Asjad ongi tegelikult nii nagu neid näed, kuid alati on vaja üle mõelda.
EKS!?
Nii selguski reedel, pärast minu lollust, et olin suutnud asjadest valesti aru saada.
Tekkis tunne ja vajadus mehi sigadeks sõimata, kuid siis jõudis kohale asjaolu, et tegelikult olin ise ülemõelnud. Mitte keegi teine.
Tark ei torma, ilmselgelt pole veel arunatukest piisavalt.

Reedest veel siis nii palju, et meie vaheaeg, mis kahe semestri vahele pidi jääma ja minu kräutamise ja ma ei tea mille kõige jaoks, jääb ära.
Miks?
Ei tea.
Alguses olin ikka väga vihane, aga kui peab nii minema siis läheb. Leppinud vaikselt sellega, sest täna tunniplaani kirjutades leidsin end tundelt, et tahan kiiremas korras nendesse loengutesse. :)

Kui ainult keegi näeks mu töölauda... Kohv, vitamiinid, glükoositabletid, varem oli šokolaad, peavalutabletid, materjalid kõik laiali, testid laiali... mulle endale meenutaks mingi nolaiferi või arvutisõltlase või mingi täieliku elu mitte omava tuupuri oma...
Wait a minute.. Oh that's me.

Kirsiks koogil on muidugi üha sagenevad peokutsed, kuhu tahaks minna, aga..

Öösel äratati mind üles, ühe inimese poolt, keda mina enam ära ei tunne ja kelle eluhoiakud enam minu omadega mitte mingit moodi kokku ei käi.
Ma tunnen heameelt selle üle, et tal nii kuradi piinlik oli. Kuid ei öelnud sõnagi.
Tema elu, tema teab mis teeb.
Hommikupudru kõrval rääkis sellest, et ta tunneb kuidas ma temast halvasti arvan. Jah, ma ei salga seda. Ma ei leia, et see on kiiduväärt kui inimene ei käi koolis, joob, tarbib ma ei tea mida, kaotab asju, näeb pärast pidu välja nagu ma ei tea kes. Suitsetab, nutab iga võimaliku asja peale, jääb igale poole hiljaks.
Ja annab katteta lubadusi.
Üritasin talle anda soovitusi kuidas seda kõike muuta, kuidas end muuta.
Nendeks need vist ka ainult jäid.
Tema kahjuks.
Mina olen eluga edasi läinud.