Heips!
Ema saatis mu töö asjus (kas tõesti polnud kellelgi teisel võimalik minna!?) Motvatsioonikoolitusele Võrru Kubijale. Noh, kuna ma üritan ikka eneseharimise seisukohalt võimalikult entusiastlik olla siis muidugi olin nõus. Skeptiline olin selles osas kas ma sinna sobin, sest kohalviibijateks oli maavanemad ja linnapead ja mitmesuguste firmade juhid. Tundsin,et ma pole piisavalt laia silmaringiga. Teisalt tundsin rõhuvat tunnet, mis mulle osaks sai rääkides erinevatest inimestest ja leides, et leian end rohkem seal negatiivsete näidete koha pealt. Mis seal ikka, kehitasin õlgu ja kuulasin edasi.
Positiivselt üllatas pigem see, et ei olnud juttu motivatsioonist poole sõnagagi. Tehti huvitavaid mänge, misjärel arutati ja võrreldi kõike elus toimuvaga. Hea oli paralleele tuua.
Õhtul nautisime Kubija hotelli spa-d ja õlleklaasi taga saadi teistega paremini tuttavaks. Mõnus.
Hommikul jätkati sealt kus pooleli jäädi, kus natuke nö eilsest õhtust saadud lõbusamas toonis.
Lahkusin kahjuks negatiivse emotsiooniga, küll mitte koolituse osas vaid selle osas mida mu enda enesekindlus olukordades mulle ette manas.
Tagasi sõites selgus aga, et vastupidiselt negatiivsele muljele, mida kartsin, et olin inimestele andnud (tunnistan ausalt mul on viimasel ajal väga kohatud ütlemised, otsekohesed ja ilmselt mitte ka väga positiivsed), tuli välja, et teised tundsid end minu seltskonnas nooremana. Täpsustuseks siis olid seltskonnas peamiselt 40-60 aastased.
Enese sisse on vaadata raske, eriti kui sealt ei paista vastu inimene, keda sa seal näha tahaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar