Pärast eksamit läksin koju ja otsustasin pisut magada, mis kuigi hästi välja ei tulnud. Seejärel koristasin korteri ära ja läksin linna, et endale midagi õhtu jaoks selga otsida. Esimene kord vist nii minna ja premeerida end.
Ämmakad siis vallutasid maja.
Jõime ja rääkisime ja muljetasime ja klatšisime, nagu kari naisi ikka.
Aga nemad on lihtsalt teistsugused naised, nad pole lihtsalt sõbrad või tuttavad, sa ei pruugi neid tundagi, kuid see asi mis meid kõiki ühendab on lihtsalt hoomamatu. Palju päris kindlasti ei saaks sellest arugi, kuid meie ise teame ja tunneme seda.
Edasi liikusime Karen ja Lauraga Illukasse, kuna tühi kõht ja vähene joomine oli teinud oma töö, siis oli Nele ikka parajalt tsommis.
Nagu Karen mulle hommikul meelde tuletas siis, tuli mulle ka üks Illuka seik meelde, millega ma seal hakkama sain.
Nimelt otsustasin oma lähedaste nimel üles astuda ja Härra Rain sai mõnusa kõrvakiilu minult.
Klubis oli veel ka nt Ain, keda ma polnud väga pikka aega näinud.
Ausalt öelda, seal midagi ägedat ei olnud. Omad inimesed, kuid mul polnud seda "õiget" fiilingut.
Hommikul ärkasin 10, sõin ja lendasin magama tagasi.
Vot, see uni on asi mille pärast tasuks joomine maha jätta.
Kuigi eilne õhtu ja tänane hommik tõestasid nii mõndagi, et see on ikkagi mõttetu tegevus. Mis sa sellest saad? Meeleolu, kaklemistungi ja hommikuse ärajoonud näo.
Baaris meeldis mulle palju rohkem kui ma olin kaine, kui ma seda näiteks eilse õhtuga võrdlen.
Aga uni ise oli a la selline, et vaatasin peeglisse ja nägin VÄGA ärajoonud välja. Silmad olid niiiiii paistes ja punased, et mul polnud peaaegu silmi ollagi, olin nagu mingi hiinlane. Mul oleks nagu mingi haigus kallal olnud. Juuksed olid ma ei tea midagi rasta ja lastevärvimisraamatu vahepealset. Jube.
Kuid kirsiks tordile oli pigem see, et kui ma seal teistele ütlesin, et ma ei lähe kuhugi, et vaata milline ma välja näen või teised mind nägid polnud mingisugust reaktsiooni. Mulje oli selline, et ma näen kogu aeg selline välja. KOGU AEG SELLINE ärajoonud nägu. Et nii ongi.
Teised ei tõstunud kulmugi või ütlesid, et mis sul siis viga peaks olema?

Ahjaa peavalu sain ka, sellest veinist.

Homme siis Kaisaga Avinurmele. Mõtlen sellest positiivselt, kuid kardan, et seal võib saada päris palju draamat.

Naljakamat kooslust hommikusöögiks pole ma veel näinud - marineeritud kurk ja hommikune puder.
Aga väga hea on :D

Eksam tehtud.
Kartsin vist hullemat.
Läbi ei tohiks kukkuda.
Oeh, täna..
PIDU.

