Unega on viimasel ajal probleemid, ausalt ei imesta arvestades nädalavahetuse unegraafikut.
Koolis on huvitav, aga täna oli küll selline tunne, et noo ausalt ei viitsi minna ja midagi teha.
Päevad on mõnusalt pikad juba.
Kõige kummalisem kogu kevade tuleku ja päikese välja tuleku ja päevade pikenemisega on see, et mul tuleb KOGU AEG meelde 9. klassi sügis ja see kuidas ma pidevalt Võrus käisin ja see kuidas siis märtsi lõpus sai inimestega väljas aega veedetud.
Ilmselt üks parimaid kvaliteetaegu.
Kusjuures, mulle ei meeldi see sõna, just praegu sain aru.

Everything is achievable.

Jõudsin just järeldusele, et kui enam hullemaks minna ei saa ajapuuduse mõttes, siis leian ma endale ise asju, mis tekitavad veel suurema ajagraafiku planeerimise vajaduse.

Terve minu päeva on "ära rikkunud" üks sõnum, mille ma eile sain. Ausalt, olen terve päeva selle teema peale mõelnud ning asja võimalikkuse üle. Üritan seda küll vältida, kuid ta tuleb kogu aeg ringiga minu juurde tagasi. Igastahes, kogu see värk mis viimasel ajal toimub on väljunud normaalsuse piiridest. Kuid see konkreetne sõnum, mis teoorias ei erinenudki mitte millestki muust "tavalisest", suutis öelda seda mida ta tahab, teised ehk pole nii konkreetsed ning ümber nurga võib ikka rääkida. Teeme nii, et tänaseks ausalt aitab.

Ulmeliselt äge nädalalõpp.

