Aga mis siis teha kui sa ei saagi oma elu väga kontrollida?
Või sinu varasemad teod on sinu eest su elu ära planeerinud?
Kes näeks ennast ette terve elu ravimeid võtmas?

Kui ma nüüd üdini aus olen, siis ma olen paanikas ja löönud suht käega paljudele asjadele. Kodus, mhh ma ausalt elada ei suuda. Ma ainuüksi leidsin end eile nutmas ühe lihtsa lause peale, mida isa mulle ütles. Nojah, muidugi leidsin end nutmas ka selle üle kui ma reedeks otsekohe perearstile aega ei saanud.
Mina ja nutan, see on minulegi väga naljakas võrdlus, teades seda, et suvel ma sundisin end seda tegema.

Mis teie teeksite kui saaksite teada, et olete ka üht päritavat haigust põdev inimene?
Tehakse küll uuringuid, aga ma olen ise vist vaikselt diagnoosi arsti reaktsiooni järgi ära pannud, kui ütlesin, et miks ma seda kahtlustan.

Teiseks tahtis perearst mulle kirjutada antidepressante. Olen šokis, et ta seda mulle julges üldse mainida, aga noh, ma arvan, et kõik eitavad alguses, isegi vanurid eitavad, et nad vanad on. Mina eitan, et ma oma elu üle kontrolli peaks võtma ja ilmselt tunnistamast, et mul on see võimalik.
Sest mäletan, et varem leidsin pisiasjadest rõõmu, kas või sellest, et lumi tuli maha. Praegu on mul ikka sügavalt pohhui.

Peamiselt loodan, et peale pandud ravimid selle melanhooluses ehk nüüd viimaks ära võtavad, kui diagnoos õigeks peakski osutuma.
Ise suudan ka end ära hirmutada. Eile mõõdeti kabinetis mu vererõhku mis oli 154/100 millegagi ja pulss 110. Vannun, et istusin 5 minutit enne kabineti ukse taga ja lugesin oma "toimikut".
Või siis täna ema ütles, et ehk ma peaksin teist arsti proovima, et miks ta mulle kohe rohud peale pani, kui diagnoos käes pole. Kuid arvan, et teistel polnud suguvõsast pärinevat varasemat kogemust argumenteerimiseks panna.

Kõik on udune ja ähmane. Kõik nagu räägivad aga ma ei suuda keskenduda ja kuulata, sest kõik on üks ja seesama. MUUDA, TEE SEDA. Ma tunnen, et olen lõksus juba pikemat aega ja ei leia motivatsiooni edasiliikumiseks. Ma oskan olla, ehk isegi olemas olla. Tunnen, et olen energiavampiir teistele, kes imeb ära positiivsust ja rõõmu elu vastu.
Kuhu kadusid minu unistused?