Järeldused, järeldused, järeldused...
Emal on pingeline aeg.
Minul on.
See avaldub järgmiselt:
ema viskab mind ära, tee peal räägib, et tal mingi hullud kaks nädalat olnud ja mina räägin, et tuleb šokolaadi süüa stressi vähendamiseks ja ma ei tea mis kõik veel.
Järgmine moment räägib ta sellest, et tal on jälle raske hingata, kunagi rääkis ka sellest.
Järgmine lause oli see, et eks ma kunagi kokku kukun, et surengi varakult, et ei pea vanas eas haigusi kannatama jms...
Mina vaidlen vastu, et ole vait ja, et kas sa lapselapsi ei tahagi näha.
Tema vastu, et mis ma vanana ikka nendega teha oskan või saan, ei jõua neile järgigi joosta. Järgnevad minu näited noortest vanaemadest ja vanaisadest.
Siis tuleb mulle meelde fakt elust, mina olen vanaisadeta kasvanud ja olen kogu aeg soovinud, et nad mul olemas oleks.
Küsin, et aga kas see ei loe, et lapselapsed tahavad, et sa olemas oleks?
Ei, nad tulevad nii või naa jms.
Rääkisin talle, et, mina olen kogu aeg soovinud ja tahtnud, et maavanaisa elus oleks. (Tahtnud teda tundma õppida ja jagada ühiseid huve, sest ma tean, et kindlasti neid oleks olnud. Tahtnud, et vanaema ei peaks järgmised 20 või veel enam aastat üksinda mööda saatma. Tahtnud, et ta poleks mitte kunagi elus suitsetanud, tahtnud, et ta poleks vähki surnud, nii noorelt.)
Järgmine moment üritasin pindpinevust laugudel vähendada.
Ning sain aru, et kuigi eile oli hea tõdeda, et kellegil on peale minu emaga head suhted. Taavi sai õppimise ajal emalt kõne, igapäevase nagu hiljem selgus. Veel selgus, et neil on omavahel head suhted jne. Asi, mida mina oma ema ja minu kohta öelda ei saa. Ma olen kade, kuid see on asi mida ma ei saa muuta.
Siiski ma hoolin temast, kuid sellest saan aru alles siis kui midagi hullu on teoksil või tema selliseid sõnu loobib. Muul ajal ta lihtsalt on olemas.

Home sweet home.
Olen maal ja naudin seda, tunnen, et pea või vähemalt osakegi minust puhkab.

Küsisin emalt kas peavalutablettidest võib sõltuvusse jääda.
Tema vastus - jaa!
Loodan, et ma farmakoloogias õpin vastupidist.

Hommikul ärkasin vara, lendasin rongile ja seejärel Taavi juurde anatoomiat kordama/õppima.
Päris hea mitu tundi läks aega, et enamus teemade küsimusi läbi võtta.
Külasviibimise naelaks oli muidugi see, et ma sain ikkagi näha neid pilte, mis temal meie "kooliajast" olemas on. Naerda sai ja mitte vähe.

Elu õpetab eks. Tunnistan teistele seda, mida ma ehk isegi tean, kuid millest ei räägi.
Kahju ikka, kuid vähemalt on teistel paremini läinud.

Nägin ka Triinut, üle peaaegu kolme kuu. Tohutult hea meel oli teda näha ja tõdeda, et sõbrad on sõbrad, no matter what. Tuttavatega tiba teine asi.

Ma ei saa öelda, et ma eksamit kardan, tuleb mis tuleb, enda viga kui ma valmis pole, kuid see peavalu, mis on arvatavasti pingest, ajab mind endast välja.

Kaks päeva.
Esmaspäev ja teisipäev.. ja mul on juba selline tunne nagu aeg oleks otsas.
48+ tunniga saab ära teha väga-väga palju.
Homme hommikul sõidan siis Valka.
Ehk Taaviga asju arutades saab midagi selgemaks ja jääb meelde. Hope so.
Kõik see mis sinna tuleb, kõik süsteemid, küll veresoonkond, küll närvisüsteem, hingamine, seedeelundid jne, see kõik on niiiii kuradi huvitav.
Kuid aega liiga vähe, et kõike õppida nii nagu võiks.

Mulle tuli täna meelde see, mis Katja mulle psühholoogia seminaris ütles, kui me üksteist kiitma pidime. Talle meeldis, et ma olen nii ehe, mu tahe on siiras, tean, et tahan saada ämmaemandaks.

Aitäh Katja.

:)

Asjad ongi tegelikult nii nagu neid näed, kuid alati on vaja üle mõelda.
EKS!?
Nii selguski reedel, pärast minu lollust, et olin suutnud asjadest valesti aru saada.
Tekkis tunne ja vajadus mehi sigadeks sõimata, kuid siis jõudis kohale asjaolu, et tegelikult olin ise ülemõelnud. Mitte keegi teine.
Tark ei torma, ilmselgelt pole veel arunatukest piisavalt.

Reedest veel siis nii palju, et meie vaheaeg, mis kahe semestri vahele pidi jääma ja minu kräutamise ja ma ei tea mille kõige jaoks, jääb ära.
Miks?
Ei tea.
Alguses olin ikka väga vihane, aga kui peab nii minema siis läheb. Leppinud vaikselt sellega, sest täna tunniplaani kirjutades leidsin end tundelt, et tahan kiiremas korras nendesse loengutesse. :)

Kui ainult keegi näeks mu töölauda... Kohv, vitamiinid, glükoositabletid, varem oli šokolaad, peavalutabletid, materjalid kõik laiali, testid laiali... mulle endale meenutaks mingi nolaiferi või arvutisõltlase või mingi täieliku elu mitte omava tuupuri oma...
Wait a minute.. Oh that's me.

