Life is what you make of it. - See lause sai mu paari päeva tegevuste valguses minu motoks.

Mulle öeldi eile kellegi minust vanema poolt, et ma tundun selline väga kogenud või elunäinud. Ei osanud selle peale asualt öeldes midagi vastata, kuid kardan, et tal võib õigus olla.
Hoolimata sellest, et üks mingis mõttes valusamaid elutõdesid täis ja huvitavamaid suvesid on olnud siiamaani ilmselt alles see suvi.
Sa ei või mitte kunagi teada, mis sind järgmisel päeval ees ootab. MITTE KUNAGI.
Varem oli kõik kuidagi paika loksunud, aga kui sa ise ka selles passiivne oled, siis ilmselt ei saagi midagi juhtuda. Üks päev hiljaaegu läksin tööle ja sain aru, et varsti juhtub midagi, mille pärast ma ilmselt ei tööta enam seal samas armsaks saanud töökohas. See aga on paljude juhuste kokkulangevus, miks see nii on läinud. Ja eelmisel päeval ma oleks arvanud, et see juhtub parimal juhul poole aasta või aasta pärast. Oh ei, see juhtub lähipäevil.
Peale selle, et ma ei tea juba pikemat aega mida elult tahta. Okei, see kõlas nüüd valesti. Tean küll mida elult tahta ja sellepärast ma võib-olla sellist elu elangi hetkel, kuid ma ei tea mis oleks see, mis haaraks mu huvi ja pühenduse järgnevaks 20 aastaks vähemalt.
Eile siiski haaras mind sügavam rahulolu, kerge šokiga seoses, et inimesed olid minu üle õnnelikud. Mõtlengi viimasel ajal, et ju siis peab nii minema. Teiste pealt ju näen, et elu ei lähe nii nagu meie ehk teda algses plaanime, see, et me ühe valiku teeme, ei tähenda, et asi 20 aastat hiljem on nii.
Käisin eile Ardil sõjaväes külas. Rongiga Tapale. Üks kutt, kellega hiljuti tuttavaks sain, ütles selle peale, et ma kell 6, omal vabal päeval üles tõusen, et kedagi külastada, et ju siis peab inimene mulle väga oluline olema. Huvitav tähelepanek. Kuid kas see ei ole siis elementaarne, mida me vahepeal teeme omade sõprade heaks?
Hiljem muidugi selgus, et inimene ise on ka ehk natuke liiga isekas ja ära hellitatud.
Ma lihtsalt naudin seda vahepeal, kuidas ootus ja eeldused on täiesti üks inimesega kohtumisel ja seejärel tuleb välja, et reaalsus on täiesti teine. Veel rohkem naudin tõdemust ja seda huumorit asja juures kui kaks inimest saavad aru, et nad tõepoolest ei sobi nii füüsiliselt kui vaimselt ja siis lihtsalt arutavad seda. Minu viimase aja kõige humoorikam hetk, päriselt. Samas nii hämmastav. Me kuuleme ühtesid lauseid, räägime samu lauseid ja see kuidas teine inimene tegelikult midagi näeb on täiesti teine reaalsus. Ja nii sa siis oled seal, aru saamas, et ei, see pole see.
Ometi huvid kattuvad. Mis siis saaks valesti olla? Ja pole mitte mingit viha, kui teine ütleb, et sorry, sa pole vist minu tüüp ja on täielik arusaamine kui teine ütleb, et sorry me ei klapi.
Silme ees virvendas kunagine kogemus ekskutiga ja koomiline lause, mis ta mulle pärast lahkuminekut ütles tuletas mulle olukorda ja tõsiasja, et seda tulebki ette.  Minu jaoks oli huumorit kui palju.
Miks meie kõrval on just need inimesed, kes meie kõrval on?
Sest teised ju ei sobi!?  Täpselt nii ongi.

Vabandan, ma olen lihtsalt nii hämmingus kui suur ja lai on see maailm, kui kuradi erinevad need inimesed on, kes siin elavad ning ka neist paljudest erinevatest suudame me leida enda kõrvale just need, kes meile sobivad või leiame need heinakuhjast, kes on samasugused tropid nagu sa ise ja see on nii kuradi lahe.

Have fun!

Kallid,musid,paid.

N.

