Uksed, uksed, uksed.
Kunagi keegi ütles, sellise lause, et kui Jumal sulgeb ukse, siis avab ta kuskil akna, või et loodus tühja kohta ei salli.
Mõtlen siin hetkel kui huvitavalt on meie mälu ja tundmused ikka üles ehitatud. Me küll mäletame, kuid mida kõike sellest. Praeguse infoajastuga kaasneb kas nüüd just privileeg, aga võimalus saada ülevaade sellest, mis teemasid sa oma kallite sõpradega arutanud oled.
Noh, see vana uks eks, kuna mäletasin ühte vestlust, siis üritasin seda kõige räägitu hulgast üles otsida. Ammu kõik ajalootolmu alla mattunud ja unustatud. Siiski tol ajal elulise tähtsusega teemad, naerad hetkel välja. Päris ausalt.
Aeg päris tõega parandab kõik haavad, kuid kas mälestustes sorkimine ka head teeb, selles ma sügavalt kahtlen, sest millegi pärast on nad kord juba eemale heidetud.