Ise ka avastasin, et olen suutnud nii suure vahe jätta postitustele.
Pärast ema tehase juubelit olin vist tööl veel päev või paar. Seejärel lendasin Tartu Daki korraldatud tudengijõulule, siis laupäeval oli Sin City.
WOUUUuuuu, kus see aeg nii kiiresti läinud on? Täiesti haige ikka. Okei, Sin City ja siis käisin korterit vaatamas ühtede kuttide juures õigupoolest tuba. Tunnistan kutid olid natuke kahtlased, no ma muidugi ei tea ka neid, aga kuna nad on mu tuttavate tuttavad põhimõtteliselt, siis ilmselt tuleb usaldada. Tuba iseenesest oli übernunnu ja mitte väga kaugel mu vanast "toast".
Kui kogu see aeg mis vahepeal olnud on, on hõlmanud endaga ikka väga palju muutusi või tähelepanekuid ja noh ka muidugi tahtmist enda pead liiva alla peita. Kas just teiste eest, aga pigem iseenese lolluste pärast, mis teisi ei puuduta, kuid enda moraalinormidega vastuollu lähevad.
Poleks väga arvanud, et mul mingeid "esimesi kordi" veel ette tuleb. Tundub et eksisin ja rängalt. Ise sain vähemalt järgmine hommik kõvasti naerda ja jõuda järeldusele, et tegelikult pole see üldse tore ja on pigem isegi ohtlik. Ma ometi olin 3 kuud rangel dieedil ja esimene päev pärast selle lõppu astusin kohe samasse ämbrisse tagasi. Veel enam lootes seda teha sama kiusatusega, mis andis mulle tahtejõudu selline asi üldse ette võtta? Aga kes mu maailma ikka raputab kui ma seda ise ei tee?
Ootamatult tuli läbi elada ka võimalusi või võimalustele võimaluse andmist. See oli imelik mõttekäik üleüldiselt, et anda kellelegi võimalus ainuüksi sellepärast, et ta on tegelikkuses edukas, oled teda kaua teadnud ( ei ole ohtlik ) ning ta on üksi nagu sinagi. Oh ei, pole tõmmet - pole lugu.
Kõige vahvam on see, et pärast omi lolluste tegemist ei saanud ma muidugi end korralikult välja magatud. Unetus on viimasel ajal mind korralikult kiusanud. Koju jõudes kohe pärast superstaari läksin magama ( Jah, ma vaatan seda.) ning mõeldes, et tuleb mõnus uinak lõunani. Aga võta näpust, kell 7 äratas mind Rõõmus või mitte nii rõõmus kõne. Tuli minna sünnitama.
Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis poleks mina kindlasti õige inimene olnud sinna. Arvestades vähemalt varasema põhjal kui ebastabiilne olen ma emotsionaalselt. KUID ma nautisin seda. Ilmselt paljuski sellepärast, et oma erialal pole ma täpselt niiviisi asjaga kokku puutunud ja ka seetõttu, et sünnitajaks oli mulle üks lähedasemaid inimesi. Kokkuvõttes olin üleval oma 37 h, pidevalt käed või suu töös - masseerides selga või hingates koos sünnitajaga, kiites teda jms.
Päev hiljem jõudis see mulle emotsionaalselt kohale ja olin paras vare. Nutsin iga väiksemagi mulle öeldud sõna peale. Tundsin nagu oleksin ise lapse sünnitanud. Muidugi mitte füüsiliselt.
Tundsin, et ma tean mida ma pean tegema edasi. Jätkama õpingutega, sest kui ma nüüd aus olen nädal tagasi oldud endise õpetaja töövari oli küll meeldib ja tore ning ilmselt mõned aastad tagasi oleks suur äratundmine olnud, kuid olles seal koos temaga, tundsin, et olen õiges kohas. Mis siis, et tunne ütles, et mul pole õrna aimugi mida ma teen.
Reedel käisin arsti juures, kuna endokrinoloog jõudis järeldusele, et mul tõenäoliselt pole sümptomid kilpnäärmest vaid millestki muust. Perearst lõpuks rääkis mu ära, et ma hakkaks võtma antidepressante. Ma tahaks jubedalt öelda, et järgmisel hommikul oli maailma kohe ilusam paik, kuid kardan, et see oli pigem platseebo efekt.
Kuid viimased paar päeva pole olnud uinumisega probleeme ja söögiisu on ikka märkimisväärselt tõusnud.
Endalegi imestuseks olen suve burgeripaksusest maha võtnud 7kg, mitte midagi tehes.

Kuid kuidas murda välja piiridest mis on sulle endale unepealt selged?