Sorry, järgnev postitus on ilmselt äärmiselt negatiivne ja vihane. Vabandan ette, kuid mul on vaja see enda süsteemist välja saada.
Nimelt noh täna nagu Volbriööl ikka on tudengitel plaane sadu, mina aga siin lihtsalt vaevlen dilemma otsas kas üldse minna või ei. Seda siis tervislikel põhjustel, kuna mul oli ju vähem kui nädal aega tagasi mandlioperatsioon.
Arutasime vaikselt kuttidega, et mis tehakse jms ja noh kõik otsad üldiselt lahtised. Siis tuli välja, et nad on kutsutud ühte korterisse soojendama, hiljem siis Hents mainis, et ta uuris, et ma võin ka tulla. Küsisin, et siis mitte näida nõme ja võtta kõike iseenesestmõistetavana, et kas see on kindel ja et ma nagu ei taha kontvõõras olla. Sest tunnistan ausalt, et seda tunnet ei taha mitte kellelegi, kui sind kuhugi ei taheta.
Kutt siis vastas mulle vastu, et ma võin tulla, kuid tema kriteeriumiks on see kui ma mingeid tujusid välja elama ei hakka.
MIDA!? WHAAATT!? Sa tõesti just ütlesid nii?
Kriteeriumid? Kui vana ma olen? 11?
Kes oled sina, et ütled mulle midagi sellist?
Ma ausalt olen täiega pingutanud, et me normaalselt läbi saaks, ilmselt tema ka. Kuid minu rahumeelsuse rikkus just see lause.
Ole normaalne, mina ei seadnud mingeid kriteeriume sulle minu sünnipäevale tulemise suhtes, ma lihtsalt ütlesin, et sa ei ole kohustatud tulema kui sa ei taha. Ma ei seadnud kriteeriume, mitte millegi osas. Tegemist oli minu sünnipäevaga ja mu perega ja mu kõige lähedasemate sõpradega.
Oleks äkki siis pidanud nagu välja tuleb?
Ja kõige tipuks hakkad sa arutama kõva häälega, et minu osas tekkis väike küsimus ,et kas ma tulen, tujude mõttes.
Kas sa tead mees, et see on kohatu. Tule räägi mulle otse näkku, mitte nii, et ma olen kõrvaltoas ja kuulen sellest.
Esmalt hoidsin end seisukohta välja karjumast sellepärast, et mul pole võimalik lihtsalt karjuda hetkel, teisalt ma ei taha jälle mingit konflikti.
Sorry, tõesti, kes seda lugema pidid, aga ma olen hetkel tohutult vihane.
teisipäev, 30. aprill 2013
pühapäev, 21. aprill 2013
Mäletate seda sõbrapäevakaarti lausetega, mis kõlasid stiilis:
"Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!"
Ilusad sõnad ja kui ma päris aus olen, siis ma olen saanud sellise kaardi kunagi kauges minevikus.
Praegu, aga tahaks selle panna vastupidisesse tõlgendusse. Mul oleks vaja šokiteraapiat pigem selle enda teiste pilguga nägemise osas.
Ma ausalt tunnen, et olen jube inimene.
Ja vahepeal mõtlen kuidas üldse inimesed mu kõrval mind kannatada suudavad.
Ma olen õel, armukade (seda viimasel ajal üha tihedamini), tähelepanu vajav ning mõtlematu inimene.
Ahjaa, ISEKAS ka.
MA ausalt ei arvesta teistega, ma mingi hetk üritasin seda kommet harjutada külge, aga noh see toimib kui mul on vaja heakskiitu või kui ma kellegi nimel pingutan.
Pereliikmed või sõbrad, well unustage ära, kui te olete mulle tohutult kallid, siis mul on savi.
Võõrastega on teine lugu.
Mul on see probleem, et ma oskan inimestele endast head esmamuljet jätta, aga soovin, et asi oleks vastupidine.
Siis vähemalt jookseks suur enamus kohe minema ja jääksid järgi need kes on up for the challenge.
Ja jälle ma nutan.
Ausalt, mis toimub!? Emotsioonid muutuvad nii, et kui teistele peavalu põhjustad sellega, siis endal on ilmselt juba migreen või meningiit sellest.
