"Kas sa sööd kooke maasikamoosiga?", küsis vanaema hoolitsevalt.
"Jah, ikka!", naeratas Eneri kavalalt vanaemale, paljastades ilusad hoolitsetud hambad.
Äkitselt tõmbas miski teda vanaemast kaugemale, ta ei teadnud, kas see oli olnud päriselt.
Ta tundis päikselisi kastepiisku langemas enda näole.
Jah, see oli olnud uni, otsustas ta kiirelt.
Nüüd nägi ta lõpuks, kus ta oli ööbinud.
Suur kuusetüvi koos juurtega oli moodustanud pesa just talle.
Äkitselt meenus, miks ta seal oli.
Ei ta ei olnud emotsionaalne, tal ei olnud selleks jaksu enam.
Ta soovis seda kõike muuta, ta ei saanud.
Isegi kui ta nii väga tahtis.
Korjas jope üles, pani kotti.
Oli soe ilm.
Varajane hommik.
Kell võis olla 5-6 .
Ta tundis, kuidas kõht andis endast korinaga märku.
Unes nähtud pannkoogid olid teinud oma töö.
Ennu tõusis tegi ennast puhtaks, vanadest kuuseokastest.
Need ei häirinudki tegelikult teda.
Vaikselt võttis ta sammu tee poole.
Jällegi jalutas tüdruk tundmatusse, siiski ta teadis kuhu .
Silt näitas "Tartu 58 km"
Mida ta seal teeks?
Passiks vist tühja.
Tal polnud palju raha, ta teadis seda.
Oli pühapäev.
Teel ei liikunud palju rahvast, ta siiski tahtis kuhugi jõuda.
Mõlgutades oma mõtteid tuli talle äkitselt meelde Geven, kes Tartus õpib.
"Loodan, et ta on kodus.", pomises ta vaikselt.
Leides taskust telefoni, lülitas ta selle sisse ja
valis kähku Geveni nri.
"Halloooo?", kostis kummituslikult unine hääl telefonist.
"Sau Geven, mina Ennu siin. Kus sa oled?" vuristas tüdruk kähku.
"Sau kallis, aga ma olen kodus hetkel, varsti lähen rongi peale, Tartu."
"Mis kellaks sa siis jõuad?"
"Noo nii 10 läbi, mis sellega siis on?"
"Noo näha tahaks, ma üritan kuidagi Tartusse jõuda, siis räägin, mul on jälle probleemid."
"Okei, võtame siis ühendust. Ole tubli!"
"Davai, sau."

Meelehärmiga ja sees näriva tundega pani ta telefoni uuesti taskusse, surus veel tugevalt "on/off" nuppu.
Hea, et keegi polnud otsima tulnud.
Nii vaikselt kui võimalik, toksis ta tee peal asetsevaid kive.
Tundis kuidas päike hakkas tema peanuppu vaikselt soojendama,
Ennu nägi kuidas linnud sinakas taevas endale eluaset otsisid, lenneldes aina kõrgemale ja kaugemale.
Kõik hakkas juba rohetama, ta leidis, et kevad on ikka tõsiselt äge aastaaeg.
Küllap oligi.
Päikese järgi vaadates oli kell juba 7.
Siis ühtäkki peatus ta seljataga auto.
Ta ei tahtnud ümber pöörata, et vaadata kes seal on..
Ta tundis neid pidurduskriukse.
Jah, see kõik ei olnud kaugeltki mitte läbi.