Huvitav kas ma tõesti hakkan jõudma mingisesse faasi kust ma enam pole mina ise?
Eile olin kahe sõbraga väljas, kes mõlemad on hõivatud. Kuid kes vabalt olid nõus minu vägavägaväga suureks üllatuseks tegema midagi mida ma olen pikalt soovinud.
Ja ma ei suutnud isegi mõelda selle peale.
Lisaks sel nädalal sai käidud tutvumisõhtul uue kursusega. Ja ma ausalt poole ajast vaatasin, et kas ma enam-vähem olen see ainuke kellel meri põlvini pole?
Samamoodi juhtus Tallinnas, kus ma pidin järjekordselt tõdema, et mu kallid sõbrannad elavad fantaasiamaailmas. Pidin rääkima siis asjadest mis vahepeal juhtunud on ja mu armas sõbranna ütles selle peale, et aga kui inimene tundub nii õige ja kõik on nii hea, et miks siis ei võeta ette see julm samm? Ma ei saaks öelda, et ma kaitsesin seda inimest kellest jutt käis, kuid üritasin talle seletada oma nägemust asjast. Miks see lihtsalt pole võimalik, et sa lased millestki lahti mis on sinu elu osa olnud mitumitu aastat ja mis on kindel ja turvaline lihtsalt sellepärast, et kohtasid kedagi, kes ehk jagab sinuga sama mõttemaailma või on sinuga rämedalt sarnane ja seda vaid mõned päevad. Sa ei tea seda inimesed korralikult, ei tunne absoluutselt ja miks jätta maha kõik see hea ja turvaline, et pettuda?
Tahan ma või ei taha, aga ma mõtlen sellest iga päev. Ajaga küll vähem kuid siiski. Poleks õrna aimugi kuidas ma reageeriks kui me kokku jookseks. Ma arvan, et ma oleksin vihane. Kuid arvestades seda kuidas ma üldse viimasel ajal mitteminalikult käitun siis mul pole õrna aimugi mis päriselt juhtuks. Teen asju teisiti kui siis kui need oleks päriselt toimunud aasta või paari eest.
Ühes olen kindel - taas on alkoholi vältimise periood. Ma saan meeletult vihaseks enda ümber olevate purjus inimeste peale. Rääkimata sellest, et ma ise ei suuda praktiliselt üldse sellist asja tarbida.
Kuid arvan, et see on hea.


Olge tublid!

Kallid,musid,paid.

Nele.