Heihei..
Tegelikult on asjalood nüüd niimoodi, et ma üritan rääkida sellest, millest ma veel rääkinud pole.
Igatahes, tean, et VÄGA paljud vihkavad talve ja kõike sellega seonduvat.
Ega ta minu sõbergi polnud päris pikka aega, kuid pärast eelmist talve, mis tuletas mulle lapsepõlve talverõõmud ja üüüüüüratult suured lunehanged meelde on suhtumine hoopis teine.
Ma naudin nii kuidas veel saab.
Õhtuti kui und ei tule, mida on viimasel ajal päris tihti, vaatan tänavalaternate valguses langevat vatti.
See on nii kuradima ilus.
Viimasel ajal põleb ka üks küünal, mis lihtsalt loob hubase meeleolu, ausalt ma pole eriline küünalde fänn.
Eile sain ostetud ka pisikesed jõulutuled aknalauale (ilma nendeta on jõulutundest miskit puudu).
Ja mandariinid, viimasel ajal söön ennast täitsa lolliks nendest.
Täna käisin vennale ja isale jõulukinki otsimas, või õigemini võiks öelda ära ostmas.
Ma ei ole kunagi teadnud mida kellegile jõuludeks kinkida ja siis ma pole üldiselt kinki teinud. See aasta on kummaline - ma tean mida kinkida.

Ma ei oska midagi öelda, sest tean, et kui ma midagi seletama hakkan või üritan end lahti rääkida, siis see lõppeb konkreetselt pisarais.
Tunnen end nii tohutult abituna.
Ilmselgelt on mul midagi viga, sest kahlustan juba poolteist nädalat, et olen rase (kui isegi teaks millest, kellest - stressist? ).
Ma üritan endale tegevust leida, et mitte mõelda, kui armetuna ma end tunnen.
Pahh, ma ei tea kus Kätlin on, kes mulle mõistust järjekordselt koju tooks.
Reedene teater oli täielik fiasko.
Käisime siis "Isa" vaatamas.
Paljud kes on seda ehk näinud ja kes on sellest kuulnud räägivad, et see pidi hea tükk olema vms.
Prepare yourself.. see ei olnud.
Minu arvates vähemalt.
Või siis oli minu armas perekond suutnud ma emotsioonid nii nulli viia, et isegi Uuspõllul ei õnnestunud neid üles tagasi tõsta.
Üks ainukestest naljadest, mis tegelikult ka eriti naljakas ei ole, kui mõtlema hakata oli see, et minu tulevane töö näeb ette "snorgeldamist", ehk kui te teate naised, siis naistearst paneb teid ühele teatud toolile, kust te istute jalad harkis ja tema vaatab oma atribuutikaga teie sisse...
Loen kadedusega Kaisa blogi.
Sorry, aga me ikka ei suhtle nii nagu ma tahaks... ja ma tahaks, et see oleks sama tihe nagu varasematel aegadel.
Palju tahan vähe saan.
Ilmselt on asi ka minus, ma ei taha end peale suruda inimestele stiilis "lähme kuskile, teeme midagi jms"
Pole minu stiil, eriti kui inimesega pole tihedamat suhtlust.

Méri, sa tead palju rohkem sellest, miks ma endast väljas olen.
Ja ma ei viitsi seda kõike siinkohal ära rääkida, sest sulle sai ära räägitud see olulisim.

Ma tunnen ennast lihtsalt niii nõmedalt.
Tunnen, et ma ei saavuta midagi, olengi tühimängija kuskil.
Ma vähemalt pärast reedet tean, et ma ei soovi minna ilmselt enam kunagi kogu oma perega mitte kuskile koos, sest see lõppeb fiaskoga.
Ma tean mida ma tahan. Ma tahan, et mu vanemad minu üle uhked oleksid. Nagu nad on seele kuradi tropist treffneristi üle, kes mu kõrvaltoas arvutimänge hetkel mängib.
Kodus, väljas, kus iganes, kus on ka vend käib pidev alandamine ja mõnitamine.
Sa oled nii loll, tropp, down mis iganes.
Ausalt see mõjub mulle ka.
Kujutate ette, ma ei oska oma 17-aastasele vennale vastu hakata, sest ma kardan teda ja tean, et mingi hetk ta alandab mind sealsamas veel rohkem.
Ta lööb naisi muideks ka.
Tunnen, et olen täielik häbiplekk.
Ema küsib või räägib koolist peaasjalikult vennaga.
Kui mina midagi rääkima hakkan, on suhteliselt suva, jutule juurde ei küsita ega midagi.
Hästi tunnen end ainult siis, kui räägin sugulastega, nagu täna, kes tunnustasid mu ametivalikut. Aitäh!

