valu,
vaid talle nii jubedalt meeldib see,
surudes teravad ripatsid endale kätte,
teeb ta seda ühe kõvemini ja tugevamini,
kui iial varem, ta nüristub verest,
ta naudib seda meeletult,
pisar langeb mööda tema verest pühitud põske,
vihastades veelgi teeb ta seda veel tugevamalt,
ta elab selle raevu endast välja,
ta tunneb, et nüüd on parem, kergem.
Ta seob tilkuva käe sidemesse, tugevalt
nii, et käsi sureb..
Võtab rätiku pühib piisad maast ning variseb sinna samma kokku,
Suured piisad palgel, leides et ta pole enam midagi väärt...
vahel me mõtleme, et me sobime, vahel mitte..
Need kellena, me näida tahame, need head soovid
on kõigil samasugused, head ja ülitublid,
hiljem näeme, et kõik polegi sellised nagu nad ennast väliselt näitavad.
Nad on nii haigelt erinevad,
et tekib küsimus ,kas me kõik oleme samamoodi erinevad?
Tean, et see kõik on jabur, kuid me kõik kõlame samamoodi
leides, proovides ja katsetades millised me oleme
ja millistes me kunagi saame.
Me kõik sündides alustame tühjal lehelt.
* * *
Need emotsioonid, mida me surres ajendame
see kõik tuleb sellest ümbritsevast mis meid
korduvalt, jätkuvalt ja endistviisi mõjutab.
Äkki siiski on surm millegi algus ja lõpp...
Point on selles, mis saab siis kui inimene seespidiselt kokku kukub
ja ta pole pärast seda enam see kes kunagi,
ta on seespidiselt surnud,nüristatud..
Ta on kui verest tühi, tal pole sisu..
Keelde hammustades ei tunne ta valu,
vaid talle nii jubedalt meeldib see,
surudes teravad ripatsid endale kätte,
teeb ta seda ühe kõvemini ja tugevamini,
kui iial varem, ta nüristub verest,
ta naudib seda meeletult,
pisar langeb mööda tema verest pühitud põske,
vihastades veelgi teeb ta seda veel tugevamalt,
ta elab selle raevu endast välja,
ta tunneb, et nüüd on parem, kergem.
Ta seob tilkuva käe sidemesse, tugevalt
nii, et käsi sureb..
Võtab rätiku pühib piisad maast ning variseb sinna samma kokku,
Suured piisad palgel, leides et ta pole enam midagi väärt...
Mul on täielik hirm sinu kaotamise ees , oli enne ja hetkel see aina kasvab.
Sa ei saateha muud, kui seda mis ütleb su mõistus ja süda. Mind sa praktiliselt ei tunne, hea
oleks kui oleksid sina õnnelik.
Mis siis, et see aeg oli väike ja tõeliselt vähene,tea, et see andis mulle tagasi tunde mille olin sootuks unustanud. Aitäh, selles eest.
Sinuga veedetud hetk oli kõike seda väärt. Tea, et õige on asi alles siis kui sa oled 100% kindel, muidu petad teisi ja iseennast. Pisarais tüdrukuid ma rohkem ei soovi näha.
Sa ei saateha muud, kui seda mis ütleb su mõistus ja süda. Mind sa praktiliselt ei tunne, hea
oleks kui oleksid sina õnnelik.
Mis siis, et see aeg oli väike ja tõeliselt vähene,tea, et see andis mulle tagasi tunde mille olin sootuks unustanud. Aitäh, selles eest.
Sinuga veedetud hetk oli kõike seda väärt. Tea, et õige on asi alles siis kui sa oled 100% kindel, muidu petad teisi ja iseennast. Pisarais tüdrukuid ma rohkem ei soovi näha.
kolmapäev, 2. mai 2007
Faking orkut paneb näkku.
On vaja w?
Hea koht see blogi saab ennast välja elada.
Plaksutaks inimesele kes välja mõtleks, õigemini kirjutaks talle blogi:)
Ma vaatan asju ju teise nurga alt.
Ma ei tea mida keegi mõtleb.
Veelvähem oskan ma seda aimata.
Kõik asjad panin ära.
Heam on nii.
Õige ka.
