Aga mis siis teha kui sa ei saagi oma elu väga kontrollida?
Või sinu varasemad teod on sinu eest su elu ära planeerinud?
Kes näeks ennast ette terve elu ravimeid võtmas?

Kui ma nüüd üdini aus olen, siis ma olen paanikas ja löönud suht käega paljudele asjadele. Kodus, mhh ma ausalt elada ei suuda. Ma ainuüksi leidsin end eile nutmas ühe lihtsa lause peale, mida isa mulle ütles. Nojah, muidugi leidsin end nutmas ka selle üle kui ma reedeks otsekohe perearstile aega ei saanud.
Mina ja nutan, see on minulegi väga naljakas võrdlus, teades seda, et suvel ma sundisin end seda tegema.

Mis teie teeksite kui saaksite teada, et olete ka üht päritavat haigust põdev inimene?
Tehakse küll uuringuid, aga ma olen ise vist vaikselt diagnoosi arsti reaktsiooni järgi ära pannud, kui ütlesin, et miks ma seda kahtlustan.

Teiseks tahtis perearst mulle kirjutada antidepressante. Olen šokis, et ta seda mulle julges üldse mainida, aga noh, ma arvan, et kõik eitavad alguses, isegi vanurid eitavad, et nad vanad on. Mina eitan, et ma oma elu üle kontrolli peaks võtma ja ilmselt tunnistamast, et mul on see võimalik.
Sest mäletan, et varem leidsin pisiasjadest rõõmu, kas või sellest, et lumi tuli maha. Praegu on mul ikka sügavalt pohhui.

Peamiselt loodan, et peale pandud ravimid selle melanhooluses ehk nüüd viimaks ära võtavad, kui diagnoos õigeks peakski osutuma.
Ise suudan ka end ära hirmutada. Eile mõõdeti kabinetis mu vererõhku mis oli 154/100 millegagi ja pulss 110. Vannun, et istusin 5 minutit enne kabineti ukse taga ja lugesin oma "toimikut".
Või siis täna ema ütles, et ehk ma peaksin teist arsti proovima, et miks ta mulle kohe rohud peale pani, kui diagnoos käes pole. Kuid arvan, et teistel polnud suguvõsast pärinevat varasemat kogemust argumenteerimiseks panna.

Kõik on udune ja ähmane. Kõik nagu räägivad aga ma ei suuda keskenduda ja kuulata, sest kõik on üks ja seesama. MUUDA, TEE SEDA. Ma tunnen, et olen lõksus juba pikemat aega ja ei leia motivatsiooni edasiliikumiseks. Ma oskan olla, ehk isegi olemas olla. Tunnen, et olen energiavampiir teistele, kes imeb ära positiivsust ja rõõmu elu vastu.
Kuhu kadusid minu unistused?

Motivatsioonilaks!?

Heips!

Ema saatis mu töö asjus (kas tõesti polnud kellelgi teisel võimalik minna!?) Motvatsioonikoolitusele Võrru Kubijale. Noh, kuna ma üritan ikka eneseharimise seisukohalt võimalikult entusiastlik olla siis muidugi olin nõus. Skeptiline olin selles osas kas ma sinna sobin, sest kohalviibijateks oli maavanemad ja linnapead ja mitmesuguste firmade juhid. Tundsin,et ma pole piisavalt laia silmaringiga. Teisalt tundsin rõhuvat tunnet, mis mulle osaks sai rääkides erinevatest inimestest ja leides, et leian end rohkem seal negatiivsete näidete koha pealt. Mis seal ikka, kehitasin õlgu ja kuulasin edasi.
Positiivselt üllatas pigem see, et ei olnud juttu motivatsioonist poole sõnagagi. Tehti huvitavaid mänge, misjärel arutati ja võrreldi kõike elus toimuvaga. Hea oli paralleele tuua.
Õhtul nautisime Kubija hotelli spa-d ja õlleklaasi taga saadi teistega paremini tuttavaks. Mõnus.
Hommikul jätkati sealt kus pooleli jäädi, kus natuke nö eilsest õhtust saadud lõbusamas toonis.
Lahkusin kahjuks negatiivse emotsiooniga, küll mitte koolituse osas vaid selle osas mida mu enda enesekindlus olukordades mulle ette manas.
Tagasi sõites selgus aga, et vastupidiselt negatiivsele muljele, mida kartsin, et olin inimestele andnud (tunnistan ausalt mul on viimasel ajal väga kohatud ütlemised, otsekohesed ja ilmselt mitte ka väga positiivsed), tuli välja, et teised tundsid end minu seltskonnas nooremana. Täpsustuseks siis olid seltskonnas peamiselt 40-60 aastased.

Enese sisse on vaadata raske, eriti kui sealt ei paista vastu inimene, keda sa seal näha tahaks.

Laupäev, kui ma päris aus olen võitlesin sooviga minna banketile, kuni tõstis pead oluliselt pikem suhe. Pigem nautisin õhtut parima sõbrannaga, kellel on viimasel ajal suht rough olnud.
Pühapäeval Tartu laks, lahkusin alles teisipäeva õhtul. Ma ei mäletagi mida kõike korda saatsin. Käisime Dakiga pildistamas, siis käisin Maikeniga loengus, Pätuga vaatasime filmi, Heiksiga vaatasime filmi, Dakiga sushit söömas, tudengijõulu video tegemist vaatamas, ahjaa, ma ju läksin tegelikult arsti juurde, sellepärast ma Tartus olingi :D
Kolmapäeval Võrru balliseelikut "tegema" ja neljapäev oli paras SPA-päev.
Muidugi olen oma närve ikka korralikult traumeerinud igast mõtetega haigustest mis võivad suguvõsast tulla.
Eks see näha ole mis saab.
Reede õhtul taas Tartu, kuna lubasin Maikeniga Täikale minna Eedenisse. Õhtul käisime Daki, Ardo ja Tiiduga istumas, päris fun oli niisama, üle pika aja.
Ahjaa, ballikaaslase otsing oli lõppkokkuvõttes ikka totaalne naljanumber ja ma siiamaani ei julge öelda, et kellega ma lähen, sest kes teab, ehk tuleb jälle miskit vahele.

Laters,

Life as we know it.

Heips!

Sisetunne? Intuitsioon?
Well ma arvasin, et ma olen tugev, ilus, tark ja osav. Tulin Tallinasse, sisetunne ütles, et ära mine.
Sain kokku Martiniga, kes viis mu korraks oma baasi banketisaali, jalutasime ringi jms.. Ma poleks arvanud, et miski võib nii raske olla. Martiniga suudame alati mingit pläma suust välja ajada ja kõik on vinge ja tore, kuid seekord ta lihtalt seisis, vaatas mulle otsa ja ütles, et "Nele, sa oled nii katki!"
Ma ei rääkinud talle põhimõtteliselt midagi. Valus, kui oma sõber üleb nii, või õigemini kui oma parimad seda ei näe ja sind ei confrondi vaid seda teeb inimene, keda sa praktiliselt näinud pole.
Siis läksin Elina ja Liisa juurde. Stupid,stupid,stupid.
Sügisesest sealkäigust pole midagi alles. Kõik on täiesti pea peale keeratud.
Inimesed ei oska kohaneda tagasi Eestisse tulemisega, mis on jube. Sain teada uusi tõdesid.
Kõige viimane asi millele ma hetkel mõelda tahan on see, et minna sinna kuradi banketile.

Kui ma nüüd aus olen, siis ma ei usu väga kunagi seda eneseaitamise mambojambot, kuid.. pärast ühe filmi vaatamist mõistsin, et pean seda tegema.
Kas te olete kunagi proovinud seistes peegli ees, endale sügavale silma vaadates öelda "Ma armastan ennast." Kui te ei ole, proovige. Minul nägi see esimesel korral välja umbes nii, et ma võtsin üpris pikka aega julgust (!) ning seejärel üritasin oma suud liigutada. Tunnistan, Usa-s uste peale koputamine oli lihtsam. Seejärel ma ikka sundisin end korralikult ja sain end sositama. Muidugi ma eeldan ja ootan inimestel, et nad räägivad enesekindlalt ja kõva häälega... tundub, et mul endal on sinnamaani veel pikk maa.

