Selline tunne nagu "Long time no see!" , kuid siis avastasin, et see on kõigest nädalake.
Ju siis olen selle nädala jooksul palju mõtteid mõlgutanud.
Üks on kindel, tahan kodust minema saada rohkem kui varem.
Antidepressandid mõjuvad, vist!? Leian end osadel päevadel laulmast ja muusika järgi tantsimast, varem võis see ette tulla kui ma väga heas tujus olin.
Ravimiinfos oli küll kirjas, et esimesed paar nädalat võib olla hullumaja. AGA ma ei uskunud seda kuni tänaseni. Nagu ikka on süüdi teised asjad, minu puhul.

Jõulude ajal sain onupojalt lause teemal kuna ma enda poissi näitan ja siis hakkas igihaljas vanatüdruku teema pihta. No andke andeks, kui mul oleks siis ma näitaks. Ja asi pole selles, et ma ei taha. Tahan ja kuidas veel, kuid need asjad ei käi nii lihtsalt. Uskumatu, et seda tunnistan. Ehk on siis paar aastat mingit kogemust juurde andnud. Üritan küll endale meelde tuletada, et hei olen alles 21 (kes ei teadnud, siis sai nüüd teada), aega maa ja ilm, kuid teisalt pole ma ka mitte kellelegi midagi näidanud. Kõik teavad sellest suguvõsas käiva tava kohaselt isa ja poeg teemat, mille me oma lõbuks tädiga avastasime. Ning see ongi kõik.

Täna aga avastasin end tõsiasjalt, et mu üks hetke suurimaid hirme on tõeks saanud. Nimelt kartsin, et kui ma Tartus pole, siis kõik Tartu inimesed ei saa mind kuhugi kutsuda ja seda, et mind orbiidil pole varjutab kohe ka see, et pahatihti unustatakse ära, et keegi selline olemas on. Hiljem unustatakse üldse ära ja kaugenetakse.  Minu õnneks või õnnetuseks avastasin end rõõmsalt sellisest olukorrast. Sõbranna, keda ma väga kalliks olen pidanud ütles, et tal on kaks seltskonda kuhu läheb ja teine sõber ütles, et ta oma seltskonnaga seal ja kolmas ütles, et ta kutsuti kaasa kuhugi.... päris nõme tunne on alandlikult küsida, et umbes kas ma võin ka seltskonda tulla vms.. sest ma tean, et pahatihti ei taheta sinna inimesi keda ei teada. Niisiis avastasingi ennast ühel hetkel plaanideta ja kahevahel, et kas üldse on mõtet minna Tartu ja südaööni üksinda kuuse all oodata kuni kõik "soojendajad" Raekoja platsi kogunevad. Ei, parema meelega olen kodus, kui mängin täieliku loneri rolli kuskilt seltskonnas kus ma olen üleliigne.

Võtsin vastu vaikse uusaastalubaduse - järgmine aasta teen nii, et kõik mind oma seltskonda tahavad.