Keegi kunagi ütles mulle väga palju õigeid lauseid et mind maha rahustada.
Noo way ma ei tea mis ma teen taga, kui ta neid tõsiselt ei mõelnud.
Ma tahan röökida ja tahan täiega röökida,.. Teate ju et mul kõva hääl.
Ma ei saa.
Õde ärkab, perekond vaataks vildakalt.
Röögiks selle kellegi peale.
Usaldus, sülitaks selle peale.
Ausus, selle peale ka.
Võtan omad sõnad tagasi.
Kui ülistavad need ka polnud.
Ma olen pettunud, samas ka vihane.
Kuid ükskõik kui vihane ja pettunud ma olen, tean et sa tegid valesti..
Siiski ei suuda ma olla su peale vihane, ei suuda ajada seda kõike sinu kaela.
Kuigi siiski su süü et lasid minul nii teha.
Et lasid asjal nii kaugele minna.
Mul on megalt poogen kes seda loeb.
Teadku, et ma olen tõsiselt pettunud.
Mõtlen kas see kõik mida sa oled öelnud, on ikka tõsi või ei.
Kummitab mõte, kas tüdruk leiti/võeti selleks et saada üle viltu läinud armumisest.
Ükskõik kui positiivse ja heana mind keegi ette kujutab, ka mina oskan olla vihane..
Siiski oskan olla rõõmus, kuid harva õnnelik südamest..
Mõni üksik teab, milline ma olen kui ma olen õnnelik.
Keegi võttis selle mult jälle ära.
Big thanks for you.
Arva mida tahad.
Mina tunnen end reedetuna.
Siiski ei suuda salata seda, et üle pika aja tundsin seda mida tunnevad inimesed harva.
Tundsin, et mul aeg, koht ja tähtsus.
Asjatult.
Ja ma teen SEDA MIDA ISE TAHAN.
See ya girls and boys.
Maybe you would live happily ever after.
On vaja w?
Hea koht see blogi saab ennast välja elada.
Plaksutaks inimesele kes välja mõtleks, õigemini kirjutaks talle blogi:)
Ma vaatan asju ju teise nurga alt.
Ma ei tea mida keegi mõtleb.
Veelvähem oskan ma seda aimata.
Kõik asjad panin ära.
Heam on nii.
Õige ka.
Keegi kunagi ütles mulle väga palju õigeid lauseid et mind maha rahustada.
Noo way ma ei tea mis ma teen taga, kui ta neid tõsiselt ei mõelnud.
Ma tahan röökida ja tahan täiega röökida,.. Teate ju et mul kõva hääl.
Ma ei saa.
Õde ärkab, perekond vaataks vildakalt.
Röögiks selle kellegi peale.
Usaldus, sülitaks selle peale.
Ausus, selle peale ka.
Võtan omad sõnad tagasi.
Kui ülistavad need ka polnud.
Ma olen pettunud, samas ka vihane.
Kuid ükskõik kui vihane ja pettunud ma olen, tean et sa tegid valesti..
Siiski ei suuda ma olla su peale vihane, ei suuda ajada seda kõike sinu kaela.
Kuigi siiski su süü et lasid minul nii teha.
Et lasid asjal nii kaugele minna.
Mul on megalt poogen kes seda loeb.
Teadku, et ma olen tõsiselt pettunud.
Mõtlen kas see kõik mida sa oled öelnud, on ikka tõsi või ei.
Kummitab mõte, kas tüdruk leiti/võeti selleks et saada üle viltu läinud armumisest.
Ükskõik kui positiivse ja heana mind keegi ette kujutab, ka mina oskan olla vihane..
Siiski oskan olla rõõmus, kuid harva õnnelik südamest..
Mõni üksik teab, milline ma olen kui ma olen õnnelik.
Keegi võttis selle mult jälle ära.
Big thanks for you.
Arva mida tahad.
Mina tunnen end reedetuna.
Siiski ei suuda salata seda, et üle pika aja tundsin seda mida tunnevad inimesed harva.
Tundsin, et mul aeg, koht ja tähtsus.
Asjatult.
Ja ma teen SEDA MIDA ISE TAHAN.
See ya girls and boys.