Kolmapäev
Lendasin koju, kiire söök.
Seejärel Aimega Skype's PC. Suhteliselt elan programmi ikka sisse juba.
Siis leidis aset suur arusaamatus perekonnas. Kuna kõik arvasid, et mina ei saa kolmapäeval koju siis tulen neljapäeval rongiga (kust selline asi võeti?) ja et Sander tuleks koos minuga, siis on parem järgi tulla. Seletasin, et lähen Võrru pärast meetingut kohe ja sealt ehk saan veel õhtu jooksul koju vms. Igatahes, see, et teised minu eest otsuseid teevad minuga arutamata viskas mul täiesti üle.
20.00 oli Small meeting SW Tartu kontoris. Sailega olime siis mõlemad seal suhteliselt teadmatuses, ei osanud midagi oodata, kuid seal kontoris olemine oli mega privileged tunne. Tanel tegi otsa lahti, tutvusime uute Sample'itega. Need on niiiiiiiii ägedad. Tutvusime teistega ja seejärel hakkasime approachi harjutama. Harjutasin siis Helena ja Priiduga. Jei, linnuke kirjas. Aime soovitus tehtud. Meeting andis mulle nii positiivse emotsiooni, et tuli tunne jälle maailma vallutada :)
Jonn kojumineku teema koha pealt kadus ja olin nõus hommikul rongiga minema.
Neljapäev
12 ajal olime kodus. Vedasin õe õue suusatama. Sõime pannkooke, as I predicted. Küpsetasin kooki ja siis ühel hetkel tunti minust puudust ja lendasin Karulasse. Esimene asi mis seal tehti oli muidugi see, et visati viinapits ette, et vot nüüd on asi nii. Sel korral ei olnud mul isegi midagi väga selle vastu. Saunas käisime.
Rahvast oli koos palju, kõik vanad head :)
Kaisa ja Karl blokkisid ja jäid koju. Meie siis läksime baari, rahvast oli VÄGA vähe. Ahjaa, sain ära tehtud ühe hulleima asja minu arust. Kuna Karulas oli ka konstaabel, siis sai joobe astet mingil hetkel ka mõõdetud.
0,3 mingit ühikut. Pidi korrutama kahega.
Kõige kainem lasti rooli - mina siis vist.
Tund aega üritasime igatepidi taset alla saada.
Ja siis ma sõitsin baari. Never ever ei tee sellist asja enam. Mulle endale oli see paras trauma. Kõik läks hästi ja õnneks midagi ei juhtunud, kuid Elusees mitte enam.
Kahe ajal olime kodus, juba. Magasime rõõmsalt hommikuni, Matimäele jõudsin ehk mingi 10 läbi. AA auto ei läinud käima :D Siis jamasime tollega ka veel ühel hetkel hommmikul.
Reede
Kuna olin eelmisel päeval koogi rottimise pärast, mis kõigile väga maitses, emale lubanud, et küpsetan uue, hakkasin sellega pihta.
Kook ahju ja ise läksime kelgutama. Isa oli teinud mingi eluvinge suure kelgu, mida ATV taha ühendades siis üles mäkke veeti. Lasime alla ikka korduvalt ja korduvalt, keegi siis ATV-ga järgi ja üles mäkke tagasi. Suutsime Sandriga vahepeal ka ekstreemsemaid sõite välja mõelda. Kelku üles mäkke vedades miks mitte hoida kelgu tagant kinni kätega ja niisama taga libiseda. Sander sai sellega korduvalt edukalt hakkama, siis proovisin mina ka. ÜLIÄGE. Ainus probleem on see, et riided saavad natuke räsida. Ülakeha lihased on ikka mõnusalt proovile pandud, järgmisel päeval andsid tunda kõhulihased ja rinnalihased.
Koristasime kodus, ettekäändel, et järgmisel päeval ei pea tegema, hea oli, et ära tegime, laupäeval oli unepuudusest laip. Seejärel 7 ajal taas, kuhu!? Muidugi Karulasse. Jaanika pidas sünnipäeva, kiirelt taas saunas ja siis seltskonda ühel hetkel. Vesikat sai üle pika aja. Linnuke taas kirjas kuskil. Lubasin siis kaine rool olla. Rahvas peale ja baari. Rahvast oli siis neljapäeva korvamiseks niipalju, et alguses oli väga raske sisse pääseda. Ja pidu oli ülivinge. Mul kõik baaripäevad nii sassis juba, et ei mäleta enam, mis kuna juhtus. Kaine Nele sai ka mingi hetk hoo sisse siis sai segast pekstud ja teisi imestama pandud, et mismoodi ma joonud pole.
Rahvas koju, taas. Seejärel ise koju magama sain kell 6.
Laupäev
Kaisa, Kareni ja Karliga oli kokkulepitud, et läheme kelgutama. Uni oli liiga magus ja ühel hetkel lihtsalt teadsin, et sellest ei tule midagi välja. Magasin ise ka, kuna kedagi ei olnud kodus, oli seda mõnus teha. Poole kolme ajal üles. Kolme ajal õppima ja rühmatööd tegema, samal aja täitsin oma inimestele pinda käimise ülesannet. See pole just kergete killast. Isvinii kui tüütu olin :)
Siis ühel hetkel sauna, kust sain eluvaimu taas sisse ning seejärel Eesti laul ühel hetkel. Kõned peale - kainekaks. Nii või naa oli plaan baari minna, kas või paariks tunniks. Poisid peale ja baari siis. Rahvast oli väga vähe, eks kell oli ka vähe. Nagu alati on ühel hetkel baar märkamatult täis, vahepeal käisin Nastjal Karulas järel. Ning jõudsimegi momendini, kus rahvast oli samal hulgal kui eelnenud päeval. Nalja sai nagu ikka nabani. Kuid kui meie arvasime, et saab kiirelt koju ja õhtu alguse järgi midagi suurt ilmselt täna ei toimu, siis tuleb vist ikka kaks korda enne mõelda, kui midagi ütled. Kris tuli minu juurde, et öelda, et poisid on liiga purjus, tuleks koju ära viia. Mina siis ,et mis seal ikka lähme. Väljas hakkas maadlus pihta, Innar pani segast ja siis mul viskas ka üle. Ühel hetkel läksin sisse tagasi. Sees, olid inimesed seinade ümber ja keskel lahutati inimesi - KAKLUS.
Võiks öelda, et mitte väike. Jama kestis päris pikalt.
Ühel hetkel helistas Kris, et nad on Innari nõusse saanud ja lähme koju. Reisin siis sinna kohta, kuhu nad ennast nii umbes tunni aja jooksul maadelnud olid ja võtsin poisid peale ja koju.
Magama sain umbes kell 5.
Pühapäev
Äratus kell pool 8, silm oli kinni veel umbes kaheksani. Siis alla pannkooke sööma, riided selga, asjad kokku ja Võru poole liikuma. Uneraasugi polnud silmis ja terve päev pole olnud. Bussis läks pool teed selle peale, et ma üldse magama jääks. Linnas läksin siis 12 ajal magama ja neljani. Mõni üksik, kuid väga vigane uni ja väga lünklik ja ärkamistega uni.
Siin ma siis vaikselt tegutsedes olen.
Loodan, et 10 minuti jooksul lähen magama, sest homne päev tõotab tulla jube ja pikk.