Ise ka avastasin, et olen suutnud nii suure vahe jätta postitustele.
Pärast ema tehase juubelit olin vist tööl veel päev või paar. Seejärel lendasin Tartu Daki korraldatud tudengijõulule, siis laupäeval oli Sin City.
WOUUUuuuu, kus see aeg nii kiiresti läinud on? Täiesti haige ikka. Okei, Sin City ja siis käisin korterit vaatamas ühtede kuttide juures õigupoolest tuba. Tunnistan kutid olid natuke kahtlased, no ma muidugi ei tea ka neid, aga kuna nad on mu tuttavate tuttavad põhimõtteliselt, siis ilmselt tuleb usaldada. Tuba iseenesest oli übernunnu ja mitte väga kaugel mu vanast "toast".
Kui kogu see aeg mis vahepeal olnud on, on hõlmanud endaga ikka väga palju muutusi või tähelepanekuid ja noh ka muidugi tahtmist enda pead liiva alla peita. Kas just teiste eest, aga pigem iseenese lolluste pärast, mis teisi ei puuduta, kuid enda moraalinormidega vastuollu lähevad.
Poleks väga arvanud, et mul mingeid "esimesi kordi" veel ette tuleb. Tundub et eksisin ja rängalt. Ise sain vähemalt järgmine hommik kõvasti naerda ja jõuda järeldusele, et tegelikult pole see üldse tore ja on pigem isegi ohtlik. Ma ometi olin 3 kuud rangel dieedil ja esimene päev pärast selle lõppu astusin kohe samasse ämbrisse tagasi. Veel enam lootes seda teha sama kiusatusega, mis andis mulle tahtejõudu selline asi üldse ette võtta? Aga kes mu maailma ikka raputab kui ma seda ise ei tee?
Ootamatult tuli läbi elada ka võimalusi või võimalustele võimaluse andmist. See oli imelik mõttekäik üleüldiselt, et anda kellelegi võimalus ainuüksi sellepärast, et ta on tegelikkuses edukas, oled teda kaua teadnud ( ei ole ohtlik ) ning ta on üksi nagu sinagi. Oh ei, pole tõmmet - pole lugu.
Kõige vahvam on see, et pärast omi lolluste tegemist ei saanud ma muidugi end korralikult välja magatud. Unetus on viimasel ajal mind korralikult kiusanud. Koju jõudes kohe pärast superstaari läksin magama ( Jah, ma vaatan seda.) ning mõeldes, et tuleb mõnus uinak lõunani. Aga võta näpust, kell 7 äratas mind Rõõmus või mitte nii rõõmus kõne. Tuli minna sünnitama.
Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis poleks mina kindlasti õige inimene olnud sinna. Arvestades vähemalt varasema põhjal kui ebastabiilne olen ma emotsionaalselt. KUID ma nautisin seda. Ilmselt paljuski sellepärast, et oma erialal pole ma täpselt niiviisi asjaga kokku puutunud ja ka seetõttu, et sünnitajaks oli mulle üks lähedasemaid inimesi. Kokkuvõttes olin üleval oma 37 h, pidevalt käed või suu töös - masseerides selga või hingates koos sünnitajaga, kiites teda jms.
Päev hiljem jõudis see mulle emotsionaalselt kohale ja olin paras vare. Nutsin iga väiksemagi mulle öeldud sõna peale. Tundsin nagu oleksin ise lapse sünnitanud. Muidugi mitte füüsiliselt.
Tundsin, et ma tean mida ma pean tegema edasi. Jätkama õpingutega, sest kui ma nüüd aus olen nädal tagasi oldud endise õpetaja töövari oli küll meeldib ja tore ning ilmselt mõned aastad tagasi oleks suur äratundmine olnud, kuid olles seal koos temaga, tundsin, et olen õiges kohas. Mis siis, et tunne ütles, et mul pole õrna aimugi mida ma teen.
Reedel käisin arsti juures, kuna endokrinoloog jõudis järeldusele, et mul tõenäoliselt pole sümptomid kilpnäärmest vaid millestki muust. Perearst lõpuks rääkis mu ära, et ma hakkaks võtma antidepressante. Ma tahaks jubedalt öelda, et järgmisel hommikul oli maailma kohe ilusam paik, kuid kardan, et see oli pigem platseebo efekt.
Kuid viimased paar päeva pole olnud uinumisega probleeme ja söögiisu on ikka märkimisväärselt tõusnud.
Endalegi imestuseks olen suve burgeripaksusest maha võtnud 7kg, mitte midagi tehes.

Kuid kuidas murda välja piiridest mis on sulle endale unepealt selged?

Võtsin oma FB ette ja otsustasin sealt kustutada inimesi kellest ma midagi ei tea või väga pikka aega kuulnud pole.
Ilmselt oma 150 nime sai sealt maha. Võiks veel saada vähemaks seda arvu :)

Jõudsin tõdemusele, et vanad mälestused on need kõige paremad.
Klikkasin end ühele väga vanale mälestusele. Tõdesin postiivseid asju.
Seejärel klikkasin vana mälestuse paralleelile. Naersin kõvasti ja südamest.
Ning siis järeldasin, et ma liigun vaikselt ja tahan vaikselt liikuda sinna tagasi. Ma hoian kramplikult kinni nendest inimestest.
Tunnen, et olen teinud ülekohut, kuid eesmärk on õilis.
I miss you guys!

