Life is what you make of it. - See lause sai mu paari päeva tegevuste valguses minu motoks.

Mulle öeldi eile kellegi minust vanema poolt, et ma tundun selline väga kogenud või elunäinud. Ei osanud selle peale asualt öeldes midagi vastata, kuid kardan, et tal võib õigus olla.
Hoolimata sellest, et üks mingis mõttes valusamaid elutõdesid täis ja huvitavamaid suvesid on olnud siiamaani ilmselt alles see suvi.
Sa ei või mitte kunagi teada, mis sind järgmisel päeval ees ootab. MITTE KUNAGI.
Varem oli kõik kuidagi paika loksunud, aga kui sa ise ka selles passiivne oled, siis ilmselt ei saagi midagi juhtuda. Üks päev hiljaaegu läksin tööle ja sain aru, et varsti juhtub midagi, mille pärast ma ilmselt ei tööta enam seal samas armsaks saanud töökohas. See aga on paljude juhuste kokkulangevus, miks see nii on läinud. Ja eelmisel päeval ma oleks arvanud, et see juhtub parimal juhul poole aasta või aasta pärast. Oh ei, see juhtub lähipäevil.
Peale selle, et ma ei tea juba pikemat aega mida elult tahta. Okei, see kõlas nüüd valesti. Tean küll mida elult tahta ja sellepärast ma võib-olla sellist elu elangi hetkel, kuid ma ei tea mis oleks see, mis haaraks mu huvi ja pühenduse järgnevaks 20 aastaks vähemalt.
Eile siiski haaras mind sügavam rahulolu, kerge šokiga seoses, et inimesed olid minu üle õnnelikud. Mõtlengi viimasel ajal, et ju siis peab nii minema. Teiste pealt ju näen, et elu ei lähe nii nagu meie ehk teda algses plaanime, see, et me ühe valiku teeme, ei tähenda, et asi 20 aastat hiljem on nii.
Käisin eile Ardil sõjaväes külas. Rongiga Tapale. Üks kutt, kellega hiljuti tuttavaks sain, ütles selle peale, et ma kell 6, omal vabal päeval üles tõusen, et kedagi külastada, et ju siis peab inimene mulle väga oluline olema. Huvitav tähelepanek. Kuid kas see ei ole siis elementaarne, mida me vahepeal teeme omade sõprade heaks?
Hiljem muidugi selgus, et inimene ise on ka ehk natuke liiga isekas ja ära hellitatud.
Ma lihtsalt naudin seda vahepeal, kuidas ootus ja eeldused on täiesti üks inimesega kohtumisel ja seejärel tuleb välja, et reaalsus on täiesti teine. Veel rohkem naudin tõdemust ja seda huumorit asja juures kui kaks inimest saavad aru, et nad tõepoolest ei sobi nii füüsiliselt kui vaimselt ja siis lihtsalt arutavad seda. Minu viimase aja kõige humoorikam hetk, päriselt. Samas nii hämmastav. Me kuuleme ühtesid lauseid, räägime samu lauseid ja see kuidas teine inimene tegelikult midagi näeb on täiesti teine reaalsus. Ja nii sa siis oled seal, aru saamas, et ei, see pole see.
Ometi huvid kattuvad. Mis siis saaks valesti olla? Ja pole mitte mingit viha, kui teine ütleb, et sorry, sa pole vist minu tüüp ja on täielik arusaamine kui teine ütleb, et sorry me ei klapi.
Silme ees virvendas kunagine kogemus ekskutiga ja koomiline lause, mis ta mulle pärast lahkuminekut ütles tuletas mulle olukorda ja tõsiasja, et seda tulebki ette.  Minu jaoks oli huumorit kui palju.
Miks meie kõrval on just need inimesed, kes meie kõrval on?
Sest teised ju ei sobi!?  Täpselt nii ongi.

Vabandan, ma olen lihtsalt nii hämmingus kui suur ja lai on see maailm, kui kuradi erinevad need inimesed on, kes siin elavad ning ka neist paljudest erinevatest suudame me leida enda kõrvale just need, kes meile sobivad või leiame need heinakuhjast, kes on samasugused tropid nagu sa ise ja see on nii kuradi lahe.

Have fun!

Kallid,musid,paid.

N.