Tahan juba mitu päeva kirjutada, aga ei pea seda õigeks.
Ei oskagi öelda, et kas mu maailm on pea peal või hakkab see just mingis osas paika loksuma.
Eelmise nädala alguses ( mis teema esmaspäevadega on? ) sain teada, et minu kindel plaan jätkata õpinguid ja mitte minna maailma avastama on vastu taevast. Mitte nüüd küll nii traagilises võtmes, kuid ämmaemanduse koha pealt. Koolis pandakse näkku ja anti mõista, et uus akadeemiline või tee eksmatt. Kuna olen otsustanud edasi õppida, siis ei soovi aastat aega niisama maha passida. Kiirelt uusi võimalusi kaaluma ja siin ma nüüd olen. Ilmselt pooleteise nädala pärast ametlikult EMÜ nimekirjas. Kahe päevaga kooli vahetada? Ja ikka veel mitte teada, mis on su kutsumus - pole tore, päriselt.
Käisin esmaspäeval viimast korda psühhoterapeudi juures. Viimati käisin vist mai lõpus, kui õigesti mäletan. Tundsin kuidas ma kärsitusest saada sellega ühele poole ei suutnud seal olla. Tegi minuga harjutusi, et kuidas vältida olukordade kasvamist üle pea, küsis inimestega läbisaamise kohta jms. Huvitav on jälgida minu jaoks, ühtaegu meeletult šokeeriv, kes ma olin  natuke vähem kui aasta tagasi ning kui kaua võttis aega, et jõuda sinna kabinetti. Ma olin täiesti paanikas ikka toona.
Enne just mõtlesin, selle peale kuidas mu endine boss (kellest ka veel juttu tuli) ütles lause: "Areng on ikka kaks sammu edasi, üks tagasi." Ilmselt see nii ongi, nüüdsest hakkan oma järgmist kahte sammu astuma, kogemuse võrra rikkamana ja loodetavasti sellest õppides.
Muus osas pean siiski keskendumist õppima. Lähen vahepeal kergelt öeldes lolliks. Jossiga rääkisin üks päev, polnud teda pikalt näinud ning kui lõpuks ta uksest sisse astus, siis see oli kõige kodusem inimene üldse, samas kõige lähem. Vahel ikka naeran kuidas võtan küll teiste nõu kuulda, võin ka talitada selle järgi, kuid järgmisel hetkel tahaks karjudes ja peast kinni haarates tehtut tagasi võtta, sest süda ütleb, et see pole õige. Mu armas Mõistus, anna andeks, et loodan.
Unenäod on ka väga veidraks kiskunud. Rasedus, pommid, inimeste tutvustamine. Mõne tähendust siiski tean, kuid mõne osas paljas mõte kutsub judinad esile. Eriti kui oled unes läbi elanud pommiplahvatuse ja tulnud sealt välja ühes tükis.

Siiski kahtlen vahel, et kas tehtud otsused on õiged ka paari kuu pärast, teades mind. Kui vaid tahaksin oleksin peaaegu järgmise lennuga USA-s või Tenerifel. Koolisüsteem on sajaga muutunud, kuid mul pole õrna aimugi, mida teha tahaks.
Vaatasin aineid, mis läbida tuleb. Kerge naerupahvak saatis aineid "kõrgem matemaatika" ja "keemia". Seda enam, et nad on ühed mahukaimad. It's gonna be so much fun.

Veetsin vennaga paar päeva kvaliteetaega. Juhuslikult, kuid siiski. Käisime öölaulupeol ja Robbie Williamsi kontserdil. Mõlemad jätsid kustumatu mulje.
Eriti meeldis Robbie viimase laulu pühendus.
http://www.youtube.com/watch?v=mOc1jORUYD4

Olge tublid!
Kallid,musid,paid! :)