Ta jalutas vaikselt edasi, teades, et auto seisab seal just tema pärast.
Ta kuulis kuidas autouks avanes,
see keegi astus autost välja,
Ennu kuulis kuidas musta Audi uks kinni klõpsatas.
Ta teadis iga detaili,
teades mõttes kellega, ta kohe silmitsi seisab kiirenes pulss,
ta tundis kuidas adneraliin voolas tema kehas aina kiiremini ja kiiremini.
Hirm võttis samuti võimust.
Ta ei suutnud, pisarad tekkisid iseenesest.
Samas ka raev.
Ta tahtis joosta, väga kaugele.
Ta ei suutnud, jalad olid kohutavalt nõrgad.
Siiski kuulis Eneri kuidas sammud ta taga lähenesid.
Nad olid vaiksed kuid kuuldavad.
See keegi kiirendas sammu, et Enerile järgi jõuda.
Hääletult voolasid pisarad.
Ennu ei suutnud, ta hakkas jooksma.
Ta teadis, et see ei aita.
Kiire seljatahavaat, jah, see oligi Talmar.
Temagi jooksis.
Ennu üritas, samme kiirendada, siiski oli ta selleks liiga jõuetu.
Ta ei suutnud, ta teadis, et ta annab alla..
"Ei tohi, tohiiii!", karjus hääl ta peas.
Talmar haaras tal õlast.
Tugevalt ja kindlalt.
Eneri jäi värisedes seisma.
"Kuhu minek?", küsis Talmari kurjakuulutav hääl.
"Ahh, ei ma niisama.", üritas Ennu süütult vastata.
"Kas nüüd või mitte kunagi,"mõtles ta kätt rusikasse surudes.
Võttis oma viimase jõu ja keeras ümber.
Virutas täiest jõust Talmarile vastu nägu.
Järgmisel hetkel ka allapoole vööd.
Juba ta lamaski tee peal.
Hetkeks, küll. Kuid siiski.
Eneri jooksis.
Ta lihtsalt jooksis.
Must Audi oli lähemal kui kunagi varem.
Hea, et ta Talmari kombeid tundis.
Võtmed olid seal kus alati.
Pardatsokis.
Kähku suutis Ennu uksed sulgeda.
Ta nägi kuidas kaugel eemal, Talmari tume kogu ennast püsti üritas ajada.
Päike oli just sellel hetkel nagu tina tuhka kadunud.
"See ei lõppe hästi," suutis Eneri veel ainult mõelda.
Sisestas samal ajal võtit ja kontrollides käigukangi.
See oli ainult algus enesetõestamise näol.
Sidur. Võti. Käik.
Auto köhisev hääl.
Gaas. Turvavöö.
Tal ei olnud lube, ema oli plaaninud ta autokooli panna.
Nii palju siis sellest.
Möödus Talmari tumedast kogust, mis oli juba peaaegu püsti.
Spidomeeter, 40 km/h.
Gaas.
Spidomeeter, 45, 50,55...
Jah, see tunne oli hea.
Väiksed sinised postid möödusid aina kiiremini.
16,17,18...
Asula silt.
"Kanepi".
Ennu aeglustas.
Leidis majade välise tee.. Parkis auto.
Nii hästi kui oskas.
Võttis pagasnikust tungraua.
Virutas selle jõuga vastu esiklaasi.
Ilusalt moodustuv ämblikuvõrgu taoline klaasikildude rodu.
Otsis kotist märkmiku.
Rebis sealt lehe.
Kirjutas sellele nii suurelt ja süsimustalt kui suutis.
"Oled nüüd õnnelik, TÕBRAS!?"
Pani selle esiklaasile kojameeste vahele.
Vaatas ümbrust ja lahkus nii märkamatult kui võimalik...
See oli lõpuks tema võimalus.
Ta tegi tibagi tagasi.
Muie tuli suule.
Ta oli sellega hakkama saanud.