Aga tegelt ma ostsin täna raamatu.
Terve nädal ootasin, et saaks kuskilt raha ja hankida.
See pole mingi ilukirjandus.
Kuid pealkiri oleks selline "Kas lehmad saavad trepist alla minna?"
Rene peaks isegi äkki teadma, ma lugesin paar asja sealt ette tookord.
Ma loodan, et see on lähitulevikus üks raamat mille ma suudan kiiremini kui paar kuud läbi lugeda.
:D

Te ei kujuta ette, kes praegu kohvi joob.
Kes siis ?
Mina, mina, mina :D
Mul on vist palju vaba aega ma vaatan. :D


Aga nüüd järeldused kohvijoomisest:
(Kell näitab 23.27)
Ma ajan väga hullu juttu ja mul on superhea tuju,
aga mind huvitab kas see iseenesest kohvijoomisest mõjutatud on.
HAAAH.
Ühe ja samad pärdikud kõik.
Vot Tak.

Aga üldiselt...
oli täna väga hea päev...
Vähemalt haigelt kenade poiste suhtes.
Üks kena tõi isegi koju mind ära (A) :D
Tegelt, oli see ka hea uudis, et homme jääb viimane tund ära.
Aga üldiselt polegi midagi rääkida.
Peale selle, et mul on mingi teema inimestega ja nendega samasuguselt riietumises või noh, sama maitse või midagi sellist.
Erikaga istusime täna ja siis lambist lobisesime millestki ja äkki Jane küsib, et "Kas teil on samasugused püksid wä?" Nojah, tasuks ära märkida, et me Erikaga mõlemad pistsime tõesti kisama.
Olidki.
Tasuks ära märkida, et see nädal on valu-imelik olnud.
Põhimõtteliselt on 5 tundi veel ja siis olen vaba, vähemalt nii umbes 60-ks tunniks, kuid sellest poole (hah, hea kui ise ka usuks) pühendan inglise keelele ja ilmselt niisama tubli olemisele.

e. | says:
Sina rohkem, V O R S T !

Tunnen, et iga kord kui ma Tartus käin võtan sealt midagi emotsionaalselt kaasa.
Nii jõuan Võrru, istun maha ja see "Tartutunne" kaob.
Millest on mul tõsiselt kahju.
Arstitädid olid sõbralikud.
"Nele" siin ja "Nele" seal.
Huvitav, kas mind tõesti ajab endast välja see, et inimestel on oma kiire elu (teevad seda, teevad teist ja veel kolmandat ka) ja minul on viimasel ajal suht tühja kõik tegevused ja korraldused.
Istun kodus niisama, jah istungi.
JA ma tõesti ainult magaks ja vedeleks päevad otsa.
Või noh, erandeid on ka Raamatupoodides ja Muusikapoodides ( olen aru saanud, et kui ma ükskord töölt tulles [Kui ma ükskord töö saan] peaksin ühte neist või mõlemasse sattuma võib kogu mu teenistus minna,Ja mitte mingite süümepiinadeta.) võiksin ma ka päevad otsa istuda jalutada ja uurida.
Et siis, kui mul kunagi sünnipäev tuleb siis võite kinkida raamatuid või häid muusikaplaate.
Mitte, et keegi üldse teaks kuna mul sünnipäev on.
Ja keegi lambist ikka midagi kinkima ei tule, aga lihtsalt et te teaksite, et
Luule ja Aforismide koha pealt midagi.
või noh poogen, lihtsalt midagi head.
mul on tegelikult aukartus raamatupoodide vastu.
plahh, hea et mind ennastki huvitab.
Aga tegelt mulle meeldib üks lõunakeskuse apteeker, tal on nii huvitavalt üks silm kõõrdis või klaasist.
Igatahes ta on huvitav.
Läätsed maksavad igatahes minu jaoks hiigelvaranduse, nii et ma jätan nad sinnapaika kuni ma raha saan.
Üldse küsis ema mult eile, et palju mul läpaka ostmiseks raha koos on...
Mhh mõtleme selle üle, see 1/10 mis oli, on ka juba laiaks löödud.
Mul on kõiki asju kohe vaja, et need kohe toimuks või ma ei tea mis, siis mul on tegutsemitahe,
ma viitsin jms.
kui aga pikemalt vaja nokitseda ja asi kauem võtab aega, minge nohh, sööge mind välja.
Mõtlik värk,
aga täna tuli mulle jälle meelde, kui mõnus asi see "elu" üldse on.
Mulle haigelt meeldib mind ümbritsevaid inimesi vaadata, mida nad teevad kuidas nad riides on, kuidas nad räägivad.
Lihtsalt laused, argh.. see kõik on tegelikult nii armas ja tore ja ilus.
Vot.
Ja hommikul on hea enne kodust välja minekut väikeselt õelt kalli ja musi saada ning lehvitada talle akna tagant.

Halooooooo.
Eile oli pettumusteks.
Täna oli pettumusteks.
Ahh tühja kah, sitta sellega.
Mulle meeldivad kiirelt muutuvad plaanid.
Ja juba ma olingi täna õhtul paar ilusat tundi lammutamas korterit,
milles ma väga tõenäoliselt kunagi ei ela.
Seintel oli tapeet aastast 1970 ja seda oli nii umbes 6 kihti.
"ÜLIMÕNUSALT" tolmune oli pärast olla.
Märkasin, et ma pole ainus kes remonti teeb ( kui tapeedi maha kiskumist saab remondiks juba nimetada).
"Õde tuli koju!"
Üks positiivne lausegi mu monotoonsesse päeva.
Mul on jumala savi kui palju vigu mul tekstis on, võtke teadmiseks et etteütluse sain "4" ja ma pole üldse uhke selle üle.
Vahepeal ma soovin, et Leesalu oleks mu klassijuhataja.
AGA EI, ta ju pole, ikka veel on see Kenk, kes mitte sittagi ei tee ja vingub riigikaitse poole üle ( mis siis, et ma humanitaar Still olen ).
Mõttetu.
Ma kaon ka siis ära, kui see "moodi" on tulnud.
Ja vot ei räägigi ja vot olengi vaikne.
Ja käin riides nagu tahan ja vot kannangi pipi-patse koolis.
On Probleem või?
Mul pole.

Nagu ma ütlesin, Pettunud tänaste ja eilsete "ei´de" pärast.

Delia, kuna sa toru ei võta...
Kas sa tuled siis kolmapäeval minuga Tartusse?
Võiksid ühendust võtta.


Muideks Verro mina olen ka ju kambas.

Ma hetkel hakkasin mõtlema, et mis "soost" Eesti siis on.
Noo, kuna ma meil on nii "vaene" keel ( venelased ja asjad räägivad nii, et pole arengut jm)
pole sõnadel sugu, imelik on üldse see mu arust.
Ja ühed seostavad eilset sünnipäevalast naissoo ja teised meessooga.
Aga ma ei saa pihta kus me Eesti sugu ära määrati.
Poisid -> mees
Tüdrukud-> naine
Ikka enda soo järgi lahteradatakse.
Ma ütleks, et tal pole sugu, ta lihtsalt on nii eriline, et tal ei peagi seda olema.
Vot, minu segase jutu lõpetuseks.
Hea, et ma ise ka aru sain mis ma kirja panin.

