Heihei!

Tänane päev oli kuidagi teistsugune kui päevad siiamaani. Õigupoolest see hakkas juba eile õhtust, kui minuga hakkas rääkima üks inimene kellelt ma kontakti ei oodanud. Nimelt olime enne mu suve rääkinud natuke teemadel mina ja mu pingetaluvus ja oletatav situatsioonide lahendamine.
Nüüd siis ta küsis, et kuidas mul läinud on. Soovis kokku saada.
Olen/olin skeptiline, kuid endalegi ootamatult oli temaga hea rääkida. Inimene, kes on süsteemist väljas, kuid on süsteemis olnud. Vanem ja targem ning seetõttu väärib ära kuulamist.

Olen viimasel ajal olnud parajalt puntras omadega, no päris ausalt kohe.
Kõige hullem on see, et ma elan seda teiste peal välja, perekond ja ilmselt hetkel töökaaslased saavad suurima sauna osaliseks. Tujutsen, ütlen halvasti, nähvan, olen negatiivne. Ilmselt on end vaja välja elada, sest ma pole oma pingeid saanud välja elada.

Olgem ausad, ma ei tea mida tulevik minu jaoks toob. Ma kardan tegelikkuses kohtuvalt. Nagu ma kunagi ise nentisin siis kõige suurem hirm ongi teadmatus.
Teine julm asi on see, et kurat, ma ei tea ise ka mida ma sooviks teha, õppida vms. Kui teangi, siis selleks peab miljönär olema, et seda teostada (ümbermaailmareis, Austraalia, Suurbritannia, LAV, USA - unistada ju ikka võib).

Samas on mul olnud viimasel ajal sellised keskkonnavahetused, et ise ka ei usu. Nimelt ei ela ma enam ammu juba Tartus, vaid vanematekodus Tahevas, mis tähendab seda, et üle 5 aasta kolisin ma tagasi sinna, kus ma kunagi läksin. Pean nentima, et pingetaluvus peab vanematekoju tagasi kolivatel inimestel hea olema. Minul see ilmselgelt veel nii hea ei ole, nii et ma kõigest hingest karjun (metafooriliselt muidugi), et tahan siit minema.

Peale selle on mul saanud kombeks sellest kõigest põgeneda, ei võta vastutust selle osas, et viia sisse muutused. Teha CV ära ja minna ning leida ülivinge töö või käia kokku saamas Au pair'i tädiga, et saada teada rohkem sellest, või uurida ülikoole kuhu minna võiks, või mida õppida võiks või uurida mida riigieksamite kord nõuab... või mida iganes... asju on sadu mida teha võiks.
Põgenemine toimub teki alla, koos arvutiga - vaatan sarju (tavaliselt 4 osa järjest) või siis filme või loen raamatuid. Kas siis peale tööd või nädalavahetustel. Ja ma pidevalt luban endale, et ma teen homme selle ära ja siis selle ja siis ma olengi tubli, tark ja osav. Kuid mida näitab tegelikkus? Teadagi mida.

Täna ma siis, sain õnne osaliseks ja käisin Tartus. Mõlgutasin mõtteid, et ma tahan ikkagi oma elamist kuhugi.  We' ll see kuhu ja kunas ja mida, aga kunagi kindlasti. Ning kuna minu Tartu korteri tuba, üks ainuke koht veel maamuna peal, kus ma sain natuke privaatsust, sest kodus on mu "toaks" tuba, millel on kolm ust, kust üks viib trepist alla, teine viib tuppa, kus käivad kõik ja kolmas sinna kus on mu vend.
Kui mul kõik kopa ette viskab siis ma just olengi nii, et panen ukse kinni ja sukeldun "nolaiferite" ajaraiskamismaailma ehk siis sarjad ja filmid jms. Kuna asjad pidin siis enda Tartu toast välja kolima, siis mõtlesin, et miks ma neid siis juba maale ei või viia, kui ma nii või naa ei tea kuna ja kuhu ja mida jne Tartu peaksin jõudma ning kas see üldse juhtub. Mõeldud tehtud. Uskuge või mitte, aga ma arvasin, et seda kraami on vähe.. oi kui rängalt ma eksisin. Terve auto said mu kola täis.
Asja vingeim külg on see, et ma rääkisin venna ära, et ta oma kodusest toast loobuks, minu kasuks, sest ta nii või naa on Tartus. Mõtlesin, et vinge oleks tapeet ära vahetada ja tuba vingeks ning ilusaks teha. Tal oli pohhui, mis tähendab, et my win.

Täna koju sõites mõtlesin, kui ma ühe Tartu etapiga ilmselgelt lõpu tegin ja ikka kõige pärast oli elusitt olla, et  ma pole enda mäletamist mööda suvest saadik nutnud. Kui ma end tavaliselt just niiviisi välja elasin, siis nüüd pole ma seda juba väga väga ammu teinud. Ausalt öeldes ma ei oska enam. See ei ole enam nii lihtne. Kas tõesti mitte nutmine on täiskasvanute asi?

Kolimise käigus leidsin üles oma vanad sõbrad.

Aitäh Indigolapsed.

Päikest,