600

See on päris suur arv, kui ma nüüd lõpuks mõtlema hakkan.
Hirmuäratav on mõelda, et varsti saab siin keskkonnas kirjutatud juba neli aastat. Kõigest paar kuud vist puudu.
Sattusin lugema kommentaare, mis postituste alla kirjutatud on.
Ikka ja jälle pean tõdema kui palju ma tegelikult muutunud olen.
Selline tunne nagu oleks ühelt poolt tõmmatud 180 kraadi ja teistelpoolt 90 ja kolmandast küljest 60 kraadi.
Just nii palju, vähemalt enda arusaamise järgi olen ma muutunud ja eks seda teeme me kõik - ajaga.
See on üks mis kindel, inimene areneb. 10 aasta pärast pole sa enam see kes oli täna ja homme ei ole sa enam see, kes paar kuud tagasi.
Kummaline eks?
Me ei saa ise arugi.
Kuid olenemata muutustest igatsen ma inimesi, enda inimesi, kes on olnud mingiks aluseks või suunajaks.
On Võru ja Valga inimesed. Julm mõelda, kuid esimesed on minu elu pea peale pööranud ning ma olen ise mingis osas korrektuure teinud.

Ma ei saaks öelda, et vanu postitusi lugedes leian end kohutavatelt avastustelt, kuid võin kindlalt öelda, et need on alati silmaringi laiendavad. Kellel meist oleks meeles see, mida me ütlesime just siis, just tollel ajahetkel või veelgi parem, mida me mõtlesime?

Elu on ka kummaline, nagu meie isegi.
Inimesed, kes on leidnud sinu postitustes sügavama mõtte või isegi ühise mõttemaailma on üksteisest lahku kasvanud.
Ma tean, et mina olen ka neist lahku kasvanud.
See ongi see, mida ma kõikidest asjadest kõige rohkem kahetsen.
Leiab vähemalt midagi, mille pärast võidelda - sõprade.