Ma ei teagi nüüd, kas mu huvi asju teha on tulnud platseebo efektist, mille toovad mulle ravimid või sellest, et mul on jäänud viimane nädal...
Igatahes ma tunnen, et ma ei ole nii närviline enam. Julgen ja tahan asju teha.
Ei ole hetkel tahtmist haigusi hullemaks mõelda kui nad on. Pigem kergemaks mõelda, ehk on lihtsalt ühe või teise asja puudus organismis? Miks peaks olema just see põhjuseks?
Siiski oma südame asja ei oska väga selliselt välja vabandada, kuid pidevalt loen, et selle põhjustajaks võib olla stress. Las ta siis olla, stressi või depressiooni koha pealt diagnoosi ei paneks.

Tahtmine olla parem inimene on mul kogu aeg olnud, sel korral on see aga tiba teistmoodi. Ma ei taha olla parem inimene teiste jaoks, vaid iseenda jaoks.

Pean ilmselt ära mainima ka selle tõsiasja, et esimest korda vist tõusin ja võtsin arvuti kätte, et peas liikuvad mõtted kirja panna, olles üritanud magama jääda.

Ma ilmselt teen neid samu asju läbi mida oleksin teinud koos SW-ga. Kuid ma teen neid omal soovil ja ehk teises võtmes. Tänagi tegime ühe neiuga algatuse üheks teoks, mis viib mind kohe kindlasti mugavustsoonist välja. Kuid lubadus on lubadus.

Naljakas on mõelda, et mulle lähedane inimene, keda ma olen pidevalt kadestanud on andnud mu elule teise vaatevinkli tehes asju mida mina olen ülimalt soovinud ja tema on parema meelega kauge kaarega eemal käinud. Olen pigem õnnelik, et tänu temale näen asju nii nagu ehk neist tõepoolest vahel nägema peaks.