Aga kõige muu osas, mis ma rääkimata jätsin võin öelda,et see kõik mis toimub on ULME.


Sus, keegi ei keela sul tulla ;)

Tuleb välja, et ma ei saa homme mitte millegagi vist koju ja ma niiiiiiiiiiii tahan.
Tunnen end hetkel väikese lapsena, kellel on koduigatsus.
Siiski tean, et see oleks selline, et olen kaks minutit kodus ja lendan Karulasse ja seejärel Lüllemäele.
Selline tunne, et kõik on seal ja mina pean siin passima.
Nõme.
Pole mitte mingit tahtmist enam.

Käisin Vendasid Urbe kuulamas siis...
NAUDING.
Ei läinud suurte ootustega kohale, mõtlesin rohkem, et saab kuulata lugusid mida ammu kuulnud pole. Asi keeras vastupidiseks, kananahk oli garanteeritud ning sügaval sisimas heaolu ja rahulolutunne.
Endalegi üllatuseks avastasin, et kontsert kestis kaks tundi, kuigi tundsin, et nad alles alustavad.

Verd ei käinud andmas. Lähen siis kui olen "ilus, tark ja osav".

Andke andeks, mulle küll meeldib see kool ja eriala, aga see koormus ja õppetöö orgunn ajab mul pea valutama.

Heihei!
Kõik jätkub positiivsuse lainel.
Tänane hommik oli üle pika aja vinge.
Suutsin sõita kokku kolme bussiga, see kõigest sellest, et nägin Lottet bussi peale jooksmas ja tema mind ja tõlgendasime üksteist väga valesti :D
Ei noh, mis seal ikka, naerda sai ikka hea kõhutäie kui me ükskord aru saime, et kumbki ei tea kuhu see buss sõidab.

Homme lähen Vendasid Urbe kuulama.
Midagigi ülihead pingelisse päeva.

Hetkel olen kohvilaksu all. Ja ausalt pole farmakoloogiat peaaegu üldse õppinud. Kell läheneb vaikselt 23-le.

Laura lunis mind homme doonoriks..
Eks näis.

Kes vana asja meelde tuletab, see... ?
Eile hakkasin vana asja meelde tuletama, näppudele, sõrmedele meenutama kitarrimängu.
Raske eemale hoida.

Viimasel minutil suudan ka asju veel rohkem viimasele minutile lükata..
Ilus... :D

600

See on päris suur arv, kui ma nüüd lõpuks mõtlema hakkan.
Hirmuäratav on mõelda, et varsti saab siin keskkonnas kirjutatud juba neli aastat. Kõigest paar kuud vist puudu.
Sattusin lugema kommentaare, mis postituste alla kirjutatud on.
Ikka ja jälle pean tõdema kui palju ma tegelikult muutunud olen.
Selline tunne nagu oleks ühelt poolt tõmmatud 180 kraadi ja teistelpoolt 90 ja kolmandast küljest 60 kraadi.
Just nii palju, vähemalt enda arusaamise järgi olen ma muutunud ja eks seda teeme me kõik - ajaga.
See on üks mis kindel, inimene areneb. 10 aasta pärast pole sa enam see kes oli täna ja homme ei ole sa enam see, kes paar kuud tagasi.
Kummaline eks?
Me ei saa ise arugi.
Kuid olenemata muutustest igatsen ma inimesi, enda inimesi, kes on olnud mingiks aluseks või suunajaks.
On Võru ja Valga inimesed. Julm mõelda, kuid esimesed on minu elu pea peale pööranud ning ma olen ise mingis osas korrektuure teinud.

Ma ei saaks öelda, et vanu postitusi lugedes leian end kohutavatelt avastustelt, kuid võin kindlalt öelda, et need on alati silmaringi laiendavad. Kellel meist oleks meeles see, mida me ütlesime just siis, just tollel ajahetkel või veelgi parem, mida me mõtlesime?