Maybe you would live happily ever after.
Okei hommikul oli hea dialoog emaga:D
"Kas Lauri ema on nüüd sind näinud w?
"Mkm. Miks sa küsid?"
"Ma niisama mõtlesin, et kas Lauri siia ei võiks tulla."
Naer. :)
Pm Lauri mu ema on sind siis pm meie juurde kutsunud :D
Vägev värk.
Koolis oli nagu koolis ikka.
Kirjutasime proovikirjandit.
"Asjad, mis teevad õnnelikuks" põhimõte oli selline.
Mustand tuli peaaegu 4 lehte! Megalt palju.
Õnneks pärast korralikult kirjutades tuli korralik formaat.
Kahtlen et seekord hea hinde saan, kirjutasin suht teemast mööda.
Musakoolis oli mingi orkestri pildistamine.
Kõik on lihtsam kui ma ei mõtle nii palju, olen hõivatud igasuguste asjadega.
Ootan siis kõiki külla (A) :D
P.s. Unustasin ära et eilsest kuu aega tagasi olen alustanud selle koha risustamist oma tekstidega:D
"Kas Lauri ema on nüüd sind näinud w?
"Mkm. Miks sa küsid?"
"Ma niisama mõtlesin, et kas Lauri siia ei võiks tulla."
Naer. :)
Pm Lauri mu ema on sind siis pm meie juurde kutsunud :D
Vägev värk.
Koolis oli nagu koolis ikka.
Kirjutasime proovikirjandit.
"Asjad, mis teevad õnnelikuks" põhimõte oli selline.
Mustand tuli peaaegu 4 lehte! Megalt palju.
Õnneks pärast korralikult kirjutades tuli korralik formaat.
Kahtlen et seekord hea hinde saan, kirjutasin suht teemast mööda.
Musakoolis oli mingi orkestri pildistamine.
Kõik on lihtsam kui ma ei mõtle nii palju, olen hõivatud igasuguste asjadega.
Ootan siis kõiki külla (A) :D
P.s. Unustasin ära et eilsest kuu aega tagasi olen alustanud selle koha risustamist oma tekstidega:D
teisipäev, 1. mai 2007
Miks ma suudan ikka ja jälle nende negatiivsete mõtete juurde tagasi tulla?
Kõik on ju HÄSTI.
Nagu alati ei suuda me seda toredust endale tunnistada.
Ma tõesti ei taha inimesi koormata, koorman siis enda mõtteid, raamatut, seda blogi.
Siiski jääb nii palju kirjutamata.
Ma tõepoolest tänan neid inimesi kes mu tglt nii ettevaatlikuks on suutnud teha.
Aga kas nii Ettevaatlikku oli mul vaja? Ma hakkan ju tasapisi inimestele närvidele käima, sedaviisi.
Oleks ainult üks täiesti sõltumatu isik.
Kes tunneks neid keda ma tahaks.
Oskaks öelda, kas kõik on korras või ma kujutan seda tulevast Krahhi jälle ette.
Üle pika aja hakkab mu teistlaadi mõttemaailm selginemise märke näitama.
Mul on ohutunnetus, ja ma tunnen ohtu.
Ohtu jälle haiget saamise näol.
Faaaak.
Ma suudan muidugi asjad endale kümneid kordi hullemaks mõelda kui nad tegelt on.
Ma suudan eirata tegelikkust ja sellega endale kahju tuua.
Võttes käsile fakte mis on valed.
Ma tean mis ma tahan, ainult seetõttu, et teised on mulle öelnud, et nii on hea.
Kas ma ise ka tean mis on hea?
Mõeldes inimestele kellega on mul hea oskan asju vaadata ainult ühe, mitte mitme nurga alt.
Ja mulle just siis tundub et see on õige.
Ma tean ühte mis on hea.
Ja seda ma ei taha kaotada.
Ma ei lase inimestel tegeleda omade asjadega.
Ma ei saa aru, et ka neil on vaja teha igast stuffi.
Ei ikka, ja alati peab maailm keerlema minu ümber.
Faaaak.
Ma ei taha.
Ma tahan saada lahti sellest isekust tekitavast.
