Sellise unenäo pärast tuleks inimesed maha lasta.
PÄRISELT!
Kujutage nüüd ette inimene, keda sa kõige vähem ootad, seisab üks hetk lihtsalt su vanemate magamistoas ning varjab seal end koos sinuga järgmise päeva hommikuni.
Sina suuda mõelda ainult selle peale, et sa näed jube välja.
Kuid lähed mänguga kaasa.
Mitte keegi ei usu sind. Räägid nõole, ainukesele inimesele, kes sust ehk aru saaks.. tema ka ei usu.
Ja ometi, istub ta truult seal toas. Magab, kui lähed asjatoimetusi tegema (Loe: varjama, et keegi kuskil on ja vaikselt süüa näppama).
See oli nii sürreaalselt reaalne, kuigi samas sa tead, et see ei juhtuks never ever.
(Lause lõppu me juba teame, et ei tohi never ever öelda never.Tundes inimesi on lause totaalselt vale!)
Ausalt, täiesti pea vastu seina uni.
Ning siis saad aru ühel hetkel, et see tõepoolest on nii, et sa ei saa lihtsalt olla ükskõikne, sest see inimene tähendab meeletult palju. Saad aru, et kõik üksikud korrad, mil teda näed teevad haiget.
TÜRA, ta tahtis minuga koos olla.
KOOS OLLA, rõhutaks seda pigem.
Tema, kes on täielik tropp!
ARGH!