Selline tunne nagu "Long time no see!" , kuid siis avastasin, et see on kõigest nädalake.
Ju siis olen selle nädala jooksul palju mõtteid mõlgutanud.
Üks on kindel, tahan kodust minema saada rohkem kui varem.
Antidepressandid mõjuvad, vist!? Leian end osadel päevadel laulmast ja muusika järgi tantsimast, varem võis see ette tulla kui ma väga heas tujus olin.
Ravimiinfos oli küll kirjas, et esimesed paar nädalat võib olla hullumaja. AGA ma ei uskunud seda kuni tänaseni. Nagu ikka on süüdi teised asjad, minu puhul.

Jõulude ajal sain onupojalt lause teemal kuna ma enda poissi näitan ja siis hakkas igihaljas vanatüdruku teema pihta. No andke andeks, kui mul oleks siis ma näitaks. Ja asi pole selles, et ma ei taha. Tahan ja kuidas veel, kuid need asjad ei käi nii lihtsalt. Uskumatu, et seda tunnistan. Ehk on siis paar aastat mingit kogemust juurde andnud. Üritan küll endale meelde tuletada, et hei olen alles 21 (kes ei teadnud, siis sai nüüd teada), aega maa ja ilm, kuid teisalt pole ma ka mitte kellelegi midagi näidanud. Kõik teavad sellest suguvõsas käiva tava kohaselt isa ja poeg teemat, mille me oma lõbuks tädiga avastasime. Ning see ongi kõik.

Täna aga avastasin end tõsiasjalt, et mu üks hetke suurimaid hirme on tõeks saanud. Nimelt kartsin, et kui ma Tartus pole, siis kõik Tartu inimesed ei saa mind kuhugi kutsuda ja seda, et mind orbiidil pole varjutab kohe ka see, et pahatihti unustatakse ära, et keegi selline olemas on. Hiljem unustatakse üldse ära ja kaugenetakse.  Minu õnneks või õnnetuseks avastasin end rõõmsalt sellisest olukorrast. Sõbranna, keda ma väga kalliks olen pidanud ütles, et tal on kaks seltskonda kuhu läheb ja teine sõber ütles, et ta oma seltskonnaga seal ja kolmas ütles, et ta kutsuti kaasa kuhugi.... päris nõme tunne on alandlikult küsida, et umbes kas ma võin ka seltskonda tulla vms.. sest ma tean, et pahatihti ei taheta sinna inimesi keda ei teada. Niisiis avastasingi ennast ühel hetkel plaanideta ja kahevahel, et kas üldse on mõtet minna Tartu ja südaööni üksinda kuuse all oodata kuni kõik "soojendajad" Raekoja platsi kogunevad. Ei, parema meelega olen kodus, kui mängin täieliku loneri rolli kuskilt seltskonnas kus ma olen üleliigne.

Võtsin vastu vaikse uusaastalubaduse - järgmine aasta teen nii, et kõik mind oma seltskonda tahavad.