Tunnistan, olen vahepeal mõelnud selle peale, et ma tahan ühikas elada.

Järgmine tunnistus, mis on minu jaoks äärmiselt hale, kuid siiski ma tunnistan, olen terve selle postituse kirjutamise ajal valanud ilusaid suuri krokodillipisaraid.

Ma ei taha ausalt koju minna.

Ma ei ole mina ise viimasel ajal, juhul kui keegi on üldse märganud.
Mul on jälle ilmselt väike breikdaun peal, sel nädalal on emotsionaalselt palju juhtunud.
Esmaspäev oli täiesti p*tsis päev mu jaoks, vähemalt hommik. Tean, et ma ei taha enam kunagi hommikul kodust kooli tulla.
Liiga palju jamamist.
Mingi päev, vist oligi esmaspäev, sai Lauraga räägitud kinnastest.
Mille tulemus seisab mul nüüd kummuti peal, vardad ja poolik kinnas :)
Ma ei tea mis mul viga on, kuid ma ilmselt üritan inimesi vältida, neid kes mind endast välja viiks. Olen koos nendega, kellega ma suudan vabalt naerda ja rääkida.
Kindlasti selleks üheks on Katja.
Tegelikult on üks teine asi veel millest ma siiamaani aru ei saa ja ilmselt ei hakkagi saama.
Sellest kui ebaõiglane võib elu olla.
NII KURADI F*cking EBAÕIGLANE!
Vabandan väljenduse pärast, kuna eestlased ei ole väga Jumalausklikud, kuid, miks Just see MEES seal üleval, teeb niiviisi ühele inimesele, kes on teiste nimel kõigeks valmis.
Inimene on mulle vanaisa eest, keda mul kunagi olnud pole. Austan teda väga ning ta tähendab mulle tohutult palju. Teisipäeval sain emalt kõne, et ta maja on maha põlenud. Nii hullusti, et tal endal on seljas põhimõtteliselt kõik see millega ta majast välja pääses.
Nagu päriselt, ta on ise kirikuõpetaja. Tsl on endast jumalast kama, teeb kõike teiste heaks. Kuid nagu ta ise poleks juba küllalt kannatanud. Tema tütar on väiksest saati kannatanud südamepuudulikkuse all, võtnud rohte terve oma elu. See suvi sai ta südameoperatsioonile, millega üle mul on tohutult hea meel. On inimesi, kes ohverdavad surres midagi, mis võiks päästa elu. See on see, miks minul on rahakoti vahel doonorkaart, juhuks, kui minuga peaks midagi juhtuma, siis teadke - olen kahe käega nõus loovutama oma organeid, kui need kellegile sobivad ja need kedagi aitavad.
Peale selle, tema naine suri kui tütar oli alles väike.


Paratamatult mõtled, mis elus üldse kõige tähtsam on.
Me kõik teame, kuid peame enne selle peale mõtlema.
Mul on südamest hea meel, et meil on palju heasüdamlikke ja "nägevaid" inimesi kursusel. Kui kõik hästi läheb, läheme ilmselt kliinikusse lastele midagi toredat kursusega tegema. Loodan, et muudame vähemalt ühe lapse päeva või tunni õnnelikuks ja suudame neid hetkeks välja lülitada haigla rutiinist ja kodust eemalolekust.

Hoidkem teineteist.
See kõik teeb lihtsalt nii haiget.

See Chick Flick kammis mul nüüd ära.
Laura, või noh Mari-Ann kui sa seda näed, siis palun ütle ka Laurale edasi, et meil on seda pidžaamakat vaja kiiremas korras :)
Igatahes, ma olen endaga see nädal tegelikult ülirahul olnud. Olen teinud kõike seda, mis ma mõtlen.
Mida ma tean, et tuleks teha, et olla enda silmis ideaalne.
Tunnistan mulle meeldivad need asjad, kuid pidevalt nende tegemine nõuab harjumist ja harjumust ja seda viimast ja esimest üritangi ma korda saata ka järgneva kahe nädala jooksul.
Pool nädalat on kirjas.
Kuskil kunagi öeldi, et inimene harjub keskmiselt millegiga 21 päeva jooksul. Nii, et umbes kaks nädalat veel.
Tegelikult on üks asi millega ma ehk olen harjunud, kuid...see ei tule mul enam hästi välja.
Nimelt see karsklaseks olemine. Või noh, ma pole öelnudki, et ma see olen vaid pigem lubasin endale, et vähendan koguseid, millest ennast tundes (alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama) sai karsklus, mis on kestnud vähemalt kolm kui mitte neli nädalat.
Üle 21 päeva, või mis..
Eile oli pidu, millele ma tegelikkuses oleksin tahtnud minna, kuid millest ma ära ütlesin.
Eile mõtlesin, et võiks Lüllemäele minna ja vaadata millega teised tegelevad, minna Kaisale külla.
Helistasin Jossile ja Triinule.
Triinu ei teadnud mis teeb, kell oli vähe ka veel.. tegelt ei olnud 20.00
***
Täna korraks tuli peale selline rahulolu, et vähe ei olnud.
Ma tean, et ma mõtlesin lause peale "I love my life!"
And I still do, aga igav on nelja seina vahel istuda ja seda nentida.
***
Ma ei tee hektel vahet sõprusel ja maeiteagikuidassedanimetada klammerdumisel?
IGA jumala päev kirjutab mulle üks sõber ja küsib "Mis teed?"
Me ei räägi üldse peaaegu millestki, käime kinos ja see on ka kõik.
Ja mul on juba kabuhirm.
***
Teine asi mis mind närvi ajab on see kui sõbranna ei suuda täita mu kõige pisimat soovi.
Mina olen kohusetundlik ja toon talle tema soovitud asjad ja mul on see meeles!
Ma küsin temalt juba vähemalt sada korda, iga päev omi kindaid mida ma tahaks meeletult lõpuni kududa, et saaks kätte panna ja ta ei too neid tagasi.
Vastupidi, mulle on pisiasjad olulised. Nagu tohutult.
Ta toob mulle enda punased kindad vastu (mida ma ei saa kanda mitte ühegi jopega, sest need on kas helesinised või pruunid või siis mantel mis on näiteks mururoheline...) jah, ma saan aru, et need tähendavad sulle palju, kuna need on sinu lemmikkindad KUID ma tahaks endale omi. Palun ma võin need ise lõpuni kududa ausalt. Ma ei eelda, et sina seda teeksid, aga ma tahan OMI ISIKLIKKE kindaid. Ma tahan enda kätetöö sinna sisse panna ja ma ei soovi neid kätte saada märtsis, kui talv läbi on.
Ma tean, et ma teen ehk tühjast asjast skandaali hetkel, kuid ma olen seda fakti talle ehk oma 5 nädalat meelde tuletanud. Kinnaste äratoomist, I mean.

Pfff, sain end välja elada.
Aga ehk siin oligi kala peidus.
Mitte pidudel või täisjoomise igatsusel.
Mis on äärmiselt lame, nagu ma nüüd, hetk hiljem järeldan.
***
Jah, mind kui sõpra on lihtne kaotada.
Sest ma olen raske iseloomu ja haigete soovide, tahtmistega. Märkimist vääriks veel ka kiiksud.

Ja mis mina siis oma vabal päeval korda saatsin?
Midagi, kui nii võib öelda, sest nii oligi.
7.00 laulsime ema ja isa ja õega venna üles. Mina muidugi panin kõrva ääres põhimõtteliselt soolot tal ja teised olid valjuhääldi peal. Tiba niru tunne oli küll, et ma nii laisk olen olnud ja isegi kooki ei viitsinud teha. Ups!
(Vean kihla, et tema ka ei viitsiks...)
Hommikul käisime Kristiga joogas.. ehmatas ära küll kui treener mingi hetk ümisema omaette hakkas ja siis ütles, et nüüd kõik koos... ja nad ümisesid ja laulsid seal kõik koos mingis iks keeles.
Pärast seda käisin raamatukogus oma kinnipandud raamatut kätte saamas ja seejärel koju.
Kodus sain aru, et kõik kellad igas korteri nurgas on valed.
Kella 13.15-ks läksin Erasmuse infotundi, mis kordinaatori jutu järgi pidi olema päris rahvastatud, võrreldes eelmistega. Kohal oli neli inimest...
Rahadega olen taas nullis. Niipalju siis minu säästmise mõtetest.
Tegin süüa isegi, üle pika aja.
Kodus suhteliselt tühja.
Mõtted on ikka head, mida tegema peaks ja nii..
Aga kas ma teen?
Oh ei.

Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis see hommikune uni on mind terve päeva painanud.
Sügaval sisimas soovin, et see oleks tõepoolest nii juhtunud.

10 minutit hiljem.

Lähen kohe lolliks.
Peakolusse kerkivad sellised mõtted, et kuidas tema midagi sellist unes ei näe või, et miks ta sellest nrit ei tee.

Sellise unenäo pärast tuleks inimesed maha lasta.
PÄRISELT!
Kujutage nüüd ette inimene, keda sa kõige vähem ootad, seisab üks hetk lihtsalt su vanemate magamistoas ning varjab seal end koos sinuga järgmise päeva hommikuni.
Sina suuda mõelda ainult selle peale, et sa näed jube välja.
Kuid lähed mänguga kaasa.
Mitte keegi ei usu sind. Räägid nõole, ainukesele inimesele, kes sust ehk aru saaks.. tema ka ei usu.
Ja ometi, istub ta truult seal toas. Magab, kui lähed asjatoimetusi tegema (Loe: varjama, et keegi kuskil on ja vaikselt süüa näppama).
See oli nii sürreaalselt reaalne, kuigi samas sa tead, et see ei juhtuks never ever.
(Lause lõppu me juba teame, et ei tohi never ever öelda never.Tundes inimesi on lause totaalselt vale!)
Ausalt, täiesti pea vastu seina uni.
Ning siis saad aru ühel hetkel, et see tõepoolest on nii, et sa ei saa lihtsalt olla ükskõikne, sest see inimene tähendab meeletult palju. Saad aru, et kõik üksikud korrad, mil teda näed teevad haiget.
TÜRA, ta tahtis minuga koos olla.
KOOS OLLA, rõhutaks seda pigem.
Tema, kes on täielik tropp!
ARGH!

Mis vahepeal siis juhtunud ka on...
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis mulle ei tule miskit meeldegi.
Kolmapäeval sai käidud Rahvatervise Kehalises aktiivsuses, mida ma tohutult nautisin.
Laura tuli muidugi pärast seda minu juurde, oli suhteliselt karm minuga ( Loe: krabas kannist ) ja ütles mulle, et ta oli nii õnnelik, et sai terve selle aja (135 minutit) minu kanni vahtida.
Aktiivsus lõppes sellega, et Nele kõndis jala koju.
Õhtul õppisin Biokeemia KT-ks, nii umbes kella kaheni ja sai ära tarvitatud kaks kohvi, mis minugi hämmastuseks, mul une ära ajasid ( tavaliselt olen suhteliselt ükskõikne ).
Kontroltööst siis, läks ma loodan, et nii hästi kui minna sai. Eks näis.
Õhtul tegime Lottega oma Õenduse aluste Õendustoimingute referaati... magamise kohta :D
JA pärast seda läksime Kareniga Priidu juurde vesikat tegema.
Vaatasime filmi ja olime muidu toredad.
MA olen täna sentimentaalne, olen sellest juba aru saanud ning aru saanud ka miks see nii on.
Reedel koristasin kööki. Õhtul sai Tartust koju sõidetud, mida ma üle pika aja tohutult nautisin. Arvestades sõidukogemust Mersuga, siis seda Wolksiga võrrelda ei saa. ÖÖ ja päev. Selline siis.
Laupäev... koristus ja the usual thing kõik.
Täna siis.. sai mingi hetk Tartusse tuldud ja tegin Powerpoindi homseks ära ning kohe lõpetan essee teemal "Miks ma tahan saada ämmaemandaks?"
Liimisin vahepeal ka pusle ära, et raamimisse viia.
Mida rohkem ma äärmuste peale mõtlen, seda rohkem jõudu nad juurde saavad.
Kui ma olen suutnud olla kaks nädalat ilma alkoholita, kas ma suudan pidada vastu kauem? Eesmärk oli vähendada koguseid, kuid tulemus on koguste puudumine.
Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem põhjuseid ma leian, miks see kõik käiku lasta.
Minu enda tervis on mulle kõige tähtsam ja geneetika valdkonda ma parem ei puuduta üldse. Pohmellide puudumine ütleb seda, et ma talun alkoholi väga hästi, mis viib asjad aina suuremate äärmusteni, mis omakorda veel hullema stsenaariumini.
Ma soovin, et inimesed ei kritiseeriks.
See ei ole norm, mida kõik peavad täitma ja me ei ole lasteaialapsed või pubekad, kes näitavad näpuga, et vaata tema ei tee nii..

Laupäeval vaatasin filmi Uhkus ja eelarvamus, jälle.
Hakkasin mõtlema armastuse teema peale. Seda on õnnestunud väga pikka aega vältida.
See film tuletas mulle selle tunde meelde.
Mõtlesin ka selle peale, et ma ei tahaks seda tunnet niipea oma elu sassi keerama. Selle otsuse tegin vist juba ammu ära, kuid ma ei ütle seda, et see mu ellu tulla ei võiks.. lihtsalt ma ei otsi seda, kui ta ise minu juurde tuleb, las tuleb. Ju siis peab niiviisi olema.
Samas tuli mulle ka üks teine asi meelde... õigemini nimi ja selle tähendus.
Selleks nimeks on Ernie aka Ööörny. Mäletan kui oluline see oli ja kui palju see tõepoolest tähendas. Tähendab tegelikult siiamaani.
Kummaline on see kui palju kõik on muutunud ja kui palju ma selle peale mõelnud olen, et kas on veel võimalik midagi samasugust teostada, leida, tunda?
Eks seda näitab aeg.

Mälestused on ühed ääretult toredad asjad.
:)

Pisarsilmil siis.
Nad oskavad kõige paremini ja kõige julmemalt haiget teha.
Puudutada TÄPSELT neid teemasid, mis mulle kõige rohkem haiget teevad.
Põhimõtteliselt paksuks sõimata on alati tore, aga kui seda teeb su enda ema või vend.
Siis ei ole see eriti tore.
Jah, ma tean seda ise ka kõike, et ma peaksin end rohkem liigutama, käima trennis ja muud sellist füüsilist.
Aga see nõuab minult meeletut pealehakkamist ja jõudu, rääkimata püsivusest nende asjade tegemist jätkata.
Teistel on alati lihtsam öelda.
Ja siis muidugi isa, kellelt ma palusin helistada tuttavatele ja küsida, et kas nad lähevad ka rongi peale, kui jah, siis saaks ju koos minna.
Tulemus, isa ütleb, et tuleb siis ja siis valmis olla, et võetakse peale, ajal mil rong on juba läinud. Millele järgneb järjekordne hiline Tartu jõudmine, kui minul on meeletult õppida.
Ütlesin talle seda.
Mis ma vastuseks sain... "Ma ei imesta, et sul poissi või kutti ei ole."
Ma ei taha koju tulla, enam.
Tahan siin olla, kuid kui see olemine suudetakse nii ebameeldivaks teha, ei teki mingit tahtmist enam koju tulla.

What you are someday going to be, you are now becoming.

Tänane päev, mhh..
Ausalt pole nagu tuju või kõik on selline hall.
Tean küll millest ja tean, et olen ise süüdi.
Igatahes, täna pidin põhimõtteliselt kolm korda rõõmutantsu tantsima.
Esimest korda hommikul, vaadates aknast välja. ( JAAAA, mulle meeldib talv ja lumi ja külm)
Teine kord, Aimega kokku saades.
JA, kolmas kord, siis kui ma sain oma kahe õhtu töö ja vaeva ehk 2000 jupilise pusle kokku, mis tuleb veel ilmselt liimiga üle valada ja raamida lasta.
:)
Et vältida ja teha ja mitte oodata "soodsaid" võimalusi, otsustan ja luban nii mõndagi asja teistmoodi nüüdsest teha. Iseasi kui hästi see välja tuleb. :)

Olen roheline.
Ja sellest aru saamine on jube tunne, väga jube tunne.

*

Kaisa, ma tean miks mina ühendust ei võta. See on seotud sellega, millepärast me tavaliselt koos oleme. Peod ja joomine. Üritan sellest viimasest loobuda. Sinuga koos on seda raske teha.
Kuid mida kauem me üksteisega ei suhtle, seda raskem on seda jälle taasalustada.
Imelik on, kui ühtäkki on kõik nii vaikne ja pole sind ning seda juba mitmendat nädalat.

*

Lesbidevik pluss Karvik (oli nii?) on jälle koos ja rõõmu kui palju, päris ausalt! Hea on teada, et keegi tahab sinuga koos olla ja tahab sinuga koos istuda, kuna pole nii kaua sind näinud. Varsti on juba paar-kolm päeva ka igavik.
Kummaline.
Ja kummalised on need inimesed minu ümber.

*

Mõtlen täna ühe saadud sõnumi peale. Kas seal taga olid tunded või viisakus?

Ma olen endaga rohkem kui rahul.
Pärast eelmise neljapäeva "filmivaatamisõhtut", pole tilkagi joonud.
Pole ilmselt kavaski.
Kardan, et tuleb ilma Ristota see karsklusliit ära teha :D
Ahjaa, Tom oli telekas, sorry Toomas kui sa seda lugema peaksid aga, mäng oli väga feil, kuid au ja kiitus julguse eest, et sa sinna läksid!
Reede... sai siis Priiduga jälle kinos käidud ja ostuööl shoppamas käidud jms.
Seekordseks filmiks oli "Häbimärk", üle pika aja film, mille huumorisoon on täiesti paigas ja ütlemised väga head. Kaubamaja ostuöö oli väga mõttetu, nagu tõsiselt.
Siis käisin ostsin jäätis ja tegime mingile osale sellest lõpu peale.
Et Võrru laulma jõuda, siis Priit lubas mu hommikul kaasa võtta, vara-vara.
Kell 4 oli äratus.
Pool kaks öösel helistas mu nn f*ckbuddy ja tuletas mulle väga täis peaga meie diili meelde. Õnneks pidin hommikul vara ärkama ja suutsin end sellest totrusest sel korral välja rääkida. Pidin poisile pettumuse valmistama, ma tõesti ei soovinud vastupidiselt temale teada, mis tal seljas on :D
Laupäev ja laulmine möödus suhteliselt tavaliselt.
Kertuga käisime veel Mõisaaidas söömas. Vahepeal saatis Härra Martin Hiiumaalt mulle meeleheitlikke ja ülemõtlemisele kalduvaid sõnumeid, mis sisult isegi väga valed ei olnud.
Õhtul sai õele näidatud, kes on boss. Vaidluses jäi lõpuks ikka alla. Kes tänapäeva lastele nii palju lubab?
Nüüd ma siis valmistun vaikselt järgmiseks hullumeelseks kuid ilmselt väga nauditavaks nädalaks.
Biokeemia on selle nädala märksõna, millest neljapäeval tuleb KT.
Good luck!