Ma sunnin inimesi endast hoolima, hetkel jääb selline tunne, Sest inimene, kes sulle pidevalt halvasti ütleb ja sind ei toeta ning ära ei kuula ja pealekauba ei arvesta sinuga pole inimene kellest peaks hoolima.
Meril on õigus, mul on mingi kiiks ma olen energiline ja olenevalt asjast lendan entusiasmiga peale, mis kahjuks lõppeb sellega, et mina ei mõtle enne kui tegutsen. Sellepärast ma olengi selline ALL IN. Vahet pole kui ei tule siis polnud nii mõeldud.
Mõned vähesed mõtted mis läbi käisid suutsin siia nüüd koguda.
"Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!"
Ilusad sõnad ja kui ma päris aus olen, siis ma olen saanud sellise kaardi kunagi kauges minevikus.
Praegu, aga tahaks selle panna vastupidisesse tõlgendusse. Mul oleks vaja šokiteraapiat pigem selle enda teiste pilguga nägemise osas.
Ma ausalt tunnen, et olen jube inimene.
Ja vahepeal mõtlen kuidas üldse inimesed mu kõrval mind kannatada suudavad.
Ma olen õel, armukade (seda viimasel ajal üha tihedamini), tähelepanu vajav ning mõtlematu inimene.
Ahjaa, ISEKAS ka.
MA ausalt ei arvesta teistega, ma mingi hetk üritasin seda kommet harjutada külge, aga noh see toimib kui mul on vaja heakskiitu või kui ma kellegi nimel pingutan.
Pereliikmed või sõbrad, well unustage ära, kui te olete mulle tohutult kallid, siis mul on savi.
Võõrastega on teine lugu.
Mul on see probleem, et ma oskan inimestele endast head esmamuljet jätta, aga soovin, et asi oleks vastupidine.
Siis vähemalt jookseks suur enamus kohe minema ja jääksid järgi need kes on up for the challenge.
Ja jälle ma nutan.
Ausalt, mis toimub!? Emotsioonid muutuvad nii, et kui teistele peavalu põhjustad sellega, siis endal on ilmselt juba migreen või meningiit sellest.
Ma sunnin inimesi endast hoolima, hetkel jääb selline tunne, Sest inimene, kes sulle pidevalt halvasti ütleb ja sind ei toeta ning ära ei kuula ja pealekauba ei arvesta sinuga pole inimene kellest peaks hoolima.
Meril on õigus, mul on mingi kiiks ma olen energiline ja olenevalt asjast lendan entusiasmiga peale, mis kahjuks lõppeb sellega, et mina ei mõtle enne kui tegutsen. Sellepärast ma olengi selline ALL IN. Vahet pole kui ei tule siis polnud nii mõeldud.
Mõned vähesed mõtted mis läbi käisid suutsin siia nüüd koguda.
teisipäev, 16. aprill 2013
Uksed, uksed, uksed.
Kunagi keegi ütles, sellise lause, et kui Jumal sulgeb ukse, siis avab ta kuskil akna, või et loodus tühja kohta ei salli.
Mõtlen siin hetkel kui huvitavalt on meie mälu ja tundmused ikka üles ehitatud. Me küll mäletame, kuid mida kõike sellest. Praeguse infoajastuga kaasneb kas nüüd just privileeg, aga võimalus saada ülevaade sellest, mis teemasid sa oma kallite sõpradega arutanud oled.
Noh, see vana uks eks, kuna mäletasin ühte vestlust, siis üritasin seda kõige räägitu hulgast üles otsida. Ammu kõik ajalootolmu alla mattunud ja unustatud. Siiski tol ajal elulise tähtsusega teemad, naerad hetkel välja. Päris ausalt.
Aeg päris tõega parandab kõik haavad, kuid kas mälestustes sorkimine ka head teeb, selles ma sügavalt kahtlen, sest millegi pärast on nad kord juba eemale heidetud.
Kunagi keegi ütles, sellise lause, et kui Jumal sulgeb ukse, siis avab ta kuskil akna, või et loodus tühja kohta ei salli.