Siiski iga inimene saab hoida tagasi ainult enda halvemaid külgi, neid kaotada pole aga võimalik.
Eks ma siis püüan vähem mõelda, sellele.
Samas pean lahti saama enda pahedest, mis aina kuhjavad mu teisi asju.
Kõik pole nii lihtne nagu meile tundub,
lill ei õitsegi lihtsalt niisama,
selleks läheb päikest, vett, aega ja energiat.
Mina unustan need pisiasjad ära.
Ma unustan ära et tuleb teha eeltööd ka teiste asjade jaoks, et need asjad toimiks.
Avastan tihti selle alles siis kui pole enam midagi päästa.
Samas alguses on kõik nii lihtne ja hea.
Ma ei oska midagi arvata, teevad teised, arvavad teised.
Siis kui mind midagi tegema hakkan, kaovad need teised ära.
Nad on olemas, kuid mitte nii nagu ma tahaks.
Ma tean last, kes naeratab. Seda siiski põhjusega.
Kuid kui laps leiab tee koju, leiab tee sinna võib ta leida eest tühjuse..
Võib olla siiski ei tasu olla eufoorias asjade üle, kui nad ei ole veel korralikult käibel.
Ei tasu neid võtta 100%-liselt.
Kuid laps tahab.
See kõik pole aga kahjuks alati võimalik.
Ta võib kirjutada raamatusse ja joonistada kauneid pilte.
Seda mis toimub ta sees ei väljenda ükski kirjutis ega joonistus.
Nii kirjutan ka mina, mis toimub mu sees ja kirjeldan seda.
Siiski täit tõde mis tõesti elab mu sees, ei näe ja ei tea mitte keegi.
Kõik on ju HÄSTI.
Nagu alati ei suuda me seda toredust endale tunnistada.
Ma tõesti ei taha inimesi koormata, koorman siis enda mõtteid, raamatut, seda blogi.
Siiski jääb nii palju kirjutamata.
Ma tõepoolest tänan neid inimesi kes mu tglt nii ettevaatlikuks on suutnud teha.
Aga kas nii Ettevaatlikku oli mul vaja? Ma hakkan ju tasapisi inimestele närvidele käima, sedaviisi.
Oleks ainult üks täiesti sõltumatu isik.
Kes tunneks neid keda ma tahaks.
Oskaks öelda, kas kõik on korras või ma kujutan seda tulevast Krahhi jälle ette.
Üle pika aja hakkab mu teistlaadi mõttemaailm selginemise märke näitama.
Mul on ohutunnetus, ja ma tunnen ohtu.
Ohtu jälle haiget saamise näol.
Faaaak.
Ma suudan muidugi asjad endale kümneid kordi hullemaks mõelda kui nad tegelt on.
Ma suudan eirata tegelikkust ja sellega endale kahju tuua.
Võttes käsile fakte mis on valed.
Ma tean mis ma tahan, ainult seetõttu, et teised on mulle öelnud, et nii on hea.
Kas ma ise ka tean mis on hea?
Mõeldes inimestele kellega on mul hea oskan asju vaadata ainult ühe, mitte mitme nurga alt.
Ja mulle just siis tundub et see on õige.
Ma tean ühte mis on hea.
Ja seda ma ei taha kaotada.
Ma ei lase inimestel tegeleda omade asjadega.
Ma ei saa aru, et ka neil on vaja teha igast stuffi.
Ei ikka, ja alati peab maailm keerlema minu ümber.
Faaaak.
Ma ei taha.
Ma tahan saada lahti sellest isekust tekitavast.
Siiski iga inimene saab hoida tagasi ainult enda halvemaid külgi, neid kaotada pole aga võimalik.
Eks ma siis püüan vähem mõelda, sellele.
Samas pean lahti saama enda pahedest, mis aina kuhjavad mu teisi asju.
Kõik pole nii lihtne nagu meile tundub,
lill ei õitsegi lihtsalt niisama,
selleks läheb päikest, vett, aega ja energiat.
Mina unustan need pisiasjad ära.
Ma unustan ära et tuleb teha eeltööd ka teiste asjade jaoks, et need asjad toimiks.
Avastan tihti selle alles siis kui pole enam midagi päästa.