Muutes teemat, tunnistan, et pole viimased paar päeva teinud muud kui veetnud aega oma arvutiga, kes nüüd arvab, et selle taga on FB ja Skype ja kõike see muu "parem", siis ta eksib siiralt. Nimelt olen ma hetkel täielikus "Fifty Shades of Grey" triloogia sõltuvuses. Käsil teine raamat ning ma loen seda arvutis. Pean nentima, et olin kõva paberraamatute pooldaja, kuid hetkel on see mu päris mitmes raamat ekraanilt. Kui kellelgi on kogemusi e-lugeritega või korralike tabletitega, siis ma vist vaikselt tunnen, et tahan endale hankida ühte.
Pean tunnistama, et triloogia paneb mu kannatuse kõvasti proovile, sest diil Janiga kehtib ilmselt veel mõnus kuu aega. Nii, et ma parem väldin meeste seltskonda ja istun kodus.

Kui keegi teab kedagi vinget, kes otsiks Tartus endale korterikaaslast VÕI kedagi kes üüriks kas ühe- või kahetoalist korterit välja, siis oleksin huvitatud.

Päikest,

Mis tunne on kui panna end rongi alla.

Mulle absoluutselt ei meeldi see tunne kui mul on peas sada mõtet ja siis kui mul on võimalus neid kirja panna ja end väljendada siis kaovad nad nagu tina tuhka.
Sain täna Kaidoga kokku. Ütlen ausalt, see oli üks mingis mõttes hullemaid ja paremaid asju siiamaani. Kartsin küll alguses, et sealt head nahka ei tule või nutan oma silmad peast, kuid.. pean nentima, et nuttu ei tulnud. Küll aga sügavalt enda sisse vaatavaid hetki ja ilmselt ka vastuseid küsimustele ning peegeldusi eneseõigustustele. Me rääkisime peaaegu kaks tundi. Alguses mina, pärast tema.
Ütlesin välja asju, analüüsisin seda ja sain aru, et mida tuleks teha teisiti, muidugi Kaido näidete põhjal.
Olen varem ka mõelnud selle üle, et ehk mõned asjad peavadki nii minema nagu nad peavad minema. Ehk ongi olemas kuskil mingisugune kõrgem plaan kui me ainult endal seda mõelda lubame?
Suvel oli ka, et kui midagi tahtsime, siis üldiselt saime selle. Täna oli pärast kokkusaamist küll selline puuga  pähe saamise tunne. Koju ei tahtnud minna sest teadsin, et seal koormataks mind küsimustega üle, et mis sai, mis rääkisite. Palun mitte isiklikult võtta.
Jalutasin sihitult ja tundsin end paremini, ilmselt natuke lahti mõtestatuna. Ilmselt lasin osaliselt asjadest lahti. Ma vähemalt loodan. Ja kurat, selle driveri saadame poksitrenni. Aitab küll. Valgas oli veel kunagi, jalka jääb ikka kuidagi malbeks mu jaoks. I guess.
Sügaval sisimas olen alati teadnud, et ennast peab armastama. First love is self-love. Kui sa ei armasta ennast  tulevad muud ebakindlused mitte ainult suhetesse kuid ka mujale.
Tean, et pean endale tõestama, et saan hakkama. Siis oskan ka inimesest lahti lasta, kellega pean leppima kuid keda ma tunnen, et mul pole vaja. Kuid kui tuleb vaja oskan võtta. See feminist, kes on allavannutatud tuleb puurist välja lasta või noh teises mõttes puuri panna.
Samuti sai kinnitust järgmine, et inimesed, kes loobuvad millestki suurest peavad olema väga tugevad, et hiljem endaga hakkama saada.
Kaido soovitas mulle raamatuid. Tegelikkuses raamatuid mis mulle kodus olles pidevalt riiulist otsa vaatavad. Kuid ei võtnud neid kätte, sest mul on mingisugune negatiivne maik eneseabi raamatute vastu. Tuleb välja, et mu ema on need leidnud minust varem. Ei oska nüüd öelda, et kas see on teda teinud tugevamaks ja mulle eeskujuks olevaks naiseks või ei. Kui tean, et tema on see, kes hetkel minu suviste otsuste pärast kõige suuremat peapesu ja ülesõitmist minu poolt saab, sest töökoht on üks koht kus alateadlikult lendavad välja mu emotsioonid, ebakindlused ja kõik muu mis paneb mind inimestele halvasti ütlema, teisi süüdistama ja ei pane mind isegi kahetsema.
Pärast mõnetunnist kondamist mööda raamatupoode ja raamatukogu tundsin end natuke paremini. Ma küll ei tea miks, aga olen alati arvanud, et raamatutes on mingi ürgne vägi. Ilmselt ka sellepärast, et need inimesed kes on kirjutanud midagi arvavad midagi või on leinud midagi ning neil on piisavalt jõudu ja enesekindlust need mõtted ja uskumused paberile panna. Mina olen aga kinni selles, et tahan või ei taha, tunnistan või ei tunnista põen pidevalt mida teised minust arvavad. Ja suurima sauna saan kodust, sest nende ütlemised teevad kõige rohkem haiget.
Täna olen pigem nagu zombie. Sest infotulv mis varasel hommikutunnil osaks sai oli ulmeline. Ma pean tunnistama, et ühel hetkel ma ei jõudnud kuulata ja lülitasin end välja, lõin endale seoseid. Ma tean, et elu ei ole kool-töö- kodu ja lastesoetamine ning pidev rutiin. See ei saa olla nii nõme ja naerma ajavalt lihtne. Siin peab olema midagi muud.