Ma naeran viimasel ajal väga palju, panin täna seda tähele.
Mul on selle järelduse tegemise üle hea meel.
Koolis saab tohutult nalja, kas teiste, enda või üldse eluolu üle.
Vaikselt üksteise kallal nöökimine käib ja alati on kas kõik või mina ja keegi teine veel kuskil kõveras.
Ja nii mitte ainult täna, vaid üldiselt viimased paar nädalat ehk.
Ma naudin inimesi enda ümber.
Kõik, kes vähegi suudavad naerma ajada.
Katjaga me vist ainult naeraks. Täna ka praktikumis, õppisime voodi desinfitseerimist ja linade vahetust jms. Ja tee korra nalja, ja isegi õppejõud naerab ja meie kahekesi oleme muidugi jälle kõveras kuskil.
Et siis Pst! Pst!
:)
Füsioloogia, jälle, kes on kõveras, Nele.
Kristina jäi tiba hiljaks ja ütles siis, et " Ma magasin omadega."
Mari-Ann " Hea, et ta vähemalt omadega magas. " Ja jälle, ma nii kõveras kui vähegi annab.
Näiteid võiks tuua lõputult, aga sellest pole kasu, sest teised ei mõistaks.

Pärast kooli käisime siis Aimega verd andmas, või noh mina olin moraalseks toeks. Priit ja Alice tulid ka. Kõik on tohutult toredad :)

Siis neljaks pidin olema intervjuul. See kestis nii lühikest aega. 20 min ehk. Aime või Alice'ga me ikka jutustasime oma tund aega. Konkreetsus sööb kõik ära.
Konks oli ka, mille ma ilmselt vähemalt sooritasin hästi.
Pingelangus on.
Tunne on vähemalt selline, et kõik läks sinna kuhu päike ei paista.
Essee vähemalt oli hästi kirjutatud. Selles olen kindel.

Käisin vaatamas filmi Sotsiaalvõrgustik.
Minul sõitis katus täiesti ära, nüüd olen juba mingi 15 minutit kodus istunud ja Googeldanud Facebooki kohta.
ULME.
Mul on sõnad täiesti otsas.
Film ise oli ka muidugi hea, aga pani tohutult mõtlema kui sürr see kõik on mis toimub.
Hea kui 10 aastat tagasi telekamängu mängidagi sai ja mis nüüd on?
Iga olemasoleva minuti vaatad, ega keegi midagi uut pole Facebooki laadinud, kirjutanud jms. Kirjutad blogi. E-õpe.
Kuhu see kõik välja jõuab?
Mingi konks peab kunagi ju tulema.

See on ilmselt alati nii, et kõige rohkem saavad meile haiget teha inimesed, kes on meile kõige kallimad.

See SW mõjub juba praegu.
Erinevaid asju üritan sisse juurutada ja ära teha, et kergem oleks.
Eile sain Alice'iga kokku, tohutult positiivne ja tegus inimene.
Sain väikest šokiteraapiat.
Miski pole mitte midagi minu eneseusus kahandanud.

Tunnen, et minu tehtud otsus on õige, kuna ma ei mõtle ainult ühest kindlast asjast, vaid "näen" jälle maailma.
Kirjutan loengutes, mitte ei saada neid mööda. Kuulan.
Ja üleüldse naudin.

Täna bussi peal nägin tohutult soliidseid, kuid samas nii armsaid vanamehi, kellel olid mantlid seljas ja kaabud või soliidsema väljanägemisega mütsid peas. Siis ma hakkasin mõtlema, et kui vähe neid tegelikult on ja kui palju on vanamutte ( vabandust väljenduse pärast ) meie ümber. Ning miks need mehed näevad välja just sellised ja kuidas nad on nii vanaks elanud. Siis tuli meelde seos kõrghariduse ja vanaduse vahel, mis meestel uuringute järgi tõstab keskmiselt 13,5 aastat elueale juurde. Nad nägid enam-vähem kõik välja sellised, et nad võiksid vabalt olla professorid või õpetajad.

Luban, et teen täna omad asjad ära, kuid hetkel lähen teen väikse uinaku, et leevendada juba teist päeva kestvat peavalu.