Kirsiks koogil on muidugi üha sagenevad peokutsed, kuhu tahaks minna, aga..

Öösel äratati mind üles, ühe inimese poolt, keda mina enam ära ei tunne ja kelle eluhoiakud enam minu omadega mitte mingit moodi kokku ei käi.
Ma tunnen heameelt selle üle, et tal nii kuradi piinlik oli. Kuid ei öelnud sõnagi.
Tema elu, tema teab mis teeb.
Hommikupudru kõrval rääkis sellest, et ta tunneb kuidas ma temast halvasti arvan. Jah, ma ei salga seda. Ma ei leia, et see on kiiduväärt kui inimene ei käi koolis, joob, tarbib ma ei tea mida, kaotab asju, näeb pärast pidu välja nagu ma ei tea kes. Suitsetab, nutab iga võimaliku asja peale, jääb igale poole hiljaks.
Ja annab katteta lubadusi.
Üritasin talle anda soovitusi kuidas seda kõike muuta, kuidas end muuta.
Nendeks need vist ka ainult jäid.
Tema kahjuks.
Mina olen eluga edasi läinud.

Tahtsin kell kolm öösel siia kirjutada järgmist:
"SÕNATU!"

Ning pool maailmapilti muutus jälle eilse õhtuga.

Ma saan juba 20, aga siiski tundub, et ma ei õpi eluolust midagi.
Nalja teeb kohe.
:D

Käin raamatukogus kohvi joomas...

Jutu jätkuks, sõitis minul eile katus ära ning sain tõepoolest pildi ette, mida kujutab endast sess. Enne seda ma mõtlesin, et oh, mis see üks eksam ikka ära ei ole. Nüüd on vesi ahjus. Mul on viis ja pool päeva aega, aga ma olen paanikas nagu peata kana. Pidevad peavalud, kusjuures olen hetkel ära joonud kõigest nelja päevaga 3 tassi kohvi. Täna raamatukogus istudes oli seal liiga palju rahvast ja see pidev siiberdamine häiris tohutult, seepärast otsustasin koju tagasi kolida. Õppimise õnnestumiseks ostsin poest varuga šokolaadi ja Nescafe'd. Apteegist valuvaigisteid (peavalu tarbeks) ja glükoosi. Pluss veel mõned tervistkahjustavad, kuid ma loodan, et rahustavad meetmed.

Raamatukogus käimist tuleb ka harjutada?
Ilmselt küll.
Ühest tunnis päevas on saanud viis ja rohkem.
Väike parandus (19:39), nüüd juba seitse.

Kuidas seletada seda, et raamatukogus maha istudes hakkab pea valutama, nagu hoobilt!?

Kui keegi mind meeletult taga otsib, siis minu uueks mitteametlikuks aadressiks on W.Struve 1, Tartu.
Tänan lugemast!

She's back whoever she is!

Kaisa, mulle väga meeldis su postitus. Kohe VÄGA.

Igatahes just 5 minutit tagasi jõudis mulle jälle üks asi kohale.
Kui sa leiad, et miski on sinu jaoks õige ja tunned, et tuleb nii tegutseda või mõelda, ausalt lase käia ja anna maksimum.
Paari nädala pärast avastad end hoopis mujalt - paremast paigast! :)
Täpselt kaks nädalat on möödunud mu mõttemaailma muutumisest ja tõekspidamiste muutumisest, õigupoolest ma ei mõtle, et peaks, vaid mõtlen, et teen.

Nii Aime käis külas ära. Väga tore ja avatud tunne oli.
Ema meenutas olukordi, mis minul näiteks polnud meeleski näitena, et miks just mina võiksin hakkama saada rasketes olukordades. Aitäh Emps!
Mõtlesin, et isa ütleb midagi mu laiskuse või viitsimise kohta, vastupidi- ütles, et ma olen suur inimene ja peaksin ise teadma milleks ma võimeline olen või ei ole.
Sain Aimelt ka suure Sample'i raamatu, mis on nii kuradi huvitav, et ma pean sellest eemal olema ja õppima, mitte seda lugema.

