Mulle absoluutselt ei meeldi see tunne kui mul on peas sada mõtet ja siis kui mul on võimalus neid kirja panna ja end väljendada siis kaovad nad nagu tina tuhka.
Sain täna Kaidoga kokku. Ütlen ausalt, see oli üks mingis mõttes hullemaid ja paremaid asju siiamaani. Kartsin küll alguses, et sealt head nahka ei tule või nutan oma silmad peast, kuid.. pean nentima, et nuttu ei tulnud. Küll aga sügavalt enda sisse vaatavaid hetki ja ilmselt ka vastuseid küsimustele ning peegeldusi eneseõigustustele. Me rääkisime peaaegu kaks tundi. Alguses mina, pärast tema.
Ütlesin välja asju, analüüsisin seda ja sain aru, et mida tuleks teha teisiti, muidugi Kaido näidete põhjal.
Olen varem ka mõelnud selle üle, et ehk mõned asjad peavadki nii minema nagu nad peavad minema. Ehk ongi olemas kuskil mingisugune kõrgem plaan kui me ainult endal seda mõelda lubame?
Suvel oli ka, et kui midagi tahtsime, siis üldiselt saime selle. Täna oli pärast kokkusaamist küll selline puuga pähe saamise tunne. Koju ei tahtnud minna sest teadsin, et seal koormataks mind küsimustega üle, et mis sai, mis rääkisite. Palun mitte isiklikult võtta.
Jalutasin sihitult ja tundsin end paremini, ilmselt natuke lahti mõtestatuna. Ilmselt lasin osaliselt asjadest lahti. Ma vähemalt loodan. Ja kurat, selle driveri saadame poksitrenni. Aitab küll. Valgas oli veel kunagi, jalka jääb ikka kuidagi malbeks mu jaoks. I guess.
Sügaval sisimas olen alati teadnud, et ennast peab armastama. First love is self-love. Kui sa ei armasta ennast tulevad muud ebakindlused mitte ainult suhetesse kuid ka mujale.
Tean, et pean endale tõestama, et saan hakkama. Siis oskan ka inimesest lahti lasta, kellega pean leppima kuid keda ma tunnen, et mul pole vaja. Kuid kui tuleb vaja oskan võtta. See feminist, kes on allavannutatud tuleb puurist välja lasta või noh teises mõttes puuri panna.
Samuti sai kinnitust järgmine, et inimesed, kes loobuvad millestki suurest peavad olema väga tugevad, et hiljem endaga hakkama saada.
Kaido soovitas mulle raamatuid. Tegelikkuses raamatuid mis mulle kodus olles pidevalt riiulist otsa vaatavad. Kuid ei võtnud neid kätte, sest mul on mingisugune negatiivne maik eneseabi raamatute vastu. Tuleb välja, et mu ema on need leidnud minust varem. Ei oska nüüd öelda, et kas see on teda teinud tugevamaks ja mulle eeskujuks olevaks naiseks või ei. Kui tean, et tema on see, kes hetkel minu suviste otsuste pärast kõige suuremat peapesu ja ülesõitmist minu poolt saab, sest töökoht on üks koht kus alateadlikult lendavad välja mu emotsioonid, ebakindlused ja kõik muu mis paneb mind inimestele halvasti ütlema, teisi süüdistama ja ei pane mind isegi kahetsema.
Pärast mõnetunnist kondamist mööda raamatupoode ja raamatukogu tundsin end natuke paremini. Ma küll ei tea miks, aga olen alati arvanud, et raamatutes on mingi ürgne vägi. Ilmselt ka sellepärast, et need inimesed kes on kirjutanud midagi arvavad midagi või on leinud midagi ning neil on piisavalt jõudu ja enesekindlust need mõtted ja uskumused paberile panna. Mina olen aga kinni selles, et tahan või ei taha, tunnistan või ei tunnista põen pidevalt mida teised minust arvavad. Ja suurima sauna saan kodust, sest nende ütlemised teevad kõige rohkem haiget.
Täna olen pigem nagu zombie. Sest infotulv mis varasel hommikutunnil osaks sai oli ulmeline. Ma pean tunnistama, et ühel hetkel ma ei jõudnud kuulata ja lülitasin end välja, lõin endale seoseid. Ma tean, et elu ei ole kool-töö- kodu ja lastesoetamine ning pidev rutiin. See ei saa olla nii nõme ja naerma ajavalt lihtne. Siin peab olema midagi muud.
Endiselt segaduses, kuid oluliselt paremas seisus Nele
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar