Mäletate seda sõbrapäevakaarti lausetega, mis kõlasid stiilis:

"Kui võiksin anda Sinule 
ühe omaduse, 
annaksin Sulle 
võimaluse näha iseennast 
nii, kuidas teised näevad Sind. 
Siis võiksid tähele panna 
kui võrratu Sa oled!"

Ilusad sõnad ja kui ma päris aus olen, siis ma olen saanud sellise kaardi kunagi kauges minevikus.
Praegu, aga tahaks selle panna vastupidisesse tõlgendusse. Mul oleks vaja šokiteraapiat pigem selle enda teiste pilguga nägemise osas.
Ma ausalt tunnen, et olen jube inimene.
Ja vahepeal mõtlen kuidas üldse inimesed mu kõrval mind kannatada suudavad.

Ma olen õel, armukade (seda viimasel ajal üha tihedamini), tähelepanu vajav ning mõtlematu inimene.
Ahjaa, ISEKAS ka.
MA ausalt ei arvesta teistega, ma mingi hetk üritasin seda kommet harjutada külge, aga noh see toimib kui mul on vaja heakskiitu või kui ma kellegi nimel pingutan.
Pereliikmed või sõbrad, well unustage ära, kui te olete mulle tohutult kallid, siis mul on savi.
Võõrastega on teine lugu.
Mul on see probleem, et ma oskan inimestele endast head esmamuljet jätta, aga soovin, et asi oleks vastupidine.
Siis vähemalt jookseks suur enamus kohe minema ja jääksid järgi need kes on up for the challenge.

Ja jälle ma nutan.
Ausalt, mis toimub!?  Emotsioonid muutuvad nii, et kui teistele peavalu põhjustad sellega, siis endal on ilmselt juba migreen või meningiit sellest.

Ma sunnin inimesi endast hoolima, hetkel jääb selline tunne, Sest inimene, kes sulle pidevalt halvasti ütleb ja sind ei toeta ning ära ei kuula ja pealekauba ei arvesta sinuga pole inimene kellest peaks hoolima.

Meril on õigus, mul on mingi kiiks ma olen energiline ja olenevalt asjast lendan entusiasmiga peale, mis kahjuks lõppeb sellega, et mina ei mõtle enne kui tegutsen. Sellepärast ma olengi selline ALL IN. Vahet pole kui ei tule siis polnud nii mõeldud.

Mõned vähesed mõtted mis läbi käisid suutsin siia nüüd koguda.