Ma ei oska midagi öelda, sest tean, et kui ma midagi seletama hakkan või üritan end lahti rääkida, siis see lõppeb konkreetselt pisarais.
Tunnen end nii tohutult abituna.
Ilmselgelt on mul midagi viga, sest kahlustan juba poolteist nädalat, et olen rase (kui isegi teaks millest, kellest - stressist? ).
Ma üritan endale tegevust leida, et mitte mõelda, kui armetuna ma end tunnen.
Pahh, ma ei tea kus Kätlin on, kes mulle mõistust järjekordselt koju tooks.
Reedene teater oli täielik fiasko.
Käisime siis "Isa" vaatamas.
Paljud kes on seda ehk näinud ja kes on sellest kuulnud räägivad, et see pidi hea tükk olema vms.
Prepare yourself.. see ei olnud.
Minu arvates vähemalt.
Või siis oli minu armas perekond suutnud ma emotsioonid nii nulli viia, et isegi Uuspõllul ei õnnestunud neid üles tagasi tõsta.
Üks ainukestest naljadest, mis tegelikult ka eriti naljakas ei ole, kui mõtlema hakata oli see, et minu tulevane töö näeb ette "snorgeldamist", ehk kui te teate naised, siis naistearst paneb teid ühele teatud toolile, kust te istute jalad harkis ja tema vaatab oma atribuutikaga teie sisse...
Loen kadedusega Kaisa blogi.
Sorry, aga me ikka ei suhtle nii nagu ma tahaks... ja ma tahaks, et see oleks sama tihe nagu varasematel aegadel.
Palju tahan vähe saan.
Ilmselt on asi ka minus, ma ei taha end peale suruda inimestele stiilis "lähme kuskile, teeme midagi jms"
Pole minu stiil, eriti kui inimesega pole tihedamat suhtlust.

Méri, sa tead palju rohkem sellest, miks ma endast väljas olen.
Ja ma ei viitsi seda kõike siinkohal ära rääkida, sest sulle sai ära räägitud see olulisim.

Ma tunnen ennast lihtsalt niii nõmedalt.
Tunnen, et ma ei saavuta midagi, olengi tühimängija kuskil.
Ma vähemalt pärast reedet tean, et ma ei soovi minna ilmselt enam kunagi kogu oma perega mitte kuskile koos, sest see lõppeb fiaskoga.
Ma tean mida ma tahan. Ma tahan, et mu vanemad minu üle uhked oleksid. Nagu nad on seele kuradi tropist treffneristi üle, kes mu kõrvaltoas arvutimänge hetkel mängib.
Kodus, väljas, kus iganes, kus on ka vend käib pidev alandamine ja mõnitamine.
Sa oled nii loll, tropp, down mis iganes.
Ausalt see mõjub mulle ka.
Kujutate ette, ma ei oska oma 17-aastasele vennale vastu hakata, sest ma kardan teda ja tean, et mingi hetk ta alandab mind sealsamas veel rohkem.
Ta lööb naisi muideks ka.
Tunnen, et olen täielik häbiplekk.
Ema küsib või räägib koolist peaasjalikult vennaga.
Kui mina midagi rääkima hakkan, on suhteliselt suva, jutule juurde ei küsita ega midagi.
Hästi tunnen end ainult siis, kui räägin sugulastega, nagu täna, kes tunnustasid mu ametivalikut. Aitäh!

Tunnistan, olen vahepeal mõelnud selle peale, et ma tahan ühikas elada.

Järgmine tunnistus, mis on minu jaoks äärmiselt hale, kuid siiski ma tunnistan, olen terve selle postituse kirjutamise ajal valanud ilusaid suuri krokodillipisaraid.

Ma ei taha ausalt koju minna.