Tahan juba mitu päeva kirjutada, aga ei pea seda õigeks.
Ei oskagi öelda, et kas mu maailm on pea peal või hakkab see just mingis osas paika loksuma.
Eelmise nädala alguses ( mis teema esmaspäevadega on? ) sain teada, et minu kindel plaan jätkata õpinguid ja mitte minna maailma avastama on vastu taevast. Mitte nüüd küll nii traagilises võtmes, kuid ämmaemanduse koha pealt. Koolis pandakse näkku ja anti mõista, et uus akadeemiline või tee eksmatt. Kuna olen otsustanud edasi õppida, siis ei soovi aastat aega niisama maha passida. Kiirelt uusi võimalusi kaaluma ja siin ma nüüd olen. Ilmselt pooleteise nädala pärast ametlikult EMÜ nimekirjas. Kahe päevaga kooli vahetada? Ja ikka veel mitte teada, mis on su kutsumus - pole tore, päriselt.
Käisin esmaspäeval viimast korda psühhoterapeudi juures. Viimati käisin vist mai lõpus, kui õigesti mäletan. Tundsin kuidas ma kärsitusest saada sellega ühele poole ei suutnud seal olla. Tegi minuga harjutusi, et kuidas vältida olukordade kasvamist üle pea, küsis inimestega läbisaamise kohta jms. Huvitav on jälgida minu jaoks, ühtaegu meeletult šokeeriv, kes ma olin  natuke vähem kui aasta tagasi ning kui kaua võttis aega, et jõuda sinna kabinetti. Ma olin täiesti paanikas ikka toona.
Enne just mõtlesin, selle peale kuidas mu endine boss (kellest ka veel juttu tuli) ütles lause: "Areng on ikka kaks sammu edasi, üks tagasi." Ilmselt see nii ongi, nüüdsest hakkan oma järgmist kahte sammu astuma, kogemuse võrra rikkamana ja loodetavasti sellest õppides.
Muus osas pean siiski keskendumist õppima. Lähen vahepeal kergelt öeldes lolliks. Jossiga rääkisin üks päev, polnud teda pikalt näinud ning kui lõpuks ta uksest sisse astus, siis see oli kõige kodusem inimene üldse, samas kõige lähem. Vahel ikka naeran kuidas võtan küll teiste nõu kuulda, võin ka talitada selle järgi, kuid järgmisel hetkel tahaks karjudes ja peast kinni haarates tehtut tagasi võtta, sest süda ütleb, et see pole õige. Mu armas Mõistus, anna andeks, et loodan.
Unenäod on ka väga veidraks kiskunud. Rasedus, pommid, inimeste tutvustamine. Mõne tähendust siiski tean, kuid mõne osas paljas mõte kutsub judinad esile. Eriti kui oled unes läbi elanud pommiplahvatuse ja tulnud sealt välja ühes tükis.

Siiski kahtlen vahel, et kas tehtud otsused on õiged ka paari kuu pärast, teades mind. Kui vaid tahaksin oleksin peaaegu järgmise lennuga USA-s või Tenerifel. Koolisüsteem on sajaga muutunud, kuid mul pole õrna aimugi, mida teha tahaks.
Vaatasin aineid, mis läbida tuleb. Kerge naerupahvak saatis aineid "kõrgem matemaatika" ja "keemia". Seda enam, et nad on ühed mahukaimad. It's gonna be so much fun.

Veetsin vennaga paar päeva kvaliteetaega. Juhuslikult, kuid siiski. Käisime öölaulupeol ja Robbie Williamsi kontserdil. Mõlemad jätsid kustumatu mulje.
Eriti meeldis Robbie viimase laulu pühendus.
http://www.youtube.com/watch?v=mOc1jORUYD4

Olge tublid!
Kallid,musid,paid! :)

