Mis vahepeal siis juhtunud ka on...
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis mulle ei tule miskit meeldegi.
Kolmapäeval sai käidud Rahvatervise Kehalises aktiivsuses, mida ma tohutult nautisin.
Laura tuli muidugi pärast seda minu juurde, oli suhteliselt karm minuga ( Loe: krabas kannist ) ja ütles mulle, et ta oli nii õnnelik, et sai terve selle aja (135 minutit) minu kanni vahtida.
Aktiivsus lõppes sellega, et Nele kõndis jala koju.
Õhtul õppisin Biokeemia KT-ks, nii umbes kella kaheni ja sai ära tarvitatud kaks kohvi, mis minugi hämmastuseks, mul une ära ajasid ( tavaliselt olen suhteliselt ükskõikne ).
Kontroltööst siis, läks ma loodan, et nii hästi kui minna sai. Eks näis.
Õhtul tegime Lottega oma Õenduse aluste Õendustoimingute referaati... magamise kohta :D
JA pärast seda läksime Kareniga Priidu juurde vesikat tegema.
Vaatasime filmi ja olime muidu toredad.
MA olen täna sentimentaalne, olen sellest juba aru saanud ning aru saanud ka miks see nii on.
Reedel koristasin kööki. Õhtul sai Tartust koju sõidetud, mida ma üle pika aja tohutult nautisin. Arvestades sõidukogemust Mersuga, siis seda Wolksiga võrrelda ei saa. ÖÖ ja päev. Selline siis.
Laupäev... koristus ja the usual thing kõik.
Täna siis.. sai mingi hetk Tartusse tuldud ja tegin Powerpoindi homseks ära ning kohe lõpetan essee teemal "Miks ma tahan saada ämmaemandaks?"
Liimisin vahepeal ka pusle ära, et raamimisse viia.
Mida rohkem ma äärmuste peale mõtlen, seda rohkem jõudu nad juurde saavad.
Kui ma olen suutnud olla kaks nädalat ilma alkoholita, kas ma suudan pidada vastu kauem? Eesmärk oli vähendada koguseid, kuid tulemus on koguste puudumine.
Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem põhjuseid ma leian, miks see kõik käiku lasta.
Minu enda tervis on mulle kõige tähtsam ja geneetika valdkonda ma parem ei puuduta üldse. Pohmellide puudumine ütleb seda, et ma talun alkoholi väga hästi, mis viib asjad aina suuremate äärmusteni, mis omakorda veel hullema stsenaariumini.
Ma soovin, et inimesed ei kritiseeriks.
See ei ole norm, mida kõik peavad täitma ja me ei ole lasteaialapsed või pubekad, kes näitavad näpuga, et vaata tema ei tee nii..

Laupäeval vaatasin filmi Uhkus ja eelarvamus, jälle.
Hakkasin mõtlema armastuse teema peale. Seda on õnnestunud väga pikka aega vältida.
See film tuletas mulle selle tunde meelde.
Mõtlesin ka selle peale, et ma ei tahaks seda tunnet niipea oma elu sassi keerama. Selle otsuse tegin vist juba ammu ära, kuid ma ei ütle seda, et see mu ellu tulla ei võiks.. lihtsalt ma ei otsi seda, kui ta ise minu juurde tuleb, las tuleb. Ju siis peab niiviisi olema.
Samas tuli mulle ka üks teine asi meelde... õigemini nimi ja selle tähendus.
Selleks nimeks on Ernie aka Ööörny. Mäletan kui oluline see oli ja kui palju see tõepoolest tähendas. Tähendab tegelikult siiamaani.
Kummaline on see kui palju kõik on muutunud ja kui palju ma selle peale mõelnud olen, et kas on veel võimalik midagi samasugust teostada, leida, tunda?
Eks seda näitab aeg.

Mälestused on ühed ääretult toredad asjad.
:)