Ma naeran viimasel ajal väga palju, panin täna seda tähele.
Mul on selle järelduse tegemise üle hea meel.
Koolis saab tohutult nalja, kas teiste, enda või üldse eluolu üle.
Vaikselt üksteise kallal nöökimine käib ja alati on kas kõik või mina ja keegi teine veel kuskil kõveras.
Ja nii mitte ainult täna, vaid üldiselt viimased paar nädalat ehk.
Ma naudin inimesi enda ümber.
Kõik, kes vähegi suudavad naerma ajada.
Katjaga me vist ainult naeraks. Täna ka praktikumis, õppisime voodi desinfitseerimist ja linade vahetust jms. Ja tee korra nalja, ja isegi õppejõud naerab ja meie kahekesi oleme muidugi jälle kõveras kuskil.
Et siis Pst! Pst!
:)
Füsioloogia, jälle, kes on kõveras, Nele.
Kristina jäi tiba hiljaks ja ütles siis, et " Ma magasin omadega."
Mari-Ann " Hea, et ta vähemalt omadega magas. " Ja jälle, ma nii kõveras kui vähegi annab.
Näiteid võiks tuua lõputult, aga sellest pole kasu, sest teised ei mõistaks.

Pärast kooli käisime siis Aimega verd andmas, või noh mina olin moraalseks toeks. Priit ja Alice tulid ka. Kõik on tohutult toredad :)

Siis neljaks pidin olema intervjuul. See kestis nii lühikest aega. 20 min ehk. Aime või Alice'ga me ikka jutustasime oma tund aega. Konkreetsus sööb kõik ära.
Konks oli ka, mille ma ilmselt vähemalt sooritasin hästi.
Pingelangus on.
Tunne on vähemalt selline, et kõik läks sinna kuhu päike ei paista.
Essee vähemalt oli hästi kirjutatud. Selles olen kindel.