Ma ei teagi nüüd, kas mu huvi asju teha on tulnud platseebo efektist, mille toovad mulle ravimid või sellest, et mul on jäänud viimane nädal...
Igatahes ma tunnen, et ma ei ole nii närviline enam. Julgen ja tahan asju teha.
Ei ole hetkel tahtmist haigusi hullemaks mõelda kui nad on. Pigem kergemaks mõelda, ehk on lihtsalt ühe või teise asja puudus organismis? Miks peaks olema just see põhjuseks?
Siiski oma südame asja ei oska väga selliselt välja vabandada, kuid pidevalt loen, et selle põhjustajaks võib olla stress. Las ta siis olla, stressi või depressiooni koha pealt diagnoosi ei paneks.

Tahtmine olla parem inimene on mul kogu aeg olnud, sel korral on see aga tiba teistmoodi. Ma ei taha olla parem inimene teiste jaoks, vaid iseenda jaoks.

Pean ilmselt ära mainima ka selle tõsiasja, et esimest korda vist tõusin ja võtsin arvuti kätte, et peas liikuvad mõtted kirja panna, olles üritanud magama jääda.

Ma ilmselt teen neid samu asju läbi mida oleksin teinud koos SW-ga. Kuid ma teen neid omal soovil ja ehk teises võtmes. Tänagi tegime ühe neiuga algatuse üheks teoks, mis viib mind kohe kindlasti mugavustsoonist välja. Kuid lubadus on lubadus.

Naljakas on mõelda, et mulle lähedane inimene, keda ma olen pidevalt kadestanud on andnud mu elule teise vaatevinkli tehes asju mida mina olen ülimalt soovinud ja tema on parema meelega kauge kaarega eemal käinud. Olen pigem õnnelik, et tänu temale näen asju nii nagu ehk neist tõepoolest vahel nägema peaks.

Elu on kummaline

Ma hakkan vaikselt või siis üha rohkem uskuma seda, et kui sa midagi soovid või sellele mõtled, siis seda sa saad.
Täna hakkasin hommikul mõtlema selle peale, et kui palju ise tegelikult inimesed ja nende sõnad maailma muudavad. Ei pea siin silmas mitte ainult üllatel eesmärkidel. Millegi vaka all hoidmine võib ära hoida abielu purunemise või säilitada inimese hea maine. Samas teisalt võib mõelda, et miks inimesed tagajärgedele ei mõtle juba tegusid tehes. Nad siiski jäävad silma kellelegi, kes kedagi teab. Või hoiab see keegi samamoodi asju vaka all?
Mõeldes sellistele teemadel juhtub tavaliselt nii, et need kellest mõtled tulevad orbiidile.

Ma vist üks kahest olen ikka veel nii naiivne või olen nii palju targem ja arvan, et mehed ei ole sead. Nimelt tuli täna see jälle aruteluks. Ilmselt meestel on endil selline arvamine, sest ühiskonna ja kõige poolt näidatakse nende poole negatiivselt näpuga. Nemad on need, kes ei oska käituda või kes naisi petavad või kes purjuspeaga laaberdades koju tulevad. Te tõesti tahate öelda, et naised nii ei tee? Et naised mehi ilusaks ei joo või naised ennast kultuurselt üleval peavad? Ma sügavalt kahtlen selles. Olles viimasel ajal lugenud palju "mängu" raamatuid, olen ma ikka ja jälle tõdema pidanud, et nad ei ole sead. Nad vaesed olevused ei saa sinna mitte midagi teha kui nad on evolutsiooniliselt niimoodi üles ehitatud. Naised, aga nagu ikka on parajad jutupaunikud ja teevad sääsest elevandi (nagu ikka, eks!?). Mehed, aga parema meelega sellest ei räägi (vähemalt mitte naiste kuuldes) mida need veetlevad olevused neile teinud on.
Naistel aga on bioloogiliselt määratud leida endale kaaslane ja sigitada järglasi, meestel aga toota võimalikult palju järglasi. Mõelge nüüd ise?
Sama kehtib teineteise mõistmise kohta. Mehed tõepoolest ei saa naisi mõista kui naised niisama mossitavad ja ei räägi milles on asi. Mida tegi see testosterooni täis olevus valesti. Ta ei teagi mille pärast vabandada. Samas ei mõista mehed neid pisikesi asju mida naised tahavad ja ennekõige eeldavad, et nad mõistavad. Olge nüüd, mehed ei ole sündinud romantikud. Parimal juhul võib mehest teha romantiku täielik püüdlus selle õhkõrna "õige" järgi. Naised, on lihtsalt loodavad, kuid niiviisi lootes ja mitte teades kuidas olukorra kontrollida nende vastassoost olevustega murrab nende südame. Sealt ilmselt tulebki see, mida me oleme tõepoolest harjunud kuulma. "Mehed on sead."
Kuid mida sa ise valesti tegid?