Milline jube peavalu.
Jube.
Nädalavahetus oli NII HEA.
Reedel tantsimas mõtlesin, et ma loobun, ma ei saa selgeks midagi ja mis mõttega ma seal üldse käin, okei, see mõte sai peast heidetud suht varsti.
Õhtul tuli Maarja minu juurde, või noh ta oli esimene kes minu juurde jõudis.
Siis mingis järjekorras tulid Krissu, Johanna, Erika- kes ka päris kiirelt lahkus.
Siis pärast igasuguseid tegevusi, mul pole meeles mida me tegime.
Tulid ka Rene, Lauri ja Mandy (parandage mind kui on vale, mul mälu hetkel veab alt.).
Võrdlemisi vara sain magama.
See tähendas ka hommikul "Kainemas" olekus olemist.
Sain rohkem magada võrreldes tavaliste magamata reede õhtutega.
Hommikul bussiga koju.
Õde jookseb kohe uksest sisse astudes kallistama.
Gosh, how I adore her.
Mingi hetk koristasime Kertuga maja ära.
Sätt, sätt.
Kõnd maantee poole, mõte, et bussini on aega hääletame.
Esimene auto, mille pidurid olid jube kehvad :D
Üks vanamees, kes võttis hiljem peale ka oma ema.
"Pane uks kinni! Pane siis kott perse alla siis paistad ka kõrgem, sul nagunii ta rahast paks. Kust sa need tüdrukukesed nüüd said? Mis too sinu asi omm!"
Ei nalja oli meil nabani tegelt.
Valgas, Steni juurde.
Jube kuidas ma teda igatsenud olen, sellest ei saa arugi enne kui inimest näed.
Sealt edasi Triinu poole, Sätt sätt.
Tipa-tapa minu korterisse.
Tipa-tapa Jahilossi, Silveri ja Marguse sünnipäevale.
Üle pika aja mul oli peotuju.
Ja hea oli.
Öösel vedasin Kertu oma tolmusesse korterisse.
Ma ei tea kas Kertu on mind kunagi purjus peaga kuskilt ära talutanud?
Siis, hommikul ärkasime mingi kell ja minul oli vapralt igav ja otsustasin, et oma vaba vabaaja veedan seal, teda remontides.
JA jätkasin venna tehtud tapeedi kiskumist.
Hiljem sõitsime ema ja vennaga Tartusse.
Kus mul ( kui ilmselt kõige vähem maganud ja tiba lõbusama olekuga) oli väga lõbus.
Vennaga shoppasin, ühesõnaga mina valisin talle riideid.
Ja Lõunakeskuses nägin Laura-Laurat, kes kirus oma kontrollifriigist bossi.
Jaa, mingis aiandus ja ma ei tea mille poest välja tulles ei saanud ema must aru kui ma talle ütlesin et " Ma jõudsin alles laminaatparketini ja mul jäi nii palju läbi käimata!"
Igatahes hakkasime kolmekesi naerma.
Nüüdsest kogun ideid remondi teostamiseks.
Ja täna tulid raadiost head laulud.
Ja täna oli üldse väga tore päev.
Kananahk tuli peale kuulates raadiost, seda kõike isamaalist ja neid vanu lauseid ja laule ja neid emotsioone.
Armastus kodumaa vastu.

Head ööd.

"Ütle üks U-tähega loom!"

^^ Mina ei teadnud.
Tuleb teil äkki mõni meelde?
Uss ei lähe arvesse :D

Nohjah, "Mist", "Udu" või mis iganes film ta oli, oli meeletult igav.
Ärge vaatama minge, teie enda huvides.

Rene on Võrus :)

Homme ei saagi magada kella 10-ni.
(Laulmise ebaeelised.)[Uus sõnavara]
Vähemalt ma võin hiljem tõusta nii umbes 5-6 minutit.

Ma loodan, et teil tuleb hea nädalavahetus,
sest mina kavatsen viimast võtta, mis siis, et ma hetkel retsilt väsinud olen.

