Niinii...
vahepeal, pean tunnistama, et olen tahtnud väga palju kirjutada, aga kui mõttevälgatused tulevad siis kahjuks on pea nii sügaval padjas, et pole mitte mingit tahtmist end välja vedada.

Mõned viimased päevad vaevlesin peavalude käes, kui nüüd täpsem olla siis kolmapäeva hommikust neljapäeva lõunani. Konkreetselt magasin kolmapäeval kella 19-st kuni hommikuni, mistõttu arvasin, et saand end inimesena taas tunda, kuid pidin oma sõnu sööma. Pea valutas ikka samamoodi edasi, mistõttu ütles, et ema lähed arsti juurde. Mida ma kui ma päris aus olen ei tahtnud teha.

Kell 13 istusin arsti kabinetis. Rääkisin oma loo ära ja kokkuvõttes tulin sealt välja koos vererõhu mõõtmise aparaadiga. Nimelt oli aparaat selline, mis pidi iga poole tunni tagant 24 h jooksul mu vererõhku mõõtma. Üks eesmärkidest oli see, et kui näidud on korras saab vähemalt vererõhust tingitud peavalu välistada ja ehk suunduda kunagise peapõrutuse juurde. Kahjuks nii ilusasti mul ei läinud. Andmed arvutisse laetud ja tulemused välja prinditud ütles, arst, et pole normaalse noore inimese omad. Pulss on normist 10-15 pügala võrra kõrgem. Ühesõnaga kui normaalse inimese pulss peaks jääma enam-vähem 60-90 löögini minutis siis minul ka puhkeolekus oli see 100-115 vms.
Sain endale kohustuse mõõta hommikuit vererõhku ja süüa vererõhu ravimeid.
TÜRI, ma olen alles 21.
Kõrgvererõhu asjad on tegelikkuses pikema aja jooksul hoopis hullemad kui igasugused muud ihuhädad.
Nii, et tuleb kardinaalsemalt muuta oma harjumusi.

Täna oli päris naljakas olla poes, kui tundsin poes olles ühte meeste lõhnaõli ja siis teist ning silme ette löövad lihtsalt ühed kindlad tuttavad.

Ja siis arvati, et mul haigusele raviks on lihtsalt meest vaja, kes mind taltsutaks.

Hea, et ma ise sellega hetkel  väga nõus pole.

Olge tublid!