Ma ei saa aru, kuidas enne oli nii kerge käia teiste kuttidega väljas, luua uusi tutvusi.
Kuna ma tean, et miski pole igavene ja ükski meeleolu seisund pole igavene, kuna need käivad ikka üles ja alla, siis sunnin end tegema igast asju. Saama tuttavaks uute inimestega, kuna samamoodi kunagi ei või teada kelle otsa komistad, kuid mõned nädalad tagasi oli see kordades lihtsam.
Eile käisin siis ühe kutiga väljas, kellega korra juba pidin välja minema, kuid see jäi ära. Mõned nädalad on ta siis mulle seda meelde tuletanud, et soovib minuga ikka veel välja minna ning siis lõpuks korraldasin asja ära. Läksime võtsime ta koera ja jalutasime. Tore inimene, koer veel vingem, lahku minnes, siis ütles, et ehk teinekordki jms nagu ikka mis inimesed ütlevad. Hakkasin siis koju jalutama ja tundsin, et ma ei ütleks, et võrldesin, kuid teadsin, et see kutt pole see, kes ma tahan, et ta oleks.
Täna siis, polnud Martinit poolteist nädalat põhimõtteliselt näinud. Vaba õhtu, mõtlesin, et võiks teha midagi. Saime siis kokku, käisime Naiivis, tegime vesikat ajasime juttu. Tundsin terve aja, et mul on nii räme blokk peal kui veel saab olla. Minu jaoks on ta kogu aeg tore inimene olnud, varasemalt vähemalt. Täna aga räme blokk, kõik asjad mis ta tegi, ütles hakkasid vastu. Ütlesin talle ka, et vabanda, kuid ma ei saa sulle lootust anda. Ütlesin, et pole tõmmet jms. Kutt nagu vanarahu ise. Mis teema sellega on? Ütlesin, et saan aru, et soovin mingi aeg lihtsalt endale elada ja ilmselt kuttide teemast puhata. "Aa, ei ma tahan ka rahulikult võtta." What!? Ning järgmisel hetkel üritab mind ära rääkida, et ma tuleks ta maja vaatama, sest rääkisime mingi maja ehitamise teemast.  Ütlesin talle konkreetselt, et ma ei taha ja ma ei julge ka väga. Wrong words. Kutil tekkis mingi räme challenge mind sinna vedada. Kuid ta teab, et mulle pole mõtet pinda käia, muidu saab pehmelt öeldes jalaga näkku. Ja nii ongi.
Terve temaga koosolemise aja mõtlesin sama asja, tema pole see, kes ma tahan, et ta oleks.

Miks ma küll arvasin, et see on lihtne? Juulis see oli ju, lihtne. Käid inimestega väljas, tutvud ja kõik on tore. Mingeid mõtteid pole. Ja nüüd ühtäkki, kui tõesti pole midagi mis kinni hoiaks, sa ei suuda seda teha ja oled kinni kellegis, keda sa ei saa. Ma päris ausalt arvasin, et ma lihtsalt lähen edasi sama lihtsalt ja kõik on hästi. Tegelikkus on täielik teine asi.

Räme. Kassis kergelt ära.
Mul pole isegi isu alkoholi juua või pidu panna. Olenemata sellest, et ma sunnin end väljas käima. Maiken õpetas mulle seda pool aastat tagasi, et kui tuju on sitt, siis ei tohigi just kodus istuda, peab käima väljas jms, never know kui tore võib olla. Nüüd seda tehes, läheb asi hullemaks. Täielik mindfuck.
Hetkel tunnen, et ma nii tahan, et ta olemas oleks. Siinsamas ja ei midagi rohkem.

Tabasin end täna hommikul mõttelt, et asjad pididki üles-alla käima, muidu me ei teaks, et elame.
Eile sai mõnelegi asjale joon alla tõmmatud. Paljuski tuli see küll inimeste survest, kes minust hoolivad ja ei taha, et ma taas haiget saan.
Kartsin meeletult, et olen kõik oma "Tahan kõike kohe!" mõttelaadiga perse keeranud. Lõin käega, olgem ausad, kõik teised oleksid ilmselt ammu seda teinud. Kuid ilmselt hoidis mind tagasi toimunu, mis tundus sürreaalselt reaalne.
Võtsin siis end kokku, juba mitmendat korda - peaks ära märkima. Markusel sai villand ja oli minuga päris karm. Öösel ei saanud absoluutselt magada, enda arust olin vist terve öö üleval. Kella 3 ajal oli järjekordselt uni läinud ja pidin tegema asja, mis on mina. Seletama. Ma ei saa lihtsalt minema kõndida, ütlemata miks ma seda tegin ja miks ma tegin just niiviisi.
Tunnistan, hommik oli raske. Kuna inimesed teavad enamasti rõõmsat ja postiivset ja energilist mind, siis minuti pealt sai töökaaslane aru, et midagi on pahasti. Järgmiselt hetkel, sain aru, et hakkan nutma. Millele järgnes pingelangus. Thank god.
Nagu asjad veel segased poleks, siis muidugi sain hommikul sõnumi koeraga noormehelt, kes mind korduvalt on välja üritanud kutsuda. Ning teisel hetkel enne kui arugi sain, oli Martin valmis mulle tõestama meessoo paremat poolt. What!? Päriselt? Ma olen sinuga nii sitalt käitunud ja siis sa oled ikka valmis mulle tähed ja kuud taevast alla tooma?
Tunnen end nii halva inimesena. Tean, et olen tema vastu meeletult aus olnud ja täielik mina ise tema seltskonnas, mistõttu on mul täielik hämming, et kuidas ta sellest kõigest üle vaatab.
Ma pean edasi liikuma ja ei saa jääda kinni asjadesse mis kunagi ei pruugi juhtuda. Mitte, et ma ei tahaks, kuid see ei sõltu ainult minust. Mistõttu tuleb otsida ja kukkuda ja tõusta nagu varemgi.