Mõtlen siin hetkel kui huvitavalt on meie mälu ja tundmused ikka üles ehitatud. Me küll mäletame, kuid mida kõike sellest. Praeguse infoajastuga kaasneb kas nüüd just privileeg, aga võimalus saada ülevaade sellest, mis teemasid sa oma kallite sõpradega arutanud oled.
Noh, see vana uks eks, kuna mäletasin ühte vestlust, siis üritasin seda kõige räägitu hulgast üles otsida. Ammu kõik ajalootolmu alla mattunud ja unustatud. Siiski tol ajal elulise tähtsusega teemad, naerad hetkel välja. Päris ausalt.
Aeg päris tõega parandab kõik haavad, kuid kas mälestustes sorkimine ka head teeb, selles ma sügavalt kahtlen, sest millegi pärast on nad kord juba eemale heidetud.
pühapäev, 14. aprill 2013
Mul on tundeid nii palju, et ajab üle ääre, ometi ma ei oska millestki kirjutada.
See nädal.
Kõige ajuvabam üldse, ausalt.
Esmalt janda mingi PMS-iga, seejärel saa hakkama asjadega, mis teevad sulle endale kokkuvõttes haiget ja rikuvad ära su suhted.
Teate ju küll kui jäärapäine ma olen ning kuidas vajadusel lähen läbi laipade, peaasi, et ma saaks seda kõike nii nagu mina tahan.
Jep, asi hõlmab ka seda, et minust on pahatihti võimatu aru saada.
Ma ausalt ei soovi hetkel Tartusse tagasi minna, samas mul on hea meel, et seda ei juhtu ka niipea.
Ma olen nii uhke ja ma ei suuda seda uhkust pahatihti alla suruda, mistõttu ma heameelega enam ei tähistaks enda sünnipäeva. Parem, et seda ei tulekski.
Jah, ma mässan ja märatsen ja elan oma elu keeruliseks. Olete rahul?
Tunnistan seda.
Samas seda kõike mis juhtus laupäeval alates kella 16.00-04.00 oli ainult 12h, kuid minu väiksele peale on see tohutu kogus ainet mõtlemiseks.
Mõned tunnid tagasi jõudis kohale kuidas ma jälle sõltun inimestest. Jube mõelda, kuidas harjub inimestega nii ära, et kui keegi käitub vastupidiselt oodatule, saad sa vihaseks ning veel vihasemaks kui saad aru, et sa ei tahagi, et ta muud moodi käituks.
Igastahes, selle 12h jooksul ühel hetkel suutsin ma mingi tundlikkuse endas kinni müürida.
Ma tõepoolest ei mäleta kuna mind viimati asjad nii külmaks jätsid.
Täpsustades - kuna mind kõik nii külmaks jättis.
Ning kui kuskil pannakse uks kinni, nii, et seda pole võimalik mitte kuidagi lahti kiskuda, siis visatakse sulle ette uks mis on tolmune, muutunud, kuid armidega.
Saatuseiroonia?
Teate kui hea tunne oli istuda vana sõbraga autos, teha asju mida te vanasti koos tegite ning tunda tunnet, et aastat, mis just oli pole olnud. Samas on täielik mindfuck kuulda temalt seda poolt minust, keda tema teab, kuid keda pole, vähemalt hetkel mitte.
Enesekindlus ja teadmine tahtmistest. Ausalt, kõlab keeruliselt, praegusel hetkel.
Samas on sürreaalne kuidas inimene tunneb ja näeb su sisse, olenemata sellest, et te pole näinud peaaegu, et aasta. Näeb kui meeleheitel sa oled ning näeb ka seda tabupoolt sinus, mida sa heameelega varjaksid.
Õhtu parim hetk mu jaoks oli see, kui me Kink Kongis sees muusikat kuulates üksteist kallistasime. Polnud tuttavaid lõhnu või kallistamismaneere. Kõik oli vana, kuid nii uus samal hetkel, sest ma olen nii palju asju vahepeal unustanud.
Hakkasin praegu mõtlema, et kas ma siis vihkan lõppude lõpuks kevadet või ei.
Ma armastan kevadet, ainult mitte niiviisi kuidas ta end sel aastal näitab.
Ju siis pole veel uus algus.
Olete te teinud midagi vana ja harjumuspärast ning ühel hetkel tavapärase kõrvalt leiate end seismas kuristiku äärelt? Ütleme nii, et niiviisi lõppes mu laupäeva õhtu.
Usaldus on üks naljakas asi, kui sa tead inimest piisavalt kaua, teed seda pimesi. Kahjuks näitab kogemus, et tuleb silmad lahti hoida.
Olles sõnatu, olen öelnud vist juba piisvalt.
Head ööd!
See nädal.
Kõige ajuvabam üldse, ausalt.
Esmalt janda mingi PMS-iga, seejärel saa hakkama asjadega, mis teevad sulle endale kokkuvõttes haiget ja rikuvad ära su suhted.
Teate ju küll kui jäärapäine ma olen ning kuidas vajadusel lähen läbi laipade, peaasi, et ma saaks seda kõike nii nagu mina tahan.
Jep, asi hõlmab ka seda, et minust on pahatihti võimatu aru saada.
Ma ausalt ei soovi hetkel Tartusse tagasi minna, samas mul on hea meel, et seda ei juhtu ka niipea.
Ma olen nii uhke ja ma ei suuda seda uhkust pahatihti alla suruda, mistõttu ma heameelega enam ei tähistaks enda sünnipäeva. Parem, et seda ei tulekski.
Jah, ma mässan ja märatsen ja elan oma elu keeruliseks. Olete rahul?
Tunnistan seda.
Samas seda kõike mis juhtus laupäeval alates kella 16.00-04.00 oli ainult 12h, kuid minu väiksele peale on see tohutu kogus ainet mõtlemiseks.
Mõned tunnid tagasi jõudis kohale kuidas ma jälle sõltun inimestest. Jube mõelda, kuidas harjub inimestega nii ära, et kui keegi käitub vastupidiselt oodatule, saad sa vihaseks ning veel vihasemaks kui saad aru, et sa ei tahagi, et ta muud moodi käituks.
Igastahes, selle 12h jooksul ühel hetkel suutsin ma mingi tundlikkuse endas kinni müürida.
Ma tõepoolest ei mäleta kuna mind viimati asjad nii külmaks jätsid.
Täpsustades - kuna mind kõik nii külmaks jättis.
Ning kui kuskil pannakse uks kinni, nii, et seda pole võimalik mitte kuidagi lahti kiskuda, siis visatakse sulle ette uks mis on tolmune, muutunud, kuid armidega.
Saatuseiroonia?
Teate kui hea tunne oli istuda vana sõbraga autos, teha asju mida te vanasti koos tegite ning tunda tunnet, et aastat, mis just oli pole olnud. Samas on täielik mindfuck kuulda temalt seda poolt minust, keda tema teab, kuid keda pole, vähemalt hetkel mitte.
Enesekindlus ja teadmine tahtmistest. Ausalt, kõlab keeruliselt, praegusel hetkel.
Samas on sürreaalne kuidas inimene tunneb ja näeb su sisse, olenemata sellest, et te pole näinud peaaegu, et aasta. Näeb kui meeleheitel sa oled ning näeb ka seda tabupoolt sinus, mida sa heameelega varjaksid.
Õhtu parim hetk mu jaoks oli see, kui me Kink Kongis sees muusikat kuulates üksteist kallistasime. Polnud tuttavaid lõhnu või kallistamismaneere. Kõik oli vana, kuid nii uus samal hetkel, sest ma olen nii palju asju vahepeal unustanud.
Hakkasin praegu mõtlema, et kas ma siis vihkan lõppude lõpuks kevadet või ei.
Ma armastan kevadet, ainult mitte niiviisi kuidas ta end sel aastal näitab.
Ju siis pole veel uus algus.
Olete te teinud midagi vana ja harjumuspärast ning ühel hetkel tavapärase kõrvalt leiate end seismas kuristiku äärelt? Ütleme nii, et niiviisi lõppes mu laupäeva õhtu.
Usaldus on üks naljakas asi, kui sa tead inimest piisavalt kaua, teed seda pimesi. Kahjuks näitab kogemus, et tuleb silmad lahti hoida.
