Niisiis, olin/olen pikalt haige.
Ei tunnista end siiamaani täiesti terveks, kuid kool sunnib peale.
Tervenemisest saan aru järgmiselt, muutun täiuslikuks närvipuntraks ja lähen lihtsamate asjade peale põlema.

Kuid täna sain aru millestki väga olulisest minu jaoks, olin pool oma elu ühele inimesele alt üles vaadanud. Täna sain aru, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet.
Tema ei näe mind üldse. Ainult siis kui on vaja karjuda või on mingi küsimus, millele pole vastust andmas kedagi teist peale minu.
See on mu oma isa.
Minu üks endine klassiõde on samast tähtkujust ning ta on tõsiselt häiriva iseloomuga. Ta ei meeldinud eriti kellegile. Olin alati arvanud, et tema selline ei ole. Täna leidsin, et neil on sarnasusi rohkem kui küll.

Ma olen kogu aeg öelnud, et vaatan endale tulevast meest oma isa järgi. Sain aru, kui loll ma olen olnud.

Täielik rollide vahetus on täna. Inimene, kes oli minu jaoks minu elu kõrgel kohal... langes ma ei tea kuhu. Kuid neil viimastel päevadel nägin ja hindasin oma ema. Ma eeldasin temast kõike muud kui seda mida ta tegi. Kuid ehk selles oli oma osa selles, et olin 39 palavikuga voodis siruli?

Vanale karule uusi trikke ei õpeta, miks ma peaksin temast siis midagi paremat üldse enam lootma?