Taas sulgub ringi järel ring
ja kustumas on tuled.
Täis hellust sõnatut on hing,
puudub ainult see, kes tuleb.
Üksinduse aeg algab ainsamast õhtust.
Pikim aastaaeg, tuuled hüüavad tühjust.
Unustada kõik liigse siiski ma suudan
ja ma loodan veel, et see midagi muudab.
Üksinduse aeg.
Kas on veel kedagi, kes mind
vaid viivuks viitsiks mõista.
Ja iseenesegi eest
vaevaks võtaks veidi kaitsta.
Päev pudeneb, aeg aina kaob.
Tean, anda on mul vähe.
Kõik, mis mul on, see on mu laul,
see on minu viis, mu hetk, mu ohe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar