Miks ma suudan ikka ja jälle nende negatiivsete mõtete juurde tagasi tulla?
Kõik on ju HÄSTI.
Nagu alati ei suuda me seda toredust endale tunnistada.
Ma tõesti ei taha inimesi koormata, koorman siis enda mõtteid, raamatut, seda blogi.
Siiski jääb nii palju kirjutamata.
Ma tõepoolest tänan neid inimesi kes mu tglt nii ettevaatlikuks on suutnud teha.
Aga kas nii Ettevaatlikku oli mul vaja? Ma hakkan ju tasapisi inimestele närvidele käima, sedaviisi.
Oleks ainult üks täiesti sõltumatu isik.
Kes tunneks neid keda ma tahaks.
Oskaks öelda, kas kõik on korras või ma kujutan seda tulevast Krahhi jälle ette.
Üle pika aja hakkab mu teistlaadi mõttemaailm selginemise märke näitama.
Mul on ohutunnetus, ja ma tunnen ohtu.
Ohtu jälle haiget saamise näol.
Faaaak.
Ma suudan muidugi asjad endale kümneid kordi hullemaks mõelda kui nad tegelt on.
Ma suudan eirata tegelikkust ja sellega endale kahju tuua.
Võttes käsile fakte mis on valed.
Ma tean mis ma tahan, ainult seetõttu, et teised on mulle öelnud, et nii on hea.
Kas ma ise ka tean mis on hea?
Mõeldes inimestele kellega on mul hea oskan asju vaadata ainult ühe, mitte mitme nurga alt.
Ja mulle just siis tundub et see on õige.
Ma tean ühte mis on hea.
Ja seda ma ei taha kaotada.
Ma ei lase inimestel tegeleda omade asjadega.
Ma ei saa aru, et ka neil on vaja teha igast stuffi.
Ei ikka, ja alati peab maailm keerlema minu ümber.
Faaaak.
Ma ei taha.
Ma tahan saada lahti sellest isekust tekitavast.
Siiski iga inimene saab hoida tagasi ainult enda halvemaid külgi, neid kaotada pole aga võimalik.
Eks ma siis püüan vähem mõelda, sellele.
Samas pean lahti saama enda pahedest, mis aina kuhjavad mu teisi asju.
Kõik pole nii lihtne nagu meile tundub,
lill ei õitsegi lihtsalt niisama,
selleks läheb päikest, vett, aega ja energiat.
Mina unustan need pisiasjad ära.
Ma unustan ära et tuleb teha eeltööd ka teiste asjade jaoks, et need asjad toimiks.
Avastan tihti selle alles siis kui pole enam midagi päästa.
Samas alguses on kõik nii lihtne ja hea.
Ma ei oska midagi arvata, teevad teised, arvavad teised.
Siis kui mind midagi tegema hakkan, kaovad need teised ära.
Nad on olemas, kuid mitte nii nagu ma tahaks.
Ma tean last, kes naeratab. Seda siiski põhjusega.
Kuid kui laps leiab tee koju, leiab tee sinna võib ta leida eest tühjuse..
Võib olla siiski ei tasu olla eufoorias asjade üle, kui nad ei ole veel korralikult käibel.
Ei tasu neid võtta 100%-liselt.
Kuid laps tahab.
See kõik pole aga kahjuks alati võimalik.
Ta võib kirjutada raamatusse ja joonistada kauneid pilte.
Seda mis toimub ta sees ei väljenda ükski kirjutis ega joonistus.
Nii kirjutan ka mina, mis toimub mu sees ja kirjeldan seda.
Siiski täit tõde mis tõesti elab mu sees, ei näe ja ei tea mitte keegi.