Järeldused, järeldused, järeldused...
Emal on pingeline aeg.
Minul on.
See avaldub järgmiselt:
ema viskab mind ära, tee peal räägib, et tal mingi hullud kaks nädalat olnud ja mina räägin, et tuleb šokolaadi süüa stressi vähendamiseks ja ma ei tea mis kõik veel.
Järgmine moment räägib ta sellest, et tal on jälle raske hingata, kunagi rääkis ka sellest.
Järgmine lause oli see, et eks ma kunagi kokku kukun, et surengi varakult, et ei pea vanas eas haigusi kannatama jms...
Mina vaidlen vastu, et ole vait ja, et kas sa lapselapsi ei tahagi näha.
Tema vastu, et mis ma vanana ikka nendega teha oskan või saan, ei jõua neile järgigi joosta. Järgnevad minu näited noortest vanaemadest ja vanaisadest.
Siis tuleb mulle meelde fakt elust, mina olen vanaisadeta kasvanud ja olen kogu aeg soovinud, et nad mul olemas oleks.
Küsin, et aga kas see ei loe, et lapselapsed tahavad, et sa olemas oleks?
Ei, nad tulevad nii või naa jms.
Rääkisin talle, et, mina olen kogu aeg soovinud ja tahtnud, et maavanaisa elus oleks. (Tahtnud teda tundma õppida ja jagada ühiseid huve, sest ma tean, et kindlasti neid oleks olnud. Tahtnud, et vanaema ei peaks järgmised 20 või veel enam aastat üksinda mööda saatma. Tahtnud, et ta poleks mitte kunagi elus suitsetanud, tahtnud, et ta poleks vähki surnud, nii noorelt.)
Järgmine moment üritasin pindpinevust laugudel vähendada.
Ning sain aru, et kuigi eile oli hea tõdeda, et kellegil on peale minu emaga head suhted. Taavi sai õppimise ajal emalt kõne, igapäevase nagu hiljem selgus. Veel selgus, et neil on omavahel head suhted jne. Asi, mida mina oma ema ja minu kohta öelda ei saa. Ma olen kade, kuid see on asi mida ma ei saa muuta.
Siiski ma hoolin temast, kuid sellest saan aru alles siis kui midagi hullu on teoksil või tema selliseid sõnu loobib. Muul ajal ta lihtsalt on olemas.