Tabasin end täna hommikul mõttelt, et asjad pididki üles-alla käima, muidu me ei teaks, et elame.
Eile sai mõnelegi asjale joon alla tõmmatud. Paljuski tuli see küll inimeste survest, kes minust hoolivad ja ei taha, et ma taas haiget saan.
Kartsin meeletult, et olen kõik oma "Tahan kõike kohe!" mõttelaadiga perse keeranud. Lõin käega, olgem ausad, kõik teised oleksid ilmselt ammu seda teinud. Kuid ilmselt hoidis mind tagasi toimunu, mis tundus sürreaalselt reaalne.
Võtsin siis end kokku, juba mitmendat korda - peaks ära märkima. Markusel sai villand ja oli minuga päris karm. Öösel ei saanud absoluutselt magada, enda arust olin vist terve öö üleval. Kella 3 ajal oli järjekordselt uni läinud ja pidin tegema asja, mis on mina. Seletama. Ma ei saa lihtsalt minema kõndida, ütlemata miks ma seda tegin ja miks ma tegin just niiviisi.
Tunnistan, hommik oli raske. Kuna inimesed teavad enamasti rõõmsat ja postiivset ja energilist mind, siis minuti pealt sai töökaaslane aru, et midagi on pahasti. Järgmiselt hetkel, sain aru, et hakkan nutma. Millele järgnes pingelangus. Thank god.
Nagu asjad veel segased poleks, siis muidugi sain hommikul sõnumi koeraga noormehelt, kes mind korduvalt on välja üritanud kutsuda. Ning teisel hetkel enne kui arugi sain, oli Martin valmis mulle tõestama meessoo paremat poolt. What!? Päriselt? Ma olen sinuga nii sitalt käitunud ja siis sa oled ikka valmis mulle tähed ja kuud taevast alla tooma?
Tunnen end nii halva inimesena. Tean, et olen tema vastu meeletult aus olnud ja täielik mina ise tema seltskonnas, mistõttu on mul täielik hämming, et kuidas ta sellest kõigest üle vaatab.
Ma pean edasi liikuma ja ei saa jääda kinni asjadesse mis kunagi ei pruugi juhtuda. Mitte, et ma ei tahaks, kuid see ei sõltu ainult minust. Mistõttu tuleb otsida ja kukkuda ja tõusta nagu varemgi.

Juhatajaga tehtud soovide nali võiks öelda, et kukkus hästi välja. Ma tean, et minu soov on pakina olemas, Martini näol. Kuid ma ilmselt unustasin soovides märkida selle kõige tähtsama - klapp ja tõmme. Be careful what you wish for.

Koju minnes sain vastuse osaliseks mida ma poleks oodanud. Ma ei tea kas nutta või naerda. Kuid tean, et hetkel on kõik just nii nagu olema peab. Iga asi omal ajal.

Samas täna sain jälle endale meelde tuletatud, kuidas ma peab elama. Endale.
Forget about all the rest.
Pean endale siiani meelde tuletama, mida see aasta mulle õpetanud on - tingimusteta armastus iseenda vastu. Mistõttu, tuleb see tatokas ilmselt ikkagi kõne alla septembris, kui olen augusti lõpus saanud loovutada oma opi ja ravimitejärgse esimese doosi verd. :)) Can't wait.

Life is what you make of it.

Laul, mis minu jaoks asjad kuidagi kokku võtab.
http://www.youtube.com/watch?v=FkFB8f8bzbY