Aga kui sulle avatakse uks, miks mitte proovida?
Ei pea ju maja ukse järgi vaatama.
Mingi asja sain eile ka selgeks, kelle eest ma jooksen ja kellele võimaluse annan.

Mér on äge, võid arvata, et tunned teda, kuid siis tuleb jälle mingisugune uus tahk välja, mis tõestab, et pole võimalik inimest mõne kuu jooksul tundma õppida. See ei loe, et teil klapp on. :)

Kaisa, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on mul sulle natuke raske neid asju rääkida, millest ma eelnevalt kirjutanud olen, kuna mul on tunne, et sa ei saa aru, kui ma asju tõsiselt mõtlen ja kui mul tõeliselt sõpra vaja on. Kuid sa oled ühes asjas paganama hea, kui on vaja pidu panna, kaovad viimasedki pinged :) Ma loodan, et saame oma "kuristikust" õige pea üle. Sest olulisi inimesi ei saa niisama lihtsalt ära unustada.

Täna veedan öö Mériga, eks näis, mis sellest välja tuleb. :D

Tuletasin eile meelde, et mida ma lugesin meeste kohta, enne magamaminekut.
Nüüd olen vana rahu ise, sest erand kinnitab reeglit.
Ning lubadused, neid olen ma juba kuulnud.

Aime peaks mingi moment külla tulema.
Ühel hetkel liigume ka Tartusse Sandriga.
Ja minul on oma nädalavahetusele lubatud õppimine veel tegemata.
Hetkel on selline nõme enda sundimise ja viitsimise vahepealne tunne. Peaks tegema, aga ausalt ei viitsi.

Pea on paks - mõtetest.

Eile sai Alo kõne peale end baari veetud.
Pool baari oli ühel hetkel tuttavatest täis, keda tõeliselt pikka aega näinud polnud.
Mille üle mul oli loomulikult ülihea meel!
Eriti hea meel oli näha Kaisa ema ja isa ja Katti ja Karli.
Kaisa sorry, et ära läksin sulle midagi ütlemata, kuid mul ei õnnestunud sind tollel hetkel leida.
Ma arvan, et mõistuse keeras sassi pigem üks tegu, mitte sõnad mis mõned tunnid hiljem järgnesid.
+ Pluss järgnevad sõnad ja veel järgnev tegu.
Noormees nimetame teda siis number üheks, tahtis mulle juua osta. Musi hinnaga.
Mina keeldusin kategooriliselt seoses muutunud vaadetega end kellegile kätte andmast, mistõttu sai vasak põsk ära "märgistatud". Ootamatu lähedus ja noormehe kallistamisvajadus keeras minul kuskil mingi kaane pealt ära ja ilmselt tuli päevakorrale läheduse tunne, mida ma pole kogenud pikka aega. Ma ei räägi "helluse jagamisest" vaid lähedusest. Kaisa ehk teab mida ma esimesega mõtlen või silmas pean.
Seejärel sai räägitud noormees number kahega ja jalutamas käidud.
Vahepeal palju tuttavaid ja ootamatud vanad tuttavad, kes tervituseks huuled prunti ajasid. Śokeeriv, mitte, et inimene meeltmööda ei oleks.
Inimesed on nii muutunud, tead neid aastaid, kuid ühtäkki näed, et su kõrval pole enam see sama inimene, vaid keegi teine.
Järgmine moment istun ning kutt nr. 1 küsib juba mitmendat korda, et ega ma vihane tema peale ei ole. EI. Seejärel järgneb muud juttu ning nagu muuseas abieluettepaneku laadne asi. Selliseid asju iga päev ei kuule. Pani samamoodi mõtlema.
Mitte selle üle, et milline antud inimene on, vaid enda tahtmiste peale.
Miks ma alati tahan, et kõik peab olema ideaalne, inimene peab välja nägema täpselt selline. Aga ta on ju tore, ta võib kõike sama pakkuda või veel rohkemgi, mis minu nö unistuste mees, kuid siiski ei suuda ma mõelda, temaga suhtes olemise peale.
Mingi kell läksin ära, kuna hea tütar pidi kell 2 kodus olema, auto võtmise hind.
Üks noormeestest tuli minuga koos koju. Maja ees olles ei soovinud ta väljuda ning teel sõites rääkis ta sellest, et kui ilusaks ma vahepeal muutunud olen ja, et ta seda üldse ei suutnud alguses uskuda, et see mina olen jms. Tõsteti mu ego, mis pole üldse paha.
Ahjaa, vahepeal mainiks ära, et oma 5 inimest baaris võtsid mu lõua oma käte vahele, et uurida mis värk selle neediga on. Pidin neile siis seletama, et see oli pilapilt.
Et siis olime autos ja ühel hetkel tulid teise auto tuled, kutt hakkas kihla vedama, et kindlasti tuleb see auto, et musi peale. Mina ei öelnud midagi.
Rääkisime sõprusest ja tuttavatest. Ühel momendil mainisin, et mul on aeg koju minna, sest järgmine päev on vaja vara ärgata ja sooviks unetunde rohkem kui 4-5. Kallistus nagu ikka, kuid siis tuli talle "kihlvedu" meelde, mida ei olnudki minu arust. Enne oli ta suutnud teha mõne imeliku liigutuse, mis minu isiklikku ruumi häiris. Ning nõudis oma musi. Mina keeldusin kategooriliselt. Mispärast sai ära "märgistatud" minu parem põsk.
Järgnes sõnum koduteel. Ja lahkudes lubadused ühenduse võtmisest.

See kõik on nii tühine ilmselt kõrvaltvaatajale, kuid minu poistevabad mõtted on terveks päevaks rikutud. Selline tunne on, et olen haavatud, midagi mille olen kaugele mälusoppidesse ära peitnud on osatud üles leida.

Aitäh Karl, et muretsed.

Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis pole mul tahtmist siia kirjutada.
Või õigemini pole põhjuseid.
Selle olen juba ammu selgeks saanud, et kirjutan siia siis, kui midagi on korrast ära või millestki olulisest aru saan elus.
Hetkel..
On asjad vist liiga keerulised selleks või liiga selged selleks, et siia midagi kirjutada ja siis veel see, et tegelikult mulle ei meeldi oma päevategemistest kirjutada. Kuid ma tean, ma olen seda teinud, sest pole ilmselgelt midagi kirjutada olnud.
Et siis teadke, kui ma kirjutan päevategemistest, siis üks kahest on need kas minu jaoks olulised sündmused või on mul vaja lihtsalt teistega oma igavat elu jagada.

Selle postituse kirjutamine muutus ka mõttetuks just kaks sekundit tagasi.

Aitäh Mér nende tsitaatide eest.
Eriti selle eest:
"To find someone you love, you’ve got to be someone you love."
-Unknown.

Sain aru mille poole ma püüdlen praegusel hetkel.
Kes meist ei kujutleks või unistaks, et kunagi olen see ja saan sellega hakkama vms.
Kunagi.
Miks mitte praegu teha selle nimel tööd?
Hetkega lõi mul kõik selgeks.
Ma olen alati olnud, kuid ma pole eksisteerinud.
Ma pole endale meeltmööda olnud, kuid kes meist oleks?
Seks ja linnas olen ainuke kellel pole suhet.
Eile lõi see ka pähe, see oli jube tõde.
Viimased pool nädalat on mulle pähe löönud lause : "Austa ennast!"
Ma ei tea kust see tuli, kuid ma olen toiminud selle järgi.
Ja ma olen seda nautinud.
Tegutsen selle suunas, et olla see, kelleks ma olen end alati pidanud, et kunagi olen. Segane lause, ma tean.

Aitäh Mér.

Selline tunne on, et ostaks kogu maailma parima šokolaadi kokku ja laseks maailmal endast mööda minna.
Noo ausalt, midagi ei viitsi teha.
Tahaks koju tagasi.

Olen Tartus, viimaks.
Imelik on.
Terve vaheaja olen nagu hullumeelne tahtnud maalt ära saada, nüüd on imelik Tartus olla.
Homme koristan seda seapesa siin ja lähen ostan Lõunakast mõned asjad ära, mida olen ammu mõelnud teha ( Uus kalendermärkmik nt, poogen, et eelmises on veel poole aasta jagu ruumi ).

Homme õpin lihased ära, kaua võib!?

Tunnistan (lõpuks) probleemi.
Ei oska teiste inimeste õnne peale õnnelik olla.
Leian vingumist ka seal, kus seda tegelikult ei ole vaja leida.
Varem ma ei näinud seda, sest seda probleemi mainis mulle kõigest mu ema.
Olen nüüdseks leidnud, et oskan väga halvasti öelda inimeste siiralt heatahtlikke ja rõõmsate kommentaaride peale.
Sõber ei teinud peaaegu kaks aastat ARK-i ära. Nüüd tegi.
Ja selle asemel, et tema üle õnnelik olla oskan mina öelda "Lõpuks!?"
Selline inimene ei ole õige sõber.
Üldse viimasel ajal tunnen, et kaotan inimestega kontakti, kes mulle mingil eluperioodil tohutult palju tähendasid.
Mis nüüd?
Ma ei oska suhelda ega rõõmu tunda.
Keegi ütleb hästi ja mina mõtlen paratamatult "Miks ta nii teeb?"
Ma ei imesta miks keegi mind kuhugi ei kutsu, kui mina vabandan end pidevalt õppimise taha.
Väga vabandan, kuid kui see, et ma ütlen, et ma ei joo häirib teid, siis on see teie mure.
Ma ei pea õigeks igapäevaselt joomist või nädalavahetuseti end sigalakku või isegi tsüklisse tõmbamist.
Kui teie mind selles osas ei mõista, siis see ei ole minu probleem.
Igatahes, ma olen nad kõik kuhugi kaotanud.
Ja ma tahaks neid jubedalt tagasi saada ilmselt siis pigem võita.
Ja seda mitte bitchi mängides.

Oma elu saad muuta vaid sina ise.

Järgnev on siis koopia FB arutelust, mis minu arvates täielikult õige.
Oma arvamust avaldavad Lagle Reinup ja Triin Teder.


"Ma ei saa aru armukadetatest hüsteeritsevatest naistest,kes arvad,et iga naine tahab nende tibulinnust meest üle lüüa.Hingab nüüd rahulikult sisse ja välja ning katsub normaalseks saada.Veel vähem mõistan ma mehi,kes seda taluvad.Kui usaldust ja respecti üksteise vastu pole,siis ei olegi mingit pointi suhtel.Ja kui keegi tahab sind petta,siis ta teeb seda nagunii,vahet pole palju sa muretsed,keelad,pood või lased." LR

"Ei süüdista mind keegi, sest pole vist põhjust:) Lihtsalt see on naiste seas nii levinud arusaam, mis tuleneb puhtalt nende ebakindlusest. Enesekindel naine ei tekita sellist draamat." LR

"tegelikult mängib minevik rolli... petja kardab saada tagasi sama asja, mis ta kunagi on teinud kellegile teisele :)

ja suhe üldiselt peaks olema üles ehitatud vabale tahtele. sa ei saa sundida kedagi olema sinuga koos, kui teine seda ei ta...ha. see on juba haiglane. ja selline inimene vajab ravi.
üldjuhul ongi armukadedus haigus - hakkad nägema tonti seal, kus seda tegelikult pole.

sest miks sinuga ollakse üldse siis koos, kui tahetakse olla kellegi teisega. inimene peab eelkõige elama endale ja väärtustama ennast ja kui ta leiab inimese kellega koos samu asju jagada ja tahab koos olla siis see ongi suhe... vabaltahtel !

armukade inimene ei armasta mitte teist inimest vaid iseennast.
inimene, kes teist armastab tahab, et teine oleks õnnelik, mitte ei kannataks ! inimene peab jääma mõistuse juurde ja kui suhe ei õnnestu siis oma eluga edasi liikuma !" TT

Ossa on läbimata, kuid päeva eesmärgi täitsin ära.
Ärkasin ja hakkasin õppima, vahepeal sõin ja õppisin edasi kuni R2 Aastahitini.
Kuid asi edeneb vaikselt, või noh, võtan seda vist rahulikult.
Otsustasin, et Tartusse ei lähe.
Sain just nii perfecti õppimise koha endale sisse seatud.
Kõik on olemas ja laud piisavalt suur, et mu raamatud ära mahutada.

Ma kirjutasin siia pika teksti ja kustutasin ära, tundes, et see on jutt mitte millestki.
Pole millestki rääkida tegelikkuses.