Tunnen ennast viimasel ajal itsitava 12 aastase tüdrukuna.
Aga miks mitte?
Sõbrannadega on ikka vinge kuttidele mingeid "salapäraseid" uusi nimesid välja mõelda. :D
Näiteks Rohelise pluusiga poisist saab ühtäkki Shrek või siis kellegist saab "Uus Sõber".
Ja tegelt mulle pakub naudingut,
kui sa tead, et sa meeldid kellegile ja kui sind "pole" sööklas, näed kuidas lausa meeleheitlikult otsitakse sind.
Aga üldiselt, tahaks niisama lihtsalt olla.
Süüa meeletutes kogustes magusat ( mu magusaisu on tagasi tulnud, mis on positiivne kuid samas negatiivne) ja vedeleda lambist voodis, lihtsalt Magada.
Mitte ärgata iseeneslikult hommikul kuus läbi, ja tõdeda, et magada saab veel hea 23 minutit.
Aga ei, ja siis mõtled unesegasena, et äratus peab olema 6.50 kuid, see hakkab "laulma" ( sain endale vinge äratushelina) just kõige parema une ajal.
Murphy.
Ma ei viitsi enam täiega ringi joosta.
Motivatsiooni pole.
Mis mõttega me Verroga oleme suht rabanud ja mõelnud lolliks ennast Koolimissi pärast?
Missi kandidaate peaaegu polegi.
Mis on väga NÕME neist.
Jah, ma läheks ka missiks, aga ainult sellepärast ,et üritust päästa.
Ausõna, tõdemine, et 172 cm modelliks saamine on ilmvõimatu.
Üldse on haigelt paljud huvid muutunud.
Ma ei tea mis mind enam huvitab.
Mis on väga nõme.
Tujud ja soovid ja väljendusviisid muutuvad nagu sõrmenipsud.
Kas see tähendab seda, et olen tujukaks muutunud?
Ausalt öeldes ei huvita.
Egoist olen viimasel ajal.
Ma võin teistele rääkida sada asja, kuid kas ma viitsin kuulata kui keegi mulle midagi räägib?
Mul pole seda kuulamisoskust.
Asjad on hoopis teisiti.
Koolist on haige tüdimus peal.
Harjumusest vean end hommikul kooli, muidu ma ei viitsiks.
Oleks harjumus õppida või lugeda oleks ka hea.
MA tahan lugeda.
Ma ei suuda lihtsalt kätte võtta raamatut ja mõelda, et nüüd ma loen.
See peab tulema loomulikult ja viimasel ajal on see tavalisest rohkem õnnestunud.
Nõme.
Ma olen nii vasturääkiv.
Ei viitsi mõelda ja asju keeruliseks ajada, las minna nagu läheb.

Birgit Õigemeel - Peidame jäljed

Millegi pärast meenub mulle autosõit Valgast koju.

See on üle pika aja kummaline, ma ei oska midagi kirjutada.
Siiski meenub.

Õnne jagab ihnrgi, aga armastuse ja kannatuse
olemuslävel
ollakse enamasti üksinda.
Lootused tulevad lageda laotuse alla ja joovad tõeluse
pimeda tule voolusest.

See ainult suurendab janu.
See ainult kasvatab kibedust.
See ainult pikendab piinu.

Taevas tiliseb kuuldamatuist karjatusist.
Kuu on kahvatu oma uinakus.
Kes teda solvas?
Tähed vilguvad ja viipavad viirastuslikult.
Igal tähel on oma laul.
Igal laulul on oma täht.
Ei lakka, ei vähene tähelaul.

(Aastaajad Eesti luules, lk. 10)

MIA - Paper Planes .

Lauri, mulle ei meeldi kakelda.


"Üks loomise vorm on hävitamine. Ma lõin praegu puhta pinna."

^^Ütles Helena mulle kui ta oli kustutanud muusika õpiku pealt pildi, millel olev tüdruk sarnanes minuga.

See on naeruväärne.
Tõsiselt :D

Inimesed mul siis kummitavad.
Ja kummitavad kuni ma midagi ette võtan.
Seekord võtsin.
JA ei kahetse.
Mõnus oli, lihtsalt olla, lihtsalt rääkida, lihtsalt mõistata kui kummalised on inimesed.
Lihtsalt näha millised nad on.
Lihtsalt näha, et neis on veel rohkem, nad on veel sügavad kui esmapilgul tundub.
Jõudsin 4.16 koju.
Magama sain ilmselt väga väga palju hiljem.
Hetkel silmad punased peas kui mingil joobaril.
Paari nädalaga, on jube paljud asjad muutunud ja selgeks saanud.
Hetkel on kõik parimas korras.
Me kõik saame enda elu muuta ja korraldada, iseasi kui palju me selleks teha viitsime.
Ma teen seda viimasel ajal pidevalt, ja see tekitab teadmatust.
Mis võrdub ootamatustega.
Te just seda mis on sinule hea, mis toob sulle positiivsust.
Ma ei hooli mida teised arvavad.
Las nad olla.
See ei anna lihtsalt mitte grammigi.

Kõik laabub,
ja iga päevaga ühe rohkem.
Mul on tõesti kahju inimestest,
kes täna üritasid olla tõesti ja head ja toredad ja ilmselt siis ka sõbrad
ja tõesti pigutasid, et võtta mu käsi ja raputada seda üles alla ja öelda,
"Head sõbrapäeva!", või teha seda sama asja kallistades.
Mina jäin neile kahjuks lolli näoga otsa vahtima.
Tunnen süümekaid.
Kuid ma ei saa midagi sinna parata
kui mulle ei meeldi see "toreda"alatooniga ( loe: Võltsi alatooniga) päev.
Heh, vene tunnist alates muutus tuju alles heaks.
Jefimps andis vanad tekstid, mis olid nähtavasti inspireeritud tema vanadest õpilastest :D
Nagu näiteks Kristi, Lauri ja Henri.
Ja ma sain päris hea kõhutäie naerda, nende lausete pärast. :D
Peale kooli käisime Katariinas söömas.
Õigemini ma juhtusin sinna sööma.
Siis tuli Johh mu juurde, tšillisime niisama ja jõime "Meie" teed.
Kirjutasin oma tekstiõpetuse proosaluuletuse valmis.
MA olen raudpolt kindel, et see pole selline nagu Leesalu tahab, et see oleks.
Kuid see on minulik.
Ja pikk.
Mis on minulik.
Lugesin Johhile kõvasti, ette ja alles siis mõistsin mida ma sinna kokku olin kirjutanud.
Esimene kord nii.
JA see oli täielik müstika.

"Nägemist, saab prillipoest!"

The Best day in my life ! (..so far :D )
Inimesed sisendage endale, homme tuleb täiesti tavaline koolipäev.
Täiesti tavaline, V.a. see, et Verro helistas üle, et tuleb punases või roosas kooli tulla.

Parim, tõesti parim päev.
Mitte et ma hommikul oleks kooli läinud, aga kool jäi nagunii ära.
(Nagu hiljem selgus.)
Ma loodan ( TÄIEGA CROSSED FINGERS), et homme jääb ka.
Anyway, Johhi ja Erikaga otsustasime mingi kellaaeg "shoppama" minna.
Muidugi ma ostsin esimese "poe" tühjaks.
NELE!
Sry, Dorothy.
No hard feelings.
Allora, ma ei jõua oma makarone ära süüüaaa..
JA ma luksun.
Mingi kellaaeg jõudsime koju tagasi.
JA olim omadega päris läbi.
TEATE, kui VINGED LILLAD jalanõud ma leidsin.
Tegijate värk ;D
Et, mingi hetk olid Paul ja Delia ka kohal, või õigemini oli enne Delia.
Siiiis..
Olid möll värk.
MA olen mega läbi sellest päevast.
Üks hetk kästi Paulil pannkooke teha.
JUBE head olid.
Siis, läks Johh ära.
Siis, juhtus meil Jossi ja Erikaga vinge nali.
Erika magas ja nägi Jossi unes, järgmisel hetkel Erika nuttis ja naeris mõlemat.
Šokist.
Pikkkk jutttt.
Siis, hakkasin mina "sünnitama".
Seda juhtub harva, kuid ma garanteerin, enam mitte harva.
:D
Siiiissss....
Hakkasin hullu panema.
Panin korralikult.
Hullu noh.
Kiisu sai paela tegemise selgeks, õigemini ta tahtis näha kuidas tehakse, aga ta õppis äragi.
Delia ühel paelal on nüüd Kiisu käsitööd sees ( inimesed ärge vasakule mõelge, nagu mina.).
Täna oli Betty hooaja viimane osa.
Aaaa.
Ühel hetkel ma hakkasin luksuma ka.
Ja ma olen kindel, et ma ei teinud vaikselt naermises oma rekordit, sest mul pole veel seda.
KAS TE IKKA TEATE KUI HEAD TE OLETE ?
PARIMAD.
Was is das, das is miiiiiiiii.
:D
Nägemiseni.




KAS TE NÄETE, MA OLENGI ÕNNELIK!
:)

Johanna. says:
no mis vahet sellel kestal on xD

Jube vastik on teha ühele kutile nii,
nagu mulle tehti.
Kuid pärast pisikest peapesu,
tunnistavad kõik oma vigu.
Õigemini tunnistavad seda
mida nad tunnistada ei julgenud.
Kõik käib ringiratast.

Türa.
(Ma ei ütlegi putsi. (i) )
Ma teinekord lihtsalt loobun.
Loobun mõtlemisest.
Mul pole su haletsust vaja,
mul on vaja seda, et...
...et mind mõistetaks.
Ja minu jaoks ollakse olemas,
ilma piirideta.
Ja ilma kartusteta.
Tänan tähelepanu eest.

Ehk siis ,
Dillo con parole mie.
Üks itaaliakeelne film,
olin unustanud, kuna ma viimati itaalia keelt kuulsin, korralikku.
Mis tuletab mulle meelde kui väga ma seda õppima tahan minna.
Enivei, film ise oli mõttetult puberteetlik ja meenutas nii mõndagi.

"Mis on? Sina ju mind ei taha!"

Hommikul kooli,
ja sealt sama targalt tagasi.
Magamaaaa.
Tund aega tagasi ärkasin.
Istun nüüd siin Erilise Saapana teki sees villaste sokkide ja salliga.
Öösärki ei saa ka mainimata jätta, kuna rinna peal olev elevant on jubedalt ära kulunud.
Mis ma siis teen?
Nuuskan nina päris tihti, ja joon ülihead teed ( Need kes on viimasel ajal joonud minu pool, need teavad. ;) ) + kurguvalu.
Kuid oma missiooni olen täitnud tänasel päeval eriti palju, vähemalt üks raamat saab varsti loetud.
Poogen, et ta on jubedalt õhuke.
Asi on hetkel minu põhimõttes.
Hommikul oli üks kutt ka arstikabinetis, noh välimust on eks.
Aga, miks ma pean siis neid inimesi unes ka nägema?
Poogen, et ta Laura kutt polnud seal üldse :D
Poogen, et nad üldse minu ees ei amelenud,
ja mina olin kimbatuses, et kus Laural Sten jäi.
Midagi oli viltu.
Siis ma nägin veel hiirt ja 3310-le tulevaid kõnesid mis viitasid mu kohe helisevale telefonile.
Ja siis ma käisin ringi nagu tõsine Zombie.
Atsiihhhh!
Siis ma nägin vapsee vinget und, mingist sillast ronisime üle, kuid see oli "väga terve" sild.
Niisiis, ma kukkusin mitu korda vette, jõkke või kuhu iganes.
Siis ronisime kuhugi torni, kus olid mingi kollid ja asjad kes meid taga ajasid.
Me olime häst hästi pisikesed ( ma ei tea kes minuga kaasas olid, nad olid samapisikesed kui mina, ehk võrreldes kollidega päkapikusuurused) ja siis me põgenesime jube kõrge torni otsast kuidagi alla mingeid süsteeme pidi ronides.
[Me elasime korteris? Mingi mõttevälgatus trepikojas lifti ootavast vanaemast]
Siis unenägu muutus teisemaks, ma sain mingi haigelt ilusa sõrmuse, tõsiselt oli haigelt ilus.
[Haige :D ]

Ma olin mingi printsess vist.

Unenägudes võib ka vist vahel ilus olla siis :D
noo.. Neli ja pool nädalat veel koolis käia.
Masendav.

Ma kasvatan iseloomu.
Kuid kellegil peale minu enda pole õrna aimugi, kui palju mu
ennast väljendav mina muutnud on,
selle aja jooksul,
mil asusin Siia linna, 2. septembril.
Kõik jälle millegi pärast kaob.
Ma tean, et kaks kindlat jääjat on Joss ja Verro.
Erika, Delia, Kertu -> kaovad ilmselt väga tõenäoliselt Tartusse.
Millegi pärast ma tohutult kahetsen, et ma teistesse Tartu koolidesse katseid ei teinud.
Kuid ma pole siiamaani kahetsenud, klassivalikut ja seda kooli mida valisin.
Kuigi tean, et see oli emotsioonide ajel, sest need inimesed on nii head.
Ma ei vahetaks neid 17-et tundi nädalas, teiste õpetajate vastu.
Miks ma seda endale kogu aeg meelde tuletan?
Nagu ma tuletan, endale teisi asju meelde.
Miks ma ei tohiks asjadest ja inimestest kinni hoida.
Ma olen kui laps kes üritab õppida,
õppida asjadega toime tulema just nii nagu peab või oleks õige.
Mul on hea meel, et on inimesed kes oskavad mind suunata, või peegeldavad mu mõtteid õigeks tagasi.
Leian taas, nurkavisatud tüdruku.
Selle teise mina.
Kelle ma olin mingitel teadmata (loe: teatud) põhjustel maha unustanud.
Teda polnud tahetud, ta oli sinna jäetud.
Vahel lihtsalt on vaja mõista, mida sa tunned.
Ja sellest teada anda.
Nii, et teiste oletused oleks õiged.
Nad nägid, nad ei ole pimedad.
Üks on tugevam, kuid hetkel ma tõesti ei tea kumb see olema peab.

"Ära tee teistele seda mida sa ei taha, et sulle tehtaks."
Loogiline lause.
Aga kui sa juba enda tähelepanematusest tegid midagi mida sa ei taha et sulle tehaks?
Nojahm, teguviisi vist tagasi ei saagi võtta.
Inimese tüütusest väsinuna, saadad ta perse.
Seegi ei aita, ta latrab edasi seda sama vana jura.
Siis annad telefoni sõbrale, kes lausudes vaid sõna "JA!"
hirmutab agara tüütaja.
Miks ei võiks mina niiviisi hirmutada?
"Ja!" ja kõik, tuut tuut.

Samamoodi hämmastab mind see milline tatraveski ma suudan olla.
Ainult räägiks ja kogu aeg räägiks.
Kõike.
Nagu kuradi kollane ajaleht.
Kuid enda elust.
Keegi ei taha ju kuulata, või noh kui mõni ongi viisakas, siis mitte lõpmatuseni.
Peaks mõtlema ennast nädalaleheks.
Kollane ei taha ma kohe üldse olla selles ongi asi.

Huvitav...Kas ma pean endale tõesti enesekaitseks kutte välja mõtlema?
Okei, mu uus kutt on Sören ( perekonnanime pole, veel :D)
Elab Haanjas.
Algus seegi, aga noo enne tuleks alati välja uurida ründaja maakohad ja elukohad.
Sest muidu võib asi kurvalt lõppeda.
Anyway, talle ei piisanud perse saatmisest, nüüd peab ta ikka välja uurima kes mu "kutt" on.
Keda tegelikult on mänginud juba Kiisu ja Joss.
Verro ka :D

Siis kui mul palju vaba aega oli. :D

Tavka :) ütleb:
hakkad mulle isiklikuks masööriks? :D

Mina ja mu kutid!? :D Give me a break.

Did you got the picture?


"Right you are again! Kui kaks inimest täiustavad teineteist ja kasvavad koos, mida rohkemat tahta. Ja õige eesmärgi nimel võib ju pisut pingutada ka :)"
Kriisu^^

Anyway, ma ei saa sellest aru...
Ja nüüd kus ma selle lause kirjutasin saan ma aru.
Inimesed üritavad täpselt samamoodi, nagu mina.
Kuid.. nüüd ma saan aru kui vastik see on.
Tohutult.
Ja minagi ei saanud ju aru kui mind põhimõtteliselt perse saadeti.
Ja ei saa teisedki kui mina neid sinna saadan.
Tekkis nõiaringi tunne.
Sest nüüd on parem probleemi vältida kui selle põhjustajaks olla.


Eile käisime Kertuga Valgas, Raini (minu poja) sünnipäeval.
[Ja ma ei valetanudki Prantsa õpsile, mul ongi ju poeg :)]
Anni ja Stiina olid seal.
JA ma ei valeta kui ma ütlen, et mul oli seal väga igav.
Anniga olime parajad peolõhkujad.
:D
Maast ja ilmast sai räägitud, jube kui hea teda näha oli :)
Stiina tuuseldas ringi, nii et teda me ei näinudki eriti.
Me olime peo peale 50-60-st inimesest põhimõtteliselt ainukesed ebaalkohoolsed inimesed.
Keegi kammis meil jälle ära.
Siis rääkisin Silveriga, kellel minu hämmastuseks on telefonis minu pildiga taustapilt, kuid endal on täiesti oma tüdruk. ( Vist!?)
Siis ta igatahes lubas meid oma supervinge autoga koju viia.
JA kodus, Kertu ärkas kell 9.
Mina oleksin pärast 11-tki kella kolmeni välja pannud.
Kuid ei, need asjad ei sobinud omavahel kokku, tüdruk kellel oli paha magas vähem kui mina.
Ja mul hommikul pea valutas..
Mul on meelehärm ausalt öeldes.

Tegelikult ma olen täna üldse jube kuri inimene.
Lähen joon (ülihead)teed ja lõpetan enda raamatulugemise missiooni.

Btw, teistele ülihead Korni kontserdit.

Nagu,
ma lihtsalt ei saa ilma nende inimesteta.
Parimad on nad lihtsalt.

Bob Marley- No woman cry

...
"Võrus."
"Aga kas sul seda on?"
"Võrus."
"Sa nagu elaks seal!"
^^ kah mul avastus nüüd :D

Verro, su telefon jäi minu juurde.
Iseasi kas sa seda kahe päeva jooksul loed. :D

<---Sest teda on lihtsalt niiiiii hea näha. Parim.

It ends in a way,
anyway.

Kell on 00.13
ja mina ärkasin just mingi 13 minutit tagasi.
Üks kahest kas väsitas Verro mind " jooksmas" ära või väsisin ma tõesti lihtsalt ära,
ja mina lootsin, et kell on juba mingi 5-6 hommikul.
Ei, kell on alles 12.
Mul on kindel plaan täna millegi pärast Rändurisse istuma minna...
Aga ma ei tea mis kell.

Aga noh, Verro, et sa ikka teaks mul on sinuga alati tore :D

Kujutage ette, mul pole mitte millegist rääkida....

Okei, Härra Argo Käpa ei saanud seegi kord mu nimest üle ega ümber.

End of story, need kes magavad või lähevad magama,
Head ööd ja ilusat und :)

Läbiiii, aga sitaks hea oli suusatada.
Ausalt öeldes ma ei mäletagi kuna ma viimati seda tegin.

Ja ma hetkel pean oma elu esimest msni-vestlust emaga.
See on nagu maailmaime.
:D

Kas see on tõesti kaugele ära näha, et ma olen vaba ja vallaline?
Midagi siin süsteemis on viltu.

Carpe diem.

Ma ei mäleta kuna ma viimati nii palju asju ühes päevas ära jõudsin teha.
Ja kell on 9.
Ja mul on vaba voli magama minna.
Ilmselt seda ma teengi, kohe kui Prantsuse keele etteütluseks õpitud saab ( ETTEÜTLUS, nagu Prantsuse keelest.. jubeeeee. ) .

Meil on bändid, meil on bändid, meil on bändid.
Lõpuks. :D

Sain täna ilmselt ka päiksepiste.
(Veebruar!!!)


Kevad on õues, kas teie siis ei näe?
Jubedalt tekkis täna tunne, et tahaks korjata kuskilt nüüd neid lumikellukesi või sinililli või vaadata kas kuskil krookused õitsevad.
Naer.

Anyway, on veebruar ja mina olen prioriteedid paika saanud.
Kõik loksub omale kohale.
Välja arvatud see, et Pätris käib ikka oma massazi jutuga.
Masendav.

Mul on "fänn".
Noo õigemini ka fännklubi, aga tema on ainuke selles vist ja ta on asutaja :D

Josssss on tagasiii.
Õigemini ma nägin teda eile üle pika aja.
Aga hoolimata sellest et ta oli jube vähe aega ära, olin mina nagu viimane igatseja.

Täna järeldasin ka seda, et ma saan poistega paremini läbi kui tüdrukutega.
V.a. päris paljud tüdrukutest erandid. :D

I don´t need someone to be perfect.

Everything is perfect already.

ÕUES PAISTAB PÄIKEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!
:D
Tegutsemistahe on tohutu.
MA sain õues värske("kevad")õhumürgituse.
PLaaaaa :D
PLaaaaa.
Pla.

Positiivsus today.

"Mine ja vaata õige peeglisse!"

-Stennu- ütleb:
sind on raