Jep, ja jälle leiad sa end istumas selle virvendava ekraani ees..
Rätsepistes just nii nagu alati, mis siis, et tool on megalt kõva, sa istud.
Leiad ennast mõtlemas kui ebatavaliselt kummaline on maailm.
Mõistatuslikult tore ja samas nii sünge ja endasse mattev.
Kui väike tüdruk, hüppab ja kargleb kõrgemale et teda ainult märgataks..
Ta pole ise seda märganudki, et talle on antud võime panna teisi inimesi ennast märkama..
Ja selleks ta ei pea olema suur.
Kõik kaotatu, suudetakse varem või hiljem üles leida.
Igast allakäigu trepist suudetakse hiljem üles tulla, sest allakäigud need teevadki ületõusmise hinnalisemaks.
Ka otsused milles varem kindlad oldi suudetakse hiljem vastupidiseks muuta..
Kõigel on oma hind.
Osataks seda kõike ainult tõesti hinnata, sest pahatihti ei suuda me keegi seda teha..
Inimeste sees varjul olevaid tunge, või vajadusi..
Mõtteid või soove ei oska keegi meist lugeda.
Me teame neist vaid nii palju kui nad meile välja annavad.
Selle vähese põhjal ei suuda keegi hästi otsustada, kui hea või halb see oli.
Inimesed kes tahavad olla need kes nad ei ole..
Nad ei oska olla ka parimatel momentidel need kes nad peaks. Nemad ise.
See ongi kõik peidus mõttemaailmas.. Sügaval.
Nõrgad on need, kes peidavad ennast millegi taha.
Mõeldes leiame üles need kes me tegelikult oleme...
Leides suudame me märgata kas me tõesti seda tahame.
Ja vajadusel muuta, kas tugevamaks või nõrgemaks.
Hirm suudab teha inimesi vaid nõrgemaks.
Nad hakkavad tegema asju milleks nad varem suutelised polnud.
Kaotushirm, on neist jubedaim.
Inimest kes seda üle elab, pole enam justkui olemaski.
Ta on sellel hetkel kaotanud iseenda.
Ilma hea või halvata ei suuda miski siin harmoonias töötada.
Ka parima tahtmise korral.