Pisarsilmil siis.
Nad oskavad kõige paremini ja kõige julmemalt haiget teha.
Puudutada TÄPSELT neid teemasid, mis mulle kõige rohkem haiget teevad.
Põhimõtteliselt paksuks sõimata on alati tore, aga kui seda teeb su enda ema või vend.
Siis ei ole see eriti tore.
Jah, ma tean seda ise ka kõike, et ma peaksin end rohkem liigutama, käima trennis ja muud sellist füüsilist.
Aga see nõuab minult meeletut pealehakkamist ja jõudu, rääkimata püsivusest nende asjade tegemist jätkata.
Teistel on alati lihtsam öelda.
Ja siis muidugi isa, kellelt ma palusin helistada tuttavatele ja küsida, et kas nad lähevad ka rongi peale, kui jah, siis saaks ju koos minna.
Tulemus, isa ütleb, et tuleb siis ja siis valmis olla, et võetakse peale, ajal mil rong on juba läinud. Millele järgneb järjekordne hiline Tartu jõudmine, kui minul on meeletult õppida.
Ütlesin talle seda.
Mis ma vastuseks sain... "Ma ei imesta, et sul poissi või kutti ei ole."
Ma ei taha koju tulla, enam.
Tahan siin olla, kuid kui see olemine suudetakse nii ebameeldivaks teha, ei teki mingit tahtmist enam koju tulla.