Kõik inimesed on nii konkreetselt erinevad,
vahel me mõtleme, et me sobime, vahel mitte..
Need kellena, me näida tahame, need head soovid
on kõigil samasugused, head ja ülitublid,
hiljem näeme, et kõik polegi sellised nagu nad ennast väliselt näitavad.
Nad on nii haigelt erinevad,
et tekib küsimus ,kas me kõik oleme samamoodi erinevad?
Tean, et see kõik on jabur, kuid me kõik kõlame samamoodi
leides, proovides ja katsetades millised me oleme
ja millistes me kunagi saame.
Me kõik sündides alustame tühjal lehelt.
* * *
Need emotsioonid, mida me surres ajendame
see kõik tuleb sellest ümbritsevast mis meid
korduvalt, jätkuvalt ja endistviisi mõjutab.
Äkki siiski on surm millegi algus ja lõpp...
Point on selles, mis saab siis kui inimene seespidiselt kokku kukub
ja ta pole pärast seda enam see kes kunagi,
ta on seespidiselt surnud,nüristatud..
Ta on kui verest tühi, tal pole sisu..
Keelde hammustades ei tunne ta valu,
vaid talle nii jubedalt meeldib see,
surudes teravad ripatsid endale kätte,
teeb ta seda ühe kõvemini ja tugevamini,
kui iial varem, ta nüristub verest,
ta naudib seda meeletult,
pisar langeb mööda tema verest pühitud põske,
vihastades veelgi teeb ta seda veel tugevamalt,
ta elab selle raevu endast välja,
ta tunneb, et nüüd on parem, kergem.
Ta seob tilkuva käe sidemesse, tugevalt
nii, et käsi sureb..
Võtab rätiku pühib piisad maast ning variseb sinna samma kokku,
Suured piisad palgel, leides et ta pole enam midagi väärt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar