ilma kirjavahemärkideta

kas te olete vahel seda tunnet tundnud, et nagu te oleksite maailmas üksinda?
täiesti üksinda, ometigi on teie kõrval kõik teised
siis on selline tunne, et olete nagu sütikpomm
iga asja peale lähete põlema ja isegi siis kui teised teevad midagi selleks, et sa end nii üksikuna ei tunneks näed sa asjas negatiivset.

kui ma ise teaks miks ma seda teen
nimelt täna terve päev olen karanud oma korterikaaslastele kaela
ja noh Hents kannatab juba pikemat aega mu nõmeda suuvärgi all
ma ausalt ei tea millest see tuleneb
ma tunnen, et ma nagu oleks vihane
kuid miks ma tema peale peaks vihane olema?
põhjust nagu pole
või on?
kas ma olen tõesti kade selle peale, et ta on viimasel ajal väljas käinud ja mina mitte
mis tähendaks, et oh tänu kevadele on ju võimalus kohata oma uut "kevadarmastust"
mis aga minule oh seda rõõmu, tooks kaasa armukadetsemise suure tõenäosusega
ta ei meeldi ju mulle enam, mul pole mingit tõmmet ta poole või olen ma juba alateadlikult tänu kõikidele enda muudele haiget saamistele nii katki, et ma surun enda kõiki tundeid maha?
pahhhhh..
laske mind maha, ma pole pikka aega nii negatiivne olnud
ja see hakkas sellest, et ma eile lihtsalt rääkisin Lottega ja ta küsis kuidas läinud on jms
ja ma lihtsalt pm hakkasin nutma, aga ma ei nutnud, sest ma ei oska enam seda teha
ausalt ma väga tahan

tahaks siinkohal tänada Ardit, kes olenemata sellest, et ma pole viimasel ajal nagu katkine kaltsunukk olnud, on olemas olnud
mis ma teen, kui ta suvel sõjaväkke läheb...

mis toimub!?
ma nutan, ausalt ja ma ei tea miks
lihtsalt nutan
mis on hea, sest ma pole seda teinud ilmselt jaanuarikuust

tunnen, et oleksin osa asju pidanud teisiti tegema
alkoholi tõttu ravimite võtmises augu jätmine, vist pole olnud kõige targem mõte
vähemalt ise vaikselt jõuan sellele järeldusele, kuigi ma olin ju kuu aega täiesti korralik