Ma tean, et kui ma millegi üle hakkan sügavamalt mõtlema, siis ma otsin alati sõna tähendust. Tunnen, et hetkel ei ole seda vaja teha, sest sõna sõprus tähendus on meist igal ühel erinev. Ilmselt umbkaudu sama, kuid lahti mõtestades erinev. Miks?
Mõelge nüüd oma lapsepõlve peale, mäletate te kellega pidasite liivakastis esimese liivasõja. Oli see onutütar, vend, õde, tädipoeg, oma koer või kass, lasteaiakaaslane, naabripoiss või naabritüdruk või teie ise. Meil kõigil on erinevad mälestused. Kas oli see liivakast tagaaias, lasteaias, kortermaja hoovis või üldse tädi või onu juures. Me mäletame neid hetki ja neid meenutades mäletame neid tundeid, mis meid tol hetkel valdasid.
Lõhnad, aastaaeg ja kõik muu.
Kas emotsioon on positiivne või negatiivne.
Sõber on see, kes sind tõeliselt kuulab, mitte ei ole see, kes noogutab ja vastab sulle seda mida sa ise loodaksid kuulda, no okei, vahepeal on ta ka seda, kuid enamasti on ta aus ja ütleb sulle asjadest oma arvamuse. Kui ta on sõber ja julgeb ka sinu jaoks kõige entusiastlikumas olukorras (lugeda siis, pilvede kohal hõljudes ) kahe jalaga maa peale tuua.
Ta on kogu aeg olemas. Ükskõik kuna.
Ta toetab sind, mida iganes sa ei teeks. Ta armastab sind sellisena nagu sa oled. Sina ei muutu tema silmis ja vastupidi.
Ta võib olla õde, onutütar või lasteaiakaaslane 3. aastasest peale. Vahet ei ole kes ta on, peamine, et ta on.
Ja et ta ei kao.
Tänapäeva kiires elutempos ilmselt saab paljudele saatuslikuks erinevates seltskondades lävimine, kiire kontakt ja edasine pidev kontakt. Sõpru vahetatakse nagu sokke. Kuid ma pigem hakkasin mõtlema selle peale, kas need on sõbrad? MA tean, et paljuski usaldatakse neid, kuid kas need ei ole kindlad etapid või teemad? Kas me oleme nendega lõpuni ausad?
Mind haaras ühel hetkel täielik mõtete virvarr kui ma sain aru, et kui palju tähtsaid inimesi minu jaoks on mu elust läbi jooksnud ja kui paljudega ma siiamaani suhtlen. Nad on, pean tunnistama, mulle siiamaani ülimalt olulised, küll ilmselt osaliselt juba mineviku hõlmates, kuid on. Ma tabasin end mõttelt, et kas nende jaoks olen ka mina siiamaani oluline? Vähemalt vaadates minevikku?
Võib-olla linnas kokku põrgateski vanade headega, ei oskaks ehk kuidagi reageerida. Kutsuda kiirele kohvile? Miks tulevad nad meile meelde siis kui meil on vaja sõpru millekski, milleks me ise suutelised pole? Või miks oleme me ise nii süüdimatud ja kaotame kontakti?
Kuid kuidas säilitada kontakt?