Elu on ka kummaline, nagu meie isegi.
Inimesed, kes on leidnud sinu postitustes sügavama mõtte või isegi ühise mõttemaailma on üksteisest lahku kasvanud.
Ma tean, et mina olen ka neist lahku kasvanud.
See ongi see, mida ma kõikidest asjadest kõige rohkem kahetsen.
Leiab vähemalt midagi, mille pärast võidelda - sõprade.

Taas idüll.
Õues on nii ilus ning kui hommikul veel ise ka üles ärkad, ilma, et oleksid poolt päeva maha maganud, siis on hommik veel ilusam. :)
Päike paistab ja külma on umbes -30 kraadi Celsiuse järgi.
Hommikupuder maasikamoosiga ning kuum tee... Vaatan siin üle pika aja Toidutarest retsepte mõttega, et võiks midagi head süüa teha. Näiteks Lasanjet.

Reedel käisin Marguse sünnipäeval. Tore oli, mis siis, et inimesi oli vähe, kuid need, kes olid, olid ka parimad kohal. Jälle sain noomida oma kurja näo pärast... Kaitsereaktsioon, taas. Marija, Triinu ja Kelliga kinkisime Margusele sünnipäevaks trips-traps-trulli joomismängu. Õhtu lõppes Illukas, kus klubi oli ilusaid mehi täis.
Laura aga ütles mulle, et ma näen liiga ilus ja enesekindel välja, et kutid minuga rääkima julgeks tulla. She made my day. Klubist jalutasin koju, seljas oli kleit... külm hakkas aga ehk alles viimasel 700 meetril.

Igatsen oma kahte naist.. Karenit & Kaisat.

Laupäeval, koristasin ja magasin pool päeva maha. Kuna ma eelmisel õhtul olin klubis teada saanud, et Katre tuleb Tartusse, siis muidugi võtsin öösel temaga ühendust. Päeval ta helistaski ja istusime minu juures ning sõime Toffifee komme.. Mmm...
Tema on ka üks selline, kellega ajal ja ruumil ei ole vahet. Ei teki komplekse rääkimisel. Hea.
Õhtul Taaviga kinno Musta luike vaatama. Hea film oli. Leidsin filmist endalegi sügavama mõtte, mis on reaalselt olemas igapäevaelus. Pärast Eesti Laul ja vein.

Nüüd siis aga õppima.
Mõtlen hetkel, et mul on ikka kuradima hea tuju. Korraks lõi mõttesse, et ehk olen armunud? Ei, ausalt ei ole, siis ma vist teaks ju.
Kuid ehk on elu viimasel ajal lihtsalt ilus ja rõõmu pakkuv?

Ööselgi sain järjekordse sõnumi Soomest, kus minu järele küsis inimene, kellega sain suvel tuttavaks ja olen korra näinud. Soe tunne sees.

Unustasin mainida kui VÄGA ma hetkel meie elu mõjutavat ilma naudin.
Mõnus külm, paned soojalt riidesse ja kõik on hästi.
Päike paistab, põsed punetavad.
Iga päevaga läheb järjest valgemaks.
Välja hingates moodustub mõnus pahvak CO kahest.
Kui oleks võimalik vajutada "still" nupule, siis just talve kirjeldaks ma nii.
Naudin, naudin, naudin.

Tehke teie ka seda, sest hetkel te mõtlete kraadidest +30, viie kuu pärast mõtlete kolmekümne ette miinuse.

Heiheihei.
Üks väsinud hing siinpool.
Mõtlen siin, et kui kõik tuleb, siis ta tuleb vist kõik korraga, mitte ei jaotu ühtlaselt.
Ei mäleta millal mul viimati programmi poolest nii tihe nädal oli.
Esmaspäev oli küll vaba, kuid siiski. Teisipäeval sai siis Mõniste-Varstu kandi kuttidega väljas oldud. Täna on SW. Homme Pätrisega filme vaatama. Reedel Marguse sünnipäevale. Laupäeval tahaks baari minna, kuid ei ole mõtet minna kui ma veel ei tea kas Kaisa seal on.
Ja muidugi õppida on pidevalt midagi.
Vahepeal oleks hea oma plaani juurde jääda, kuid vahepeal ka mitte.
Ehk päevane hea tuju korvab unetuse.
Eilne õhtu oli heas mõttes väga kummaline.
Meil on diil, kuid siiski suutsime tekitada teiste küsimusi "Kas te olete paar?"
Oh ei. Üleüldiselt oli kogu õhtu teistmoodi, ilmselt sellepärast, et olin otsustanud alkoholist eemale hoida. Kuid see oli osalt heas mõttes teistsugune. Vaba. Kas see on alati nii, et kui inimest natuke rohkem tundma õpid siis on asjal taas mingid konksud küljes?
Raske öelda, ehk tema juurest kaovad hoopiski negatiivsed jooned, millest sul on tegelikult väga suva...