Juhatajaga tehtud soovide nali võiks öelda, et kukkus hästi välja. Ma tean, et minu soov on pakina olemas, Martini näol. Kuid ma ilmselt unustasin soovides märkida selle kõige tähtsama - klapp ja tõmme. Be careful what you wish for.

Koju minnes sain vastuse osaliseks mida ma poleks oodanud. Ma ei tea kas nutta või naerda. Kuid tean, et hetkel on kõik just nii nagu olema peab. Iga asi omal ajal.

Samas täna sain jälle endale meelde tuletatud, kuidas ma peab elama. Endale.
Forget about all the rest.
Pean endale siiani meelde tuletama, mida see aasta mulle õpetanud on - tingimusteta armastus iseenda vastu. Mistõttu, tuleb see tatokas ilmselt ikkagi kõne alla septembris, kui olen augusti lõpus saanud loovutada oma opi ja ravimitejärgse esimese doosi verd. :)) Can't wait.

Life is what you make of it.

Laul, mis minu jaoks asjad kuidagi kokku võtab.
http://www.youtube.com/watch?v=FkFB8f8bzbY

Ma ei teagi kust seda kõike nüüd alustada.
Igatahes tean üht, et elu on mingis valdkonnas pea peal. Sõbrannad vangutavad päid ja ma ise ei oska ka väga midagi ette võtta. Nimelt olen läinud tiba üldise moraali vastu ja mul ei ole süümepiinu.
Süümepiinad on küll, aga mitte moraalist tulenevalt, pigem sellest, et näen asju ja mõtlen asju üle nagu naised alati.
Kolmnurgad on ju geomeetrilised kujundid. Teoorias on tegemist kolmnurgaga, kuid praktikas pigem isegi nelinurk. Minust on sissevõetud üks kutt kellega tutvumisportaalis tuttavaks sain. Ausalt öeldes oli ta esimene kellega ma välja läksin. Tegelikkuses tuli välja, et kutt on iga kahe jalaga maa peal mõtleva naise unistus. Pean silmas pere loomist, turvatunnet, majanduslik kindlustatus jms. Mul on temaga tore, päriselt on. Kuid puutub teatud miski, minu puhul vähemalt. Eks näis, mis saab.
Mina aga, jooksin kokku, mõni aeg tagasi, inimesega, kellega olen tohutult sarnane. Tõmme oli, sarnasused, välimus, munder - kõik millest naised unistavad. Veetsime tuttavaks saades siiamaani üle pika aja ühe perfektseima nädalavahetuse. Reaalsuses on asjad keerulisemad ja hõivatud on veel üks inimene, kellele võidakse haiget teha, ehk mistõttu tuleb mängu ikkagi nelinurk.

Kuu ajaga, sain aru, et kui vaja olen täielik femme fatale. Seda muidugi juhul kui saan aru, et mees on minust huvitatud ja võim on minu käes. Antud juhul, kui tunne on ilmselt vastastikune, kuid näen, et mitte võrdne, siis olen kui vagur lambuke, kes käsklusi ootab. Tegelikkuses vist nii ongi, sest asi ei jää kunagi minu taha, vaid tema. AGA-d on alati tema poolt. Mistõttu tunnen, et teen end alatasa lolliks.
Kuidas, aga saada kätte midagi mida sa väga tahad, tegemata haiget teistele?
Või kuidas teha seda nii, et see on kui plaastri ära tõmbamine?

Tean vaid üht, ma ei saa jääda ootama kellegi järel. Lubasin seda endale ka, kuid reaalsus on täiesti teine. Möödas on nüüd... 3 päeva? Ja ma juba teen draamat. Enesekindlast neiust, kes teadis kuidas mees ümber sõrme pöörata on nüüd ilmselt saanud pööratav.
Samas samal ajal pööran ikka teisi ümber sõrme, ah ei, ma pööran neid ümber sõrme pööratuid.
Saiko värk.

Aitab tänaseks.

Olge muskad,

Nele.