Ma ei saa aru, kuidas enne oli nii kerge käia teiste kuttidega väljas, luua uusi tutvusi.
Kuna ma tean, et miski pole igavene ja ükski meeleolu seisund pole igavene, kuna need käivad ikka üles ja alla, siis sunnin end tegema igast asju. Saama tuttavaks uute inimestega, kuna samamoodi kunagi ei või teada kelle otsa komistad, kuid mõned nädalad tagasi oli see kordades lihtsam.
Eile käisin siis ühe kutiga väljas, kellega korra juba pidin välja minema, kuid see jäi ära. Mõned nädalad on ta siis mulle seda meelde tuletanud, et soovib minuga ikka veel välja minna ning siis lõpuks korraldasin asja ära. Läksime võtsime ta koera ja jalutasime. Tore inimene, koer veel vingem, lahku minnes, siis ütles, et ehk teinekordki jms nagu ikka mis inimesed ütlevad. Hakkasin siis koju jalutama ja tundsin, et ma ei ütleks, et võrldesin, kuid teadsin, et see kutt pole see, kes ma tahan, et ta oleks.
Täna siis, polnud Martinit poolteist nädalat põhimõtteliselt näinud. Vaba õhtu, mõtlesin, et võiks teha midagi. Saime siis kokku, käisime Naiivis, tegime vesikat ajasime juttu. Tundsin terve aja, et mul on nii räme blokk peal kui veel saab olla. Minu jaoks on ta kogu aeg tore inimene olnud, varasemalt vähemalt. Täna aga räme blokk, kõik asjad mis ta tegi, ütles hakkasid vastu. Ütlesin talle ka, et vabanda, kuid ma ei saa sulle lootust anda. Ütlesin, et pole tõmmet jms. Kutt nagu vanarahu ise. Mis teema sellega on? Ütlesin, et saan aru, et soovin mingi aeg lihtsalt endale elada ja ilmselt kuttide teemast puhata. "Aa, ei ma tahan ka rahulikult võtta." What!? Ning järgmisel hetkel üritab mind ära rääkida, et ma tuleks ta maja vaatama, sest rääkisime mingi maja ehitamise teemast.  Ütlesin talle konkreetselt, et ma ei taha ja ma ei julge ka väga. Wrong words. Kutil tekkis mingi räme challenge mind sinna vedada. Kuid ta teab, et mulle pole mõtet pinda käia, muidu saab pehmelt öeldes jalaga näkku. Ja nii ongi.
Terve temaga koosolemise aja mõtlesin sama asja, tema pole see, kes ma tahan, et ta oleks.

Miks ma küll arvasin, et see on lihtne? Juulis see oli ju, lihtne. Käid inimestega väljas, tutvud ja kõik on tore. Mingeid mõtteid pole. Ja nüüd ühtäkki, kui tõesti pole midagi mis kinni hoiaks, sa ei suuda seda teha ja oled kinni kellegis, keda sa ei saa. Ma päris ausalt arvasin, et ma lihtsalt lähen edasi sama lihtsalt ja kõik on hästi. Tegelikkus on täielik teine asi.

Räme. Kassis kergelt ära.
Mul pole isegi isu alkoholi juua või pidu panna. Olenemata sellest, et ma sunnin end väljas käima. Maiken õpetas mulle seda pool aastat tagasi, et kui tuju on sitt, siis ei tohigi just kodus istuda, peab käima väljas jms, never know kui tore võib olla. Nüüd seda tehes, läheb asi hullemaks. Täielik mindfuck.
Hetkel tunnen, et ma nii tahan, et ta olemas oleks. Siinsamas ja ei midagi rohkem.