Lendan siis nüüd on SW meetingule.
Kuid millest ma hetkel unistan?
Sellest, et saaks panna selga pidžaama ja maanduda voodis, tõmmata tekk üle pea ja tõusta hommikul.

Täitsa perses, sain just kõne ühelt teatud isikult.
Millesse ma end mässinud olen!?
Homne päev tuleb üks kuradi põnev!

Nutumaik.
Vee kalkvel siin siis, üle pika aja.
Olukord nimelt selline, et olen enda peale niiiiiii kuradi vihane.
Homme on stipi avalduse esitamise viimane tähtaeg.
Aga minul on kaks filosoofia iseseisvat tööd tegemata, mis on ilmselgelt vajalikud, et saaks üldse stippi.
Nii, ma siis istun siin, vesi ahjus.
Ilma kohvita, sest just avastasin, et Vend on minu viimase kohvi, mida mina hoian sessiks või kontrolltöödeks, mina, kes ma muidu üldse kohvi ei joo.
Nii ma siis istun, üritan lugeda neid paduinglisekeelseid tekste ja mitte millestki aru ei saa.
Nädalavahetusel õppisin ka, kuid teisi asju, sest ootamatult on Teine semester endaga kaasa toonud selle, et on jubedalt õppida.
Keda ma alt vean?
Iseennast?
Või vanemaid, kes maksavad hingehinda, minu koolitamise eest?
150 Euri on ka raha.
TÜRI!

Eile sai siis Eesti Laulu vaadatud ja magama kobitud. Enne seda inglise keelt ja vene keelt tehtud, lõpuks ometi hakkan viimasest midagi aru saama, I mean süsteemist.
11-ajal magama ja hommikuni välja. Ma ei tea kust mul see uni tuleb, ainult magaks.
Tavaliselt olen väga vara juba üleval.
Täna koristasin, teoorias oleksin õppima pidanud, kuid viitsimist polnud üldse. Eile võtsin raamaturiiulist välja raamatu "Vennad Lõvisüdamed".
Ühel hetkel juhtusin vaatama filmi "Becoming Jane", mis tuletas mulle meelde kui väga mulle 18.-19. sajandi kombed ja riietus meeldivad. Muidugi ka Jane Austeni enda raamatud.
Homme vaba päev ja juuksurisse minek. :)
Kuid õppimisest ilmselt kaugemale ei pääse.

Täielik idüll.
Naudin kodusolemist ja seda nädalavahetust üldse, sest kõik on senimaani niii mõnusalt läinud.
Eile siis ootasime umbes 50 minuti hilinevat bussi, kell 19 pidi buss väljuma ning 50 minutit hiljem saabus bussijaama buss, mis pidi väljuma 18.30.
Võrust sain tänu Alo tutvustele tulema. Aitäh Alo!
Kiirelt maale, 2 minutit toas isa käest autolunimist ja Karulasse sõit. Karenit ja Karli ja lõpuks ka Avot ja Marekit ning Katti oli nii hea meel näha! Mis nii viga uksest sisse astuda, kui sind kohe Ema poolt kallistusega vastu võetakse :)
Selline tunne oli nagu koju oleks tulnud.
Tegin poistele joomise tempot, et ikka baari jõuda.
Jõudsime kell 2 baari. Kus oli KAISA! :)
Äraminek osutus arvatust raskemaks. Kat ütles, et ma kindlasti kuue ajal kohal oleks Karulas täna. Kardan, et see osutub raskeks, kuna mul on meeletult õppida ning ema lasi mul kella 1 (!)-ni magada. Venda ei ole, vanaema ei ole. Tohutult vaikne, hea ja rahulik.
Õues on meeletult ilus ilm. Emme tegi väga häid pannkooke hommikuks, tõepoolest idüll.

