Nii, ma üldse ei taha mõeldagi sellest tglt.
EI TAHA!
Neljapäeval siis vist viimased tunnid selles koolis. :(
Viimane Kontrolltöö...
Füüsikast :D
See ei lõppe onju.. Ma saan veel kuidagi istuma jääda?
Reaalsus on kohutav asi.
25. Tutipäev siis...
Pärast seda vist Tallinnasse sõit..
See nädal mul vist viimased klaveritunnid ka õpetajaga..
Oehh.
Kõik lõpeb kuidagi, igal pool.
Tglt 26 vanaisa urni matmine, 27 mingi värk jälle tuttavatega.
Julm on see elu.
Ja siis... Nädal.
VABA nädal. Konsultatsioonid jms.. Nagunii, siis eksamid eksaMID EKSAMID.
VOeh.. jube.
Siis saab ära sealt kohast..
Mida ma pole kunagi tegelikult korralikult sallima hakanudki..
Vana kool oli siiski liiga armas.
Ma tean, et kõik on minuga nõus.
Krdi vastik külm ja kalk maja, mille ümber polnud põõsaid ja puid kuhu peita, kui 1, või 2, klass tukikat mängisid.
Me oleme tolle kooli eelviimane lend.
EELVIIMANE.
nii palju on siis jäänud järele tolle kooli mälestustest.
Pean lõpetajate ajalehega tegelema.
Tegime küsimused, nüüd peaks neile vastama.
Nõmedad said.
So what.
Ja see kõik 10 aastat lõppebki, ju siis ..
17. juuni kell 14.00....
Lastega kes pole veel suured, kes ei oska nendest kahest valgest majast saadud nupukusega veel midagi peale hakata.
Iga aastaga jäävad lõpetajad aina lapselikumaks.
Ükskõik mida keegi ei räägiks, me oskame endast alati üles leida selle kõige väiksema lüli ja seda maksma panna.. Isegi kui need "täiskasvanud" seda tunnistada ei taha, oskavad ka nemad seda.
Hinded tulevad mul suhteliselt nõmedad.
Kergemad asjad tulevad 4-5 , aga need 6 ainet vast milles ma pingutada pole viicinud.. Ausõna, ma ei taha.
See muutub juba nõmedaks.
Ma oleks nagu mingi elu hammasrataste vahele jäänud teismeline kellel hinnetest megalt poogen ja kellel on need väga käest ära.
Ma võin ju endale elu lõpuni korrutada et ma suudan paremini ja ma tean et ma suudangi aga kas ma ikka teen seda.
Muidugi MITTE.
Ma ei suuda endale enam lubadusigi anda, sest ma usun et ma neid ei täida..
Saan üritada ainult parimat.
Tahan lihtsalt olla see 3 aastane tüdruk, kes õpis neljaselt, ei tea kust, ise saapapaelu siduma.. Kes sosistas lasteaias, nii et kasvatajad küsisid emalt mis mul viga. Tahan olla see, kes leidis lasteaiast selle tumedapäise tedretähnidega tüdruku endale terveks tulevaseks eluks kõrvale.
Tahan olla siiamaani see heasüdamlik ja naeratav heledapäine tüdruk, kes suutis kõiki tähele panna. Tahan olla see pisike kuuseke näidendis, kellel olid suured õed-vennad kuused.
See pole võimalik.
Nüüd ma ainult saan olla.
Keegi.
Keegi kes on teistele tähtis, keegi kes märkab teisi, keegi kes ei mängi seda kes ta ei ole.
Keegi kes naeratab siis kui ta on õnnelik, keegi kes armastab tohutult seda mis toimub kevadel,
Keegi, kes sisimas teab, et ta on võimeline kõigega hakkama saama.
Peab oskama üles leida unistused mille poole väiksena püüeldi.
Kui oskad seda, siis õnnestub kõik.