Unega on viimasel ajal probleemid, ausalt ei imesta arvestades nädalavahetuse unegraafikut.
Koolis on huvitav, aga täna oli küll selline tunne, et noo ausalt ei viitsi minna ja midagi teha.
Päevad on mõnusalt pikad juba.
Kõige kummalisem kogu kevade tuleku ja päikese välja tuleku ja päevade pikenemisega on see, et mul tuleb KOGU AEG meelde 9. klassi sügis ja see kuidas ma pidevalt Võrus käisin ja see kuidas siis märtsi lõpus sai inimestega väljas aega veedetud.
Ilmselt üks parimaid kvaliteetaegu.
Kusjuures, mulle ei meeldi see sõna, just praegu sain aru.

Everything is achievable.

Jõudsin just järeldusele, et kui enam hullemaks minna ei saa ajapuuduse mõttes, siis leian ma endale ise asju, mis tekitavad veel suurema ajagraafiku planeerimise vajaduse.

Terve minu päeva on "ära rikkunud" üks sõnum, mille ma eile sain. Ausalt, olen terve päeva selle teema peale mõelnud ning asja võimalikkuse üle. Üritan seda küll vältida, kuid ta tuleb kogu aeg ringiga minu juurde tagasi. Igastahes, kogu see värk mis viimasel ajal toimub on väljunud normaalsuse piiridest. Kuid see konkreetne sõnum, mis teoorias ei erinenudki mitte millestki muust "tavalisest", suutis öelda seda mida ta tahab, teised ehk pole nii konkreetsed ning ümber nurga võib ikka rääkida. Teeme nii, et tänaseks ausalt aitab.