Et siis.
Tunnen äärmiselt suurt kadedust, et ma pole õppimisega nii kaugele jõudnud nagu Lotte.
Ta on hingamise juures.
Vaatasin järgi. Ta polegi nii palju must eest. Kui hästi läheb jõuan talle järgi.
Igatahes, võtsin täna lõpuks luud lahti, kuigi geneetika, embrüoloogia ja histoloogia uurimine on pooleli. Seda vaatan hetkel läbi sõrmede.
Karenil tundub palju aega olevat.
Minul jõudis mõistus vist kohale.
Laotasin oma asjad lõpuks lauale, mida polnud hea kaks nädalat seal kohas kus ta oleks võinud olla ning õpin luude sissejuhatust.
Tegin koljust koopia ja nüüd vean Anatoomia atlase joonisele meie paksu raamatu (Inimese füsioloogia ja anatoomia) ja Inimkeha atlase puuduolevaid viiteid või osi.
Tegin seda päris kaua, kui nüüd aus olla.
Hirm tuleb peale, mis teiste asjadega siis edasi saab.

Taavi kutsus mind kinno, vend olevat talle kinkinud jõuludeks Cinamoni pileteid vist või midagi sellist. Kuna me oskame mõlemad üksteisega rääkima hakata just siis kui seda vaja pole ( loe: mõlemad õpivad inimkeha toimimise ja koostise kohta vms), siis muidugi venis jutuajamine pikaks.

Hetkel on aga jama hoopis selline, et mõtlen, et kas ma lähen neljapäeva hommikul Tartu või ei.
Kodus sain hoo sisse. Ja ema võib asjad ära viia. Pealegi on Tartus Martin, kes minuga juba pool aastat tahab välja minna, kuid mul pole üldse meeles milline ta välja näeb või üldse muud infot pole. Peale tema numbri ja selle, et ta on Hiiumaalt.
Mõtlesin juba välja, et annan kellegile numbri ja lasen "valenumbri" kõne teha, et teada saada tema perekonnanime. Kaisa mäletab, et ta on kole. Ma ei mäleta üldse midagi.

Homme on kolmapäev. Jube.

Ahjaa, sain täna mootorsaaniga esimest korda sõita. Isa juhtnöörideks olid "Siin on gaas ja siin on pidur." 10 sekundit ja 30 m hiljem olin mina kus? Kinni hanges.
Tiriti mind siis välja ja öeldi täpsustuseks, et hangetest tuleb risti üle sõita.
Läksin siis sõitsin, üles ja alla mägedest. Sõitsin siis päris kaugele 700-800 m kodust, suurte mägede taha. Hakkan mäest üles sõitma, suhteliselt laugest mis mootorsaan teeb? kaldub ära, üritan siis oma keharaskusega (mis oli ilmselgelt nii paksu lume ja nii suure masina jaoks vähene) vajutades ja samal ajal gaasi näppides, kuid ei, vajub ikka rohkem kinni lumme. Siis mis Nele teeb? Vajutab kogemata väljalülitamis lülitit- gaasile väga lähedal. Siis üritasin seda masinat hea 5 minutit käima saada. Ei midagi, okei. Juhendit mulle ju kaasa ei antud. Sumpasin siis põlvedeni lumes, olenevalt kuidas see mind kandis, koju. Mäe pealt karjusin papsi, ning meistrimehed tulid kohale välja sikutama seda. Hea on sedagi teada, et nad ise ka ei saanud sealt mäest üles sõidetud. Aga mina olin selleks hetkeks sumpamisest surmväsinud. Läksin koju tõdedes, et enam ma ei sõida kunagi nii paksu lumega mootorsaaniga üksinda.

Argh nagu WHataaaaaaa :)
Ma loodan, et mu üldine hea tuju ja nüüdne tegutsemistahe ei ole seotud ainult arooniamahla joomisega - pidi vererõhku tõstma..
Eniveis, elu käib ja ma naudin seda.
Kes ei tea siis, ma pole tegelikult väga muusika kuulaja inimene. Ses mõttes, et ma ei pane arvutisse tulles esimese asjana Winampi või Youtube'i käima, ausalt ei pane.
Võin ns olla ja pole muret.
Kodus on ainult imelik olla kui Vanaemal Vikerraadio ei mängi.
Kuid "tänu" (!?) Twilighti järjekordsele nägemisele võtsin lahti kohe Winampi ning lasin lugudel käia. Kell on vähe veel, arvestades seda, mis kellaajal ma tavaliselt magama lähen... 2 v 3.
Peaks rutiini muutma, muidu jäängi loenguid sisse magama.

Hetkel on selline tunne, et ma olen pool elu maha maganud, tegelikult paar nädalat.

