See Chick Flick kammis mul nüüd ära.
Laura, või noh Mari-Ann kui sa seda näed, siis palun ütle ka Laurale edasi, et meil on seda pidžaamakat vaja kiiremas korras :)
Igatahes, ma olen endaga see nädal tegelikult ülirahul olnud. Olen teinud kõike seda, mis ma mõtlen.
Mida ma tean, et tuleks teha, et olla enda silmis ideaalne.
Tunnistan mulle meeldivad need asjad, kuid pidevalt nende tegemine nõuab harjumist ja harjumust ja seda viimast ja esimest üritangi ma korda saata ka järgneva kahe nädala jooksul.
Pool nädalat on kirjas.
Kuskil kunagi öeldi, et inimene harjub keskmiselt millegiga 21 päeva jooksul. Nii, et umbes kaks nädalat veel.
Tegelikult on üks asi millega ma ehk olen harjunud, kuid...see ei tule mul enam hästi välja.
Nimelt see karsklaseks olemine. Või noh, ma pole öelnudki, et ma see olen vaid pigem lubasin endale, et vähendan koguseid, millest ennast tundes (alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama) sai karsklus, mis on kestnud vähemalt kolm kui mitte neli nädalat.
Üle 21 päeva, või mis..
Eile oli pidu, millele ma tegelikkuses oleksin tahtnud minna, kuid millest ma ära ütlesin.
Eile mõtlesin, et võiks Lüllemäele minna ja vaadata millega teised tegelevad, minna Kaisale külla.
Helistasin Jossile ja Triinule.
Triinu ei teadnud mis teeb, kell oli vähe ka veel.. tegelt ei olnud 20.00
***
Täna korraks tuli peale selline rahulolu, et vähe ei olnud.
Ma tean, et ma mõtlesin lause peale "I love my life!"
And I still do, aga igav on nelja seina vahel istuda ja seda nentida.
***
Ma ei tee hektel vahet sõprusel ja maeiteagikuidassedanimetada klammerdumisel?
IGA jumala päev kirjutab mulle üks sõber ja küsib "Mis teed?"
Me ei räägi üldse peaaegu millestki, käime kinos ja see on ka kõik.
Ja mul on juba kabuhirm.
***
Teine asi mis mind närvi ajab on see kui sõbranna ei suuda täita mu kõige pisimat soovi.
Mina olen kohusetundlik ja toon talle tema soovitud asjad ja mul on see meeles!
Ma küsin temalt juba vähemalt sada korda, iga päev omi kindaid mida ma tahaks meeletult lõpuni kududa, et saaks kätte panna ja ta ei too neid tagasi.
Vastupidi, mulle on pisiasjad olulised. Nagu tohutult.
Ta toob mulle enda punased kindad vastu (mida ma ei saa kanda mitte ühegi jopega, sest need on kas helesinised või pruunid või siis mantel mis on näiteks mururoheline...) jah, ma saan aru, et need tähendavad sulle palju, kuna need on sinu lemmikkindad KUID ma tahaks endale omi. Palun ma võin need ise lõpuni kududa ausalt. Ma ei eelda, et sina seda teeksid, aga ma tahan OMI ISIKLIKKE kindaid. Ma tahan enda kätetöö sinna sisse panna ja ma ei soovi neid kätte saada märtsis, kui talv läbi on.
Ma tean, et ma teen ehk tühjast asjast skandaali hetkel, kuid ma olen seda fakti talle ehk oma 5 nädalat meelde tuletanud. Kinnaste äratoomist, I mean.

Pfff, sain end välja elada.
Aga ehk siin oligi kala peidus.
Mitte pidudel või täisjoomise igatsusel.
Mis on äärmiselt lame, nagu ma nüüd, hetk hiljem järeldan.
***
Jah, mind kui sõpra on lihtne kaotada.
Sest ma olen raske iseloomu ja haigete soovide, tahtmistega. Märkimist vääriks veel ka kiiksud.