Mul on tundeid nii palju, et ajab üle ääre, ometi ma ei oska millestki kirjutada.
See nädal.
Kõige ajuvabam üldse, ausalt.
Esmalt janda mingi PMS-iga, seejärel saa hakkama asjadega, mis teevad sulle endale kokkuvõttes haiget ja rikuvad ära su suhted.
Teate ju küll kui jäärapäine ma olen ning kuidas vajadusel lähen läbi laipade, peaasi, et ma saaks seda kõike nii nagu mina tahan.
Jep, asi hõlmab ka seda, et minust on pahatihti võimatu aru saada.
Ma ausalt ei soovi hetkel Tartusse tagasi minna, samas mul on hea meel, et seda ei juhtu ka niipea.
Ma olen nii uhke ja ma ei suuda seda uhkust pahatihti alla suruda, mistõttu ma heameelega enam ei tähistaks enda sünnipäeva. Parem, et seda ei tulekski.
Jah, ma mässan ja märatsen ja elan oma elu keeruliseks. Olete rahul?
Tunnistan seda.
Samas seda kõike mis juhtus laupäeval alates kella 16.00-04.00 oli ainult 12h, kuid minu väiksele peale on see tohutu kogus ainet mõtlemiseks.
Mõned tunnid tagasi jõudis kohale kuidas ma jälle sõltun inimestest. Jube mõelda, kuidas harjub inimestega nii ära, et kui keegi käitub vastupidiselt oodatule, saad sa vihaseks ning veel vihasemaks kui saad aru, et sa ei tahagi, et ta muud moodi käituks.
Igastahes, selle 12h jooksul ühel hetkel suutsin ma mingi tundlikkuse endas kinni müürida.
Ma tõepoolest ei mäleta kuna mind viimati asjad nii külmaks jätsid.
Täpsustades - kuna mind kõik nii külmaks jättis.
Ning kui kuskil pannakse uks kinni, nii, et seda pole võimalik mitte kuidagi lahti kiskuda, siis visatakse sulle ette uks mis on tolmune, muutunud, kuid armidega.
Saatuseiroonia?
Teate kui hea tunne oli istuda vana sõbraga autos, teha asju mida te vanasti koos tegite ning tunda tunnet, et aastat, mis just oli pole olnud. Samas on täielik mindfuck kuulda temalt seda poolt minust, keda tema teab, kuid keda pole, vähemalt hetkel mitte.
Enesekindlus ja teadmine tahtmistest. Ausalt, kõlab keeruliselt, praegusel hetkel.
Samas on sürreaalne kuidas inimene tunneb ja näeb su sisse, olenemata sellest, et te pole näinud peaaegu, et aasta. Näeb kui meeleheitel sa oled ning näeb ka seda tabupoolt sinus, mida sa heameelega varjaksid.

Õhtu parim hetk mu jaoks oli see, kui me Kink Kongis sees muusikat kuulates üksteist kallistasime. Polnud tuttavaid lõhnu või kallistamismaneere. Kõik oli vana, kuid nii uus samal hetkel, sest ma olen nii palju asju vahepeal unustanud.

Hakkasin praegu mõtlema, et kas ma siis vihkan lõppude lõpuks kevadet või ei.
Ma armastan kevadet, ainult mitte niiviisi kuidas ta end sel aastal näitab.
Ju siis pole veel uus algus.

Olete te teinud midagi vana ja harjumuspärast ning ühel hetkel tavapärase kõrvalt leiate end seismas kuristiku äärelt? Ütleme nii, et niiviisi lõppes mu laupäeva õhtu.
Usaldus on üks naljakas asi, kui sa tead inimest piisavalt kaua, teed seda pimesi. Kahjuks näitab kogemus, et tuleb silmad lahti hoida.

Olles sõnatu, olen öelnud vist juba piisvalt.

Head ööd!