Olles sõnatu, olen öelnud vist juba piisvalt.
Head ööd!
esmaspäev, 8. aprill 2013
ilma kirjavahemärkideta
kas te olete vahel seda tunnet tundnud, et nagu te oleksite maailmas üksinda?
täiesti üksinda, ometigi on teie kõrval kõik teised
siis on selline tunne, et olete nagu sütikpomm
iga asja peale lähete põlema ja isegi siis kui teised teevad midagi selleks, et sa end nii üksikuna ei tunneks näed sa asjas negatiivset.
kui ma ise teaks miks ma seda teen
nimelt täna terve päev olen karanud oma korterikaaslastele kaela
ja noh Hents kannatab juba pikemat aega mu nõmeda suuvärgi all
ma ausalt ei tea millest see tuleneb
ma tunnen, et ma nagu oleks vihane
kuid miks ma tema peale peaks vihane olema?
põhjust nagu pole
või on?
kas ma olen tõesti kade selle peale, et ta on viimasel ajal väljas käinud ja mina mitte
mis tähendaks, et oh tänu kevadele on ju võimalus kohata oma uut "kevadarmastust"
mis aga minule oh seda rõõmu, tooks kaasa armukadetsemise suure tõenäosusega
ta ei meeldi ju mulle enam, mul pole mingit tõmmet ta poole või olen ma juba alateadlikult tänu kõikidele enda muudele haiget saamistele nii katki, et ma surun enda kõiki tundeid maha?
pahhhhh..
laske mind maha, ma pole pikka aega nii negatiivne olnud
ja see hakkas sellest, et ma eile lihtsalt rääkisin Lottega ja ta küsis kuidas läinud on jms
ja ma lihtsalt pm hakkasin nutma, aga ma ei nutnud, sest ma ei oska enam seda teha
ausalt ma väga tahan
tahaks siinkohal tänada Ardit, kes olenemata sellest, et ma pole viimasel ajal nagu katkine kaltsunukk olnud, on olemas olnud
mis ma teen, kui ta suvel sõjaväkke läheb...
mis toimub!?
ma nutan, ausalt ja ma ei tea miks
lihtsalt nutan
mis on hea, sest ma pole seda teinud ilmselt jaanuarikuust
tunnen, et oleksin osa asju pidanud teisiti tegema
alkoholi tõttu ravimite võtmises augu jätmine, vist pole olnud kõige targem mõte
vähemalt ise vaikselt jõuan sellele järeldusele, kuigi ma olin ju kuu aega täiesti korralik
täiesti üksinda, ometigi on teie kõrval kõik teised
siis on selline tunne, et olete nagu sütikpomm
iga asja peale lähete põlema ja isegi siis kui teised teevad midagi selleks, et sa end nii üksikuna ei tunneks näed sa asjas negatiivset.
kui ma ise teaks miks ma seda teen
nimelt täna terve päev olen karanud oma korterikaaslastele kaela
ja noh Hents kannatab juba pikemat aega mu nõmeda suuvärgi all
ma ausalt ei tea millest see tuleneb
ma tunnen, et ma nagu oleks vihane
kuid miks ma tema peale peaks vihane olema?
põhjust nagu pole
või on?
kas ma olen tõesti kade selle peale, et ta on viimasel ajal väljas käinud ja mina mitte
mis tähendaks, et oh tänu kevadele on ju võimalus kohata oma uut "kevadarmastust"
mis aga minule oh seda rõõmu, tooks kaasa armukadetsemise suure tõenäosusega
ta ei meeldi ju mulle enam, mul pole mingit tõmmet ta poole või olen ma juba alateadlikult tänu kõikidele enda muudele haiget saamistele nii katki, et ma surun enda kõiki tundeid maha?
pahhhhh..
laske mind maha, ma pole pikka aega nii negatiivne olnud
ja see hakkas sellest, et ma eile lihtsalt rääkisin Lottega ja ta küsis kuidas läinud on jms
ja ma lihtsalt pm hakkasin nutma, aga ma ei nutnud, sest ma ei oska enam seda teha
ausalt ma väga tahan
tahaks siinkohal tänada Ardit, kes olenemata sellest, et ma pole viimasel ajal nagu katkine kaltsunukk olnud, on olemas olnud
mis ma teen, kui ta suvel sõjaväkke läheb...
