Mul endalgi naljakas mõelda, et ma tglt ajan seda tarka juttu ainult endale.
See ei aita..
Ma pole elu sees nii hoolimatu olnud.
Mulle ei lähe ikka peaaegu üldse korda, et mul võivad mõned ained kahed tulla.
Ja mul megalt poogen.
KUIDAS SAAB NII?!
Ma tunnen, et ma olen ikka tühi. Kuidagi.
Ma ei tee mitte midagi.
See kõik tohutult häirib, aga ega ma selle parandamiseks ka midagi ette ei võta.
Olen tglt omadega päris sassis vist.
Ei, pealtnäha on kõik kõige parimas korras ja kuidagi ongi...
Ma tahan muutust.
Ma tahan midagi teistmoodi.
Ma tahan lõppu.
Just nimelt.
Seda aga ei tule ega tule.
Ja mina olen juba lõpuga harjunud. Harjunud olema just nii nagu kõik on.
Et kunagi tuleb vabadus.
Siiski olen vangis.
Iseenda sees, oma tegude sees.
Oma mitte midagi tegemise sees.
Tahan leida selle faking asja üles miks ma üldse nii hakkasin tegema.
See ei ole mina.
See on keegi hoolimatu ennasttäis pohhuistlik teismeline tüdruk.
Kes mässab.
MA olen vangis, iseenda sees.
Ma tahan välja.
LASKE PALUN MIND VÄLJA!
Olen pinnapealne, ma ei võta midagi tõsiselt.
Miski ei liiguta mind sügavuti.
Olen sisemiselt segatud millegisse, mida ma ei tea, see tekitab mulle hirmu.
Ma ei kavatsegi sellest üle saada, mul on ükskõik.
Ma ei kavatse probleemi süüvida.
Olen selleks jällegi liiga pinnapealseks muutunud.
Ma ei tea mitte midagi selleks et mul hea oleks.
Sest ma tean et saab ka ilma.
Ja mul on jälle poogen.
Sigala.
Vot see, see on.