Ma tean, et kui ma millegi üle hakkan sügavamalt mõtlema, siis ma otsin alati sõna tähendust. Tunnen, et hetkel ei ole seda vaja teha, sest sõna sõprus tähendus on meist igal ühel erinev. Ilmselt umbkaudu sama, kuid lahti mõtestades erinev. Miks?
Mõelge nüüd oma lapsepõlve peale, mäletate te kellega pidasite liivakastis esimese liivasõja. Oli see onutütar, vend, õde, tädipoeg, oma koer või kass, lasteaiakaaslane, naabripoiss või naabritüdruk või teie ise. Meil kõigil on erinevad mälestused. Kas oli see liivakast tagaaias, lasteaias, kortermaja hoovis või üldse tädi või onu juures. Me mäletame neid hetki ja neid meenutades mäletame neid tundeid, mis meid tol hetkel valdasid.
Lõhnad, aastaaeg ja kõik muu.
Kas emotsioon on positiivne või negatiivne.
Sõber on see, kes sind tõeliselt kuulab, mitte ei ole see, kes noogutab ja vastab sulle seda mida sa ise loodaksid kuulda, no okei, vahepeal on ta ka seda, kuid enamasti on ta aus ja ütleb sulle asjadest oma arvamuse. Kui ta on sõber ja julgeb ka sinu jaoks kõige entusiastlikumas olukorras (lugeda siis, pilvede kohal hõljudes ) kahe jalaga maa peale tuua.
Ta on kogu aeg olemas. Ükskõik kuna.
Ta toetab sind, mida iganes sa ei teeks. Ta armastab sind sellisena nagu sa oled. Sina ei muutu tema silmis ja vastupidi.
Ta võib olla õde, onutütar või lasteaiakaaslane 3. aastasest peale. Vahet ei ole kes ta on, peamine, et ta on.
Ja et ta ei kao.
Tänapäeva kiires elutempos ilmselt saab paljudele saatuslikuks erinevates seltskondades lävimine, kiire kontakt ja edasine pidev kontakt. Sõpru vahetatakse nagu sokke. Kuid ma pigem hakkasin mõtlema selle peale, kas need on sõbrad? MA tean, et paljuski usaldatakse neid, kuid kas need ei ole kindlad etapid või teemad? Kas me oleme nendega lõpuni ausad?
Mind haaras ühel hetkel täielik mõtete virvarr kui ma sain aru, et kui palju tähtsaid inimesi minu jaoks on mu elust läbi jooksnud ja kui paljudega ma siiamaani suhtlen. Nad on, pean tunnistama, mulle siiamaani ülimalt olulised, küll ilmselt osaliselt juba mineviku hõlmates, kuid on. Ma tabasin end mõttelt, et kas nende jaoks olen ka mina siiamaani oluline? Vähemalt vaadates minevikku?
Võib-olla linnas kokku põrgateski vanade headega, ei oskaks ehk kuidagi reageerida. Kutsuda kiirele kohvile? Miks tulevad nad meile meelde siis kui meil on vaja sõpru millekski, milleks me ise suutelised pole? Või miks oleme me ise nii süüdimatud ja kaotame kontakti?
Kuid kuidas säilitada kontakt?