mis toimub!?
ma nutan, ausalt ja ma ei tea miks
lihtsalt nutan
mis on hea, sest ma pole seda teinud ilmselt jaanuarikuust
tunnen, et oleksin osa asju pidanud teisiti tegema
alkoholi tõttu ravimite võtmises augu jätmine, vist pole olnud kõige targem mõte
vähemalt ise vaikselt jõuan sellele järeldusele, kuigi ma olin ju kuu aega täiesti korralik
neljapäev, 4. aprill 2013
Vahepeal tuleb õiged asjad kätte võtta, et siht jälle sirgeks muutuks.
Täiesti juhuslikult märkasin riiulist oma suve goalbooki. Lugesin siis seda, osad laused, mis suvehommikuti motivatsiooniks kirja olin pannud, olid nii ajuvabad. Kuid tollel hetkel nad ilmselt toimisid. Ajupesu tegin endale, kuid see toimis, mingi ajani.
Sain just ennist ka aru, et vahepeal peab endale ajupesu ka tegema, kui hea ja ilus mõtlemine ära kaob ja raske on edasi minna.
Lugesin sealt ka ühte lauset: "Areng on ikka kaks sammu edasi ja üks tagasi."
Ausalt rahunesin maha, pikemat aega on juba tunne, et kuskile pole püüelda liikuda. Kaks aastat oli ju see kõik mu elu ja nüüd olen lihtsalt aasta passinud.
Loodame parimat :)
Paljud asjad loksuvad vaikselt paika.
Näiteks lähen 24. aprill mandliopile.
Suvi on kindlustatud mingis mõttes.
Tean kellega järgmine aasta koos elan.
Endokrinoloog ütles, et analüüsid olid korras.
Kindlus on ikka päris hea tunne.
Täiesti juhuslikult märkasin riiulist oma suve goalbooki. Lugesin siis seda, osad laused, mis suvehommikuti motivatsiooniks kirja olin pannud, olid nii ajuvabad. Kuid tollel hetkel nad ilmselt toimisid. Ajupesu tegin endale, kuid see toimis, mingi ajani.
Sain just ennist ka aru, et vahepeal peab endale ajupesu ka tegema, kui hea ja ilus mõtlemine ära kaob ja raske on edasi minna.
Lugesin sealt ka ühte lauset: "Areng on ikka kaks sammu edasi ja üks tagasi."
Ausalt rahunesin maha, pikemat aega on juba tunne, et kuskile pole püüelda liikuda. Kaks aastat oli ju see kõik mu elu ja nüüd olen lihtsalt aasta passinud.
Loodame parimat :)
Paljud asjad loksuvad vaikselt paika.
Näiteks lähen 24. aprill mandliopile.
Suvi on kindlustatud mingis mõttes.
Tean kellega järgmine aasta koos elan.
Endokrinoloog ütles, et analüüsid olid korras.
Kindlus on ikka päris hea tunne.
Ahjaa, ma juba unustasin täiesti. See pisike nurgake siin tähistas ju paar päeva tagasi oma kuuendat sünnipäeva. Ulmeline mõelda, et see tõepoolest nii on.
15 tundub mulle laps, samas olles 21 võin öelda, et ega ma ennast oluliselt vanemana ei tunne. Kuid teisi kõrvalt vaadates tean, et noh sellises vanuses võiks mõistus juba peas olla, kas see ka on, eks näis... Sest just nii, nagu alloleval pildil on kujutletud töötab ka minu armas peanupp. Hullumeelne, kuid samas väga lihtne.
15 tundub mulle laps, samas olles 21 võin öelda, et ega ma ennast oluliselt vanemana ei tunne. Kuid teisi kõrvalt vaadates tean, et noh sellises vanuses võiks mõistus juba peas olla, kas see ka on, eks näis... Sest just nii, nagu alloleval pildil on kujutletud töötab ka minu armas peanupp. Hullumeelne, kuid samas väga lihtne.
Päikest,
Nele :)
Nele :)
Tellimine:
Postitused (Atom)