Nüüd aga õppima :)

Üks viimase aja mõtteid on pidevalt olnud: "Ära riku kõike head ära!" Ja siis ühtäkki tuleb see kõik "rikutud" hea mulle külla, öösel, kuid siiski.
Nagu mulle ükskord üks tark noormees ütles : Just go with the flow.
Naljakas on ennast jälgida, sest just seda olen ma teinud päris pikalt ja pole mitte midagi pushinud.

Pea on tegelikult meeletult paks. Kahetsen, et kaitsvast kodust ära tulin, kuid seal ei oleks ka kindlasti meeleolukam olnud. Kaks päeva siin vastu pidada ja siis saab koju end tagasi ravima minna.
Armastan oma ema!

Olen viha täis hetkel. Mul ei ole õrna aimugi kust see viha tulnud on, aga ma olen. Kõige toredamad inimesed küsivad, kuidas on ja kuna kooli jne. Mul on ausalt nii, et "minge sinna kus päike ei paista". Lähen kergelt põlema ja närvi ja veedaks enamuse ajast üksi, kui oleks võimalik. Kes teab, ehk on jälle selline "periood". Neid üksiolemise perioode on varemgi ette tulnud, aga mitte sellises keskkonnas ja nende inimeste ümber. Või siis ma harjusin selle üksiolemisega ära?

Naudin kummitamiseni Marilyn Jurmani eurolaulu. Korra kuulasin täna ja terve päev laulad kummituslikult.

Niisiis, olin/olen pikalt haige.
Ei tunnista end siiamaani täiesti terveks, kuid kool sunnib peale.
Tervenemisest saan aru järgmiselt, muutun täiuslikuks närvipuntraks ja lähen lihtsamate asjade peale põlema.

Kuid täna sain aru millestki väga olulisest minu jaoks, olin pool oma elu ühele inimesele alt üles vaadanud. Täna sain aru, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet.
Tema ei näe mind üldse. Ainult siis kui on vaja karjuda või on mingi küsimus, millele pole vastust andmas kedagi teist peale minu.
See on mu oma isa.
Minu üks endine klassiõde on samast tähtkujust ning ta on tõsiselt häiriva iseloomuga. Ta ei meeldinud eriti kellegile. Olin alati arvanud, et tema selline ei ole. Täna leidsin, et neil on sarnasusi rohkem kui küll.

Ma olen kogu aeg öelnud, et vaatan endale tulevast meest oma isa järgi. Sain aru, kui loll ma olen olnud.

Täielik rollide vahetus on täna. Inimene, kes oli minu jaoks minu elu kõrgel kohal... langes ma ei tea kuhu. Kuid neil viimastel päevadel nägin ja hindasin oma ema. Ma eeldasin temast kõike muud kui seda mida ta tegi. Kuid ehk selles oli oma osa selles, et olin 39 palavikuga voodis siruli?

Vanale karule uusi trikke ei õpeta, miks ma peaksin temast siis midagi paremat üldse enam lootma?

Taavi / says:
naine ei saa miljonit meest maha jätta
mees saab


Ja nii ongi.

Kas see on normaalne, et nii pea kui ma kodust keskkonda enda ümber tunnen lähen närviliseks ja rahutuks? Mõtlen kuidas mitte midagi tehtud ei saa ja olen sisemiselt paanikas ja tahan ära.
Kõige lihtsamad laused või küsimused heade sõprade poolt ja ausalt 3 sekundi pärast olen tulekera.
Muidu olen stoiline.
Lihtsamate saavutustega rahul.
Olen 3 nädalat järjest hommikuti putru söönud, v.a. eelmine laupäev ja pühapäev, kus see lihtsalt ei olnud võimalik.
Pesnud alati oma nõud pärast söömist ära.
Sain 6 EAP-lise eksami B, täna hommikul olin ülirahul tulemusega, kui mult küsiti, et "kas see oli 6 EAP-d?"
Emaga nääkleme kogu aeg. Kogu aeg on midagi ütlemist, mina vihastan tema välja või tema minu. Ei oota just koju tulemist.
Õel on ka viimasel ajal suhteliselt kama kaks, kas ma olen või ei ole.
Siiski soovin meeletult teda Rapuntslit vaatama viia, muidugi tahan ise ka seda näha.
Ma ootan ja meeletult soovin, et selle suve algus laheneks minu jaoks positiivses võtmes.
Kõik see, mille kirjutasin sügisel seinale, olen ma ära teinud või asjad on lõpusirgel.
Inimesed alati unistavad, et tahavad seda teist ja kolmandat, kardan, et ongi õigus inimestel, kes ütlevad, et teekond on tähtsam kui kohalejõudmine. Ma olen praegusel hetkel kahe käega poolt.