Mitmeid otsuseid teen vaikselt.
Sorry, aga minu arust on väga nõme teha uusaastal otsuseid.. Sorry Sus, sa hindasid seda ja ma saan väga hästi sinu vaatenurgast aru, kuid see on minu oma.
Esiteks miks me arvame, et me uuel aastal suudame midagi teisiti teha kui eelmisel? Päevad ja kuud on täpselt samasugused, aastanumber kõigest teine.
Arvan, et kui eelnenud 365 päeva pole olnud võimalust end kätte võtta ja elu muuta miks siis 1. jaanuaril? Miks just see päev nii eriline on, kui iga meie elatud ja tulev päev on sama eriline, oleneb kui eriliseks me selle teeme.
Igaühe sünnipäev on tema jaoks eriline sündmus (v.a üksikutele inimestele mu tutvusringkonnas), miks ei võiks valitud kuupäev olla näiteks.. võtan huupi.. märtsikuu kuues päev? See on sama eriline kui inimene otsustab näiteks alustada sellest päevast kaalust allavõtmist või keegi teeb abieluettepaneku või jätab suitsetamise maha või läheb poisist lahku, kes teda pettis.
Kõik võib eriline olla järgnevad 365 päeva kuni järgmise aasta 6. märtsini...
Võib ju!?
Siinkohal me seisame silmitsi tõsiasjaga, et inimestel pole tahtmist end kätte võtta, leitakse, et siis on kõik uus ja ilus - puhas leht, kuid kas see on ikka nii?
Eelmise aasta mured ja rõõmud käivad koos meiega ka järgmisel aastal. Eurodega tiba teistmoodi vist siinkohal.
Sest nad on laisad ja kardavad - on nii?

Ma tean, et ma olen laisk ja lükkan pikemat aega korralikku trenniskäimist edasi, mis oleks tohutult vajalik inimesele. Sest ma ei suuda end kohale vedada ja siis on üks töö ja teine töö, arvan, et ei leia aega hiljem, et pühenduda koolitööle või see segab koolitööd vms..
Sada vabandust nagu meil kõigil, eks!?

Teate ikka, et mõne asjaga harjumine võtab aega keskeltläbi 21 päeva.
Kas kellegil jätkub jõudu teha millestki uuest harjumus elus. Paljud murduvad varsti.

Siitkohalt küsimus - Méri, kas sa hakkad koos minuga koolis käima? Hommikuti.
Midagi tuleb muuta.
On küll uus aasta, kuid mitte 1. jaanuar.
Tunnen end silmakirjalikuna hetkel, ma tean. Ma olengi.

As someone wise once said What you are someday going to be you are now becoming.

Mis siis põnevat vahepeal?
Olen avastanud enda jaoks kanali TV 1000 Premium, mingi ime läbi on see meil kodus ja mina veedan pool päeva teleka ees, sealt parimaid filme vaadates...

Vahepeal olin siis haige.
Palavik, kurk valus, pea paks ja mu selline "hea, parem".
Täna on olukord enam-vähem normaliseerunud, kuid nüüd olen kaasa saanud teise asja - kael on tohutult kange.

Kodust olemisest on niiiiiiiiiiiiiiiii villand, kui villand annab olla.
Ma tean, et on nõme rääkida vanaemadest halvasti, kuid mina soovin kodust ära saada just nimelt tema pärast, mitte ainuüksi aga siiski.
Iga hommik sama jama ja sama vana jutt, mis pole mitte kellegi teise asi, kuid ikkagi on huvitav rääkida.

Mõtlesin, et lähen homme Tartu.
Pärast Mériga rääkimist rahunesin natuke maha.

Mul on nii poogen ja ükskõik kõigest. Minu pärast võiks maailm üksinda eest ära joosta, samal ajal kui mina istun netis või vahin filme või magan.
Nii kama on.
Kuid siis alati mõtled, õhtul, magama minnes, kui aju ja mõtlemine on mingis mõttes ärgas, et vot siis teeks seda ja siis seda... Jõuab kätte järgmine päev... mis ma teen? Stsenaarium 1.
Hakkasingi mõtlema, et mida ma seal Tartus teistmoodi teeks kui siin?
Ei tea.

Miks peab vaheaeg niiiiiiiiiiiiiiii kurdagi pikk olema.
Olgu nädal, ma oleks õnnelik.
Lähen lolliks ära.
Adios.