Samas alguses on kõik nii lihtne ja hea.
Ma ei oska midagi arvata, teevad teised, arvavad teised.
Siis kui mind midagi tegema hakkan, kaovad need teised ära.
Nad on olemas, kuid mitte nii nagu ma tahaks.
Ma tean last, kes naeratab. Seda siiski põhjusega.
Kuid kui laps leiab tee koju, leiab tee sinna võib ta leida eest tühjuse..
Võib olla siiski ei tasu olla eufoorias asjade üle, kui nad ei ole veel korralikult käibel.
Ei tasu neid võtta 100%-liselt.
Kuid laps tahab.
See kõik pole aga kahjuks alati võimalik.
Ta võib kirjutada raamatusse ja joonistada kauneid pilte.
Seda mis toimub ta sees ei väljenda ükski kirjutis ega joonistus.
Nii kirjutan ka mina, mis toimub mu sees ja kirjeldan seda.
Siiski täit tõde mis tõesti elab mu sees, ei näe ja ei tea mitte keegi.
Nii täna ma magasin ikka eriliselt kaua...
Üle väga pika aja.
enne 12 ärkasin, õigemini äratas mind õde...
Pannes oma nina vastu minu nina.
Siis ma jamasin arvutis muusikaga, jei, see ei õnnestunud.
Avastasin ainult et empekaga lood kehvad.
As usual.
Siis ma riisusin lehti ja tassisin kastid tagasi garaazipeal..
Siis issi lubas mul trakaga sõita, aga vot ei saanudki, kuna too polnud veel töökorras.
Eks ma siis mainisin talle et ma tahaks nagu nv võrru minna, et anna mulle tööd kätte mis vaja teha. Leidis mulle siis puude riita ladumise.
Tglt ma poole peal enam üldse ei jõudnud.
Ja siis mõtlesin et mida ma virisen.
Tahan minna, siis pean jõudma.
7 ajal tulin toa poole tagasi ja nägin et paps oli traka ette ajanud..
Kahjuks ei saanud ikka veel sõita.
Aa tglt ma aitasin issil antenni juhet ka vedada..
Oleks tahtnud ise pööningule ronida(A)
Tglt mu mõtted uitavad jällle mööda tundmatuid radu.
See on alati siis nii.
Kuidas siis saab olla kõik kõige paremas korras.
Aga siis pole mitte miski korras, kõik on nagu totaalne krahh..
Paar päeva kõik korras, nüüd liigub mõte jälle ära.
Neid mõtteid ma siia ei kirjuta.
Kuna arvuti ekraani natuke raskem ära hävitada,
my own logic.
Üle väga pika aja.
enne 12 ärkasin, õigemini äratas mind õde...
Pannes oma nina vastu minu nina.
Siis ma jamasin arvutis muusikaga, jei, see ei õnnestunud.
Avastasin ainult et empekaga lood kehvad.
As usual.
Siis ma riisusin lehti ja tassisin kastid tagasi garaazipeal..
Siis issi lubas mul trakaga sõita, aga vot ei saanudki, kuna too polnud veel töökorras.
Eks ma siis mainisin talle et ma tahaks nagu nv võrru minna, et anna mulle tööd kätte mis vaja teha. Leidis mulle siis puude riita ladumise.
Tglt ma poole peal enam üldse ei jõudnud.
Ja siis mõtlesin et mida ma virisen.
Tahan minna, siis pean jõudma.
7 ajal tulin toa poole tagasi ja nägin et paps oli traka ette ajanud..
Kahjuks ei saanud ikka veel sõita.
Aa tglt ma aitasin issil antenni juhet ka vedada..
Oleks tahtnud ise pööningule ronida(A)
Tglt mu mõtted uitavad jällle mööda tundmatuid radu.
See on alati siis nii.
Kuidas siis saab olla kõik kõige paremas korras.
Aga siis pole mitte miski korras, kõik on nagu totaalne krahh..
Paar päeva kõik korras, nüüd liigub mõte jälle ära.
Neid mõtteid ma siia ei kirjuta.
Kuna arvuti ekraani natuke raskem ära hävitada,
my own logic.
Tellimine:
Postitused (Atom)