Endiselt segaduses, kuid oluliselt paremas seisus Nele

Ja mina arvasin, et sain ustel koputamisel endal natukenegi nahka paksemaks.
Hetkel seadsin selle tõsise kahtluse alla, kuna üks inimene, kes pole mitte lähedanegi, kuid keda ma olen pikalt teadnud oskas väga tühja koha pealt nõmedalt ja minu jaoks päris solvavalt käituda.
Palju raskem on paksu nahka kasvatada inmeste vastu, keda sa tead kui need kes elavad 6000 km kaugusel ja keda sa enam kunagi ei näe.
Sellised õppetunnid siis.

Niinii...
vahepeal, pean tunnistama, et olen tahtnud väga palju kirjutada, aga kui mõttevälgatused tulevad siis kahjuks on pea nii sügaval padjas, et pole mitte mingit tahtmist end välja vedada.

Mõned viimased päevad vaevlesin peavalude käes, kui nüüd täpsem olla siis kolmapäeva hommikust neljapäeva lõunani. Konkreetselt magasin kolmapäeval kella 19-st kuni hommikuni, mistõttu arvasin, et saand end inimesena taas tunda, kuid pidin oma sõnu sööma. Pea valutas ikka samamoodi edasi, mistõttu ütles, et ema lähed arsti juurde. Mida ma kui ma päris aus olen ei tahtnud teha.

Kell 13 istusin arsti kabinetis. Rääkisin oma loo ära ja kokkuvõttes tulin sealt välja koos vererõhu mõõtmise aparaadiga. Nimelt oli aparaat selline, mis pidi iga poole tunni tagant 24 h jooksul mu vererõhku mõõtma. Üks eesmärkidest oli see, et kui näidud on korras saab vähemalt vererõhust tingitud peavalu välistada ja ehk suunduda kunagise peapõrutuse juurde. Kahjuks nii ilusasti mul ei läinud. Andmed arvutisse laetud ja tulemused välja prinditud ütles, arst, et pole normaalse noore inimese omad. Pulss on normist 10-15 pügala võrra kõrgem. Ühesõnaga kui normaalse inimese pulss peaks jääma enam-vähem 60-90 löögini minutis siis minul ka puhkeolekus oli see 100-115 vms.
Sain endale kohustuse mõõta hommikuit vererõhku ja süüa vererõhu ravimeid.
TÜRI, ma olen alles 21.
Kõrgvererõhu asjad on tegelikkuses pikema aja jooksul hoopis hullemad kui igasugused muud ihuhädad.
Nii, et tuleb kardinaalsemalt muuta oma harjumusi.

Täna oli päris naljakas olla poes, kui tundsin poes olles ühte meeste lõhnaõli ja siis teist ning silme ette löövad lihtsalt ühed kindlad tuttavad.

Ja siis arvati, et mul haigusele raviks on lihtsalt meest vaja, kes mind taltsutaks.

Hea, et ma ise sellega hetkel  väga nõus pole.

Olge tublid!