Kooli tunniplaan on nagu puruks lastud ma ei tea mis. Ausalt, sellised augud ja siis tuleb JÄLLE välja, et jääb midagi ära. Tuleb infotund teemal möödarääkimised ja info sulg. Mis saab seejärel, tudengid ootavad poolteist tundi järgmist loengut JA mis siis selgub LOENG jääb ära, sest ÕPPEJÕUD vaatas viimati alles jaanuari alguses tunniplaani. Meile rõhutatakse kogu aeg, et peab vaatama ja olema valmis tunnplaani muutusteks. Enam lihtsalt ei jõua.

Reedel siis, käisin koolis, õendustoimingud, õppisime klistiiri tegema, mis saab.. lastakse varem ära. Tunniplaani järgi muud kohtumised paigas ja jälle mingi suur auk. Aimega sain kella 2 ajal kokku ja seejärel kiirelt koju.
Poole 5 ajal jõudsid Kaisa, Karen ja Kaur (3K-d) ja hakkasime Avinurme poole sõitma.
Sõit oli kurdistav, ausalt. Risto ja Karl tulid Mustvees meile vastu ja sõitsime Risto juurde. Õhtuks võeti hävitamiseks LV, mahl ja siidreid. Ühel momendil olime saunas ja rääksime väga paeluvatest teemadest. Teisel hetkel tegin tüdrukutele meiki ja olime liikumas kohalikku baari. Mossega sõit oli muidugi naiste kilkeid pakkuv, sest minu ja Kaisa uks lendas kurvis lahti.
Baarisolek ise suutis tekitada vastakaid emotsioone. Kedagi ei tunne ja kõigil rind rasvane. Tõde ja tegu, millest enamus mängu hõlmas endast huulitsemist suutis minul juhtme kokku jooksutada. Kaisa tegi vahepeal maantee peal kõhulihaseid, nii mõnigi suutis akna kohal oleva kardina alla tõmmata ja öelda tõde, et ta abielluks sealt samast lauast minuga.
Kodus olime Kaisaga kella neljani üleval, leidsime taas üksteist, mille üle mul on ääretult hea meel.
Hommiku poole selgus, et noormehed nimega Avo ja Karl olid otsustanud meile pärast Kareni kõnet järgi tulla. Kohal oli nad umbes pool 10 või nii. Meie Kareniga olime aga vihased, et nad kauem lumevangis ei olnud, sest tahtsime kauem magada.
Lõppkokkuvõttes olen õnnelik, et nad järgi tulid, sest ilmselt poleks ma viitsinud hiljem autos istuda.
Kaisa juurde saades täitsime kõhtu ja viskasime tegid peale ning nurrusime hea mitu tundi.
Õhtul mindi baari, kuna mina otsustasin olla kaine, ilmselt nüüd ja edaspidigi, siis Karl loovutas mulle autojuhi ameti.
Baaris juhtus nii mõndagi põnevat. Üks härra rääkis mulle, et ma olevat temale liiga hea. Ei oska seisukohta võtta.
Teine rääkis, et ma olevat tema tüdruk, et ei tohi minuga rääkida.
Imre rääkis, et tuleb mulle külla, mida ta ka ilusti tegi :)
Koju sain pool 7 läbi. Magasin paar tundi ja sõitsin seejärel emaga Tartusse.
Käisime Volga restoranis söömas, mis ei olnud pooltki nii eriline kui esimesel korral. Nägin pisivigu ja see tõmbas minu silmis mainet maha.
Seejärel käisime "Vihmameest" vaatamas. Tohutult hea oli, võin öelda, et isegi parem kui film. Soovitan soojalt.
Esmaspäev, RT esitlus, läks hästi.
Teisipäev, järjekordsed jamad tunniplaaniga ja sain eksami hinde teada, milleks oli B. Kui ma nüüd ausalt ütlen, olen hindes pettunud, või pigem isegi mitte hindes vaid punktides.
Kolmapäev, infotund koolis ja kõigil närvid laes.

Emotsioonitu.