Üks viimase aja mõtteid on pidevalt olnud: "Ära riku kõike head ära!" Ja siis ühtäkki tuleb see kõik "rikutud" hea mulle külla, öösel, kuid siiski.
Nagu mulle ükskord üks tark noormees ütles : Just go with the flow.
Naljakas on ennast jälgida, sest just seda olen ma teinud päris pikalt ja pole mitte midagi pushinud.

Pea on tegelikult meeletult paks. Kahetsen, et kaitsvast kodust ära tulin, kuid seal ei oleks ka kindlasti meeleolukam olnud. Kaks päeva siin vastu pidada ja siis saab koju end tagasi ravima minna.
Armastan oma ema!

Olen viha täis hetkel. Mul ei ole õrna aimugi kust see viha tulnud on, aga ma olen. Kõige toredamad inimesed küsivad, kuidas on ja kuna kooli jne. Mul on ausalt nii, et "minge sinna kus päike ei paista". Lähen kergelt põlema ja närvi ja veedaks enamuse ajast üksi, kui oleks võimalik. Kes teab, ehk on jälle selline "periood". Neid üksiolemise perioode on varemgi ette tulnud, aga mitte sellises keskkonnas ja nende inimeste ümber. Või siis ma harjusin selle üksiolemisega ära?

Naudin kummitamiseni Marilyn Jurmani eurolaulu. Korra kuulasin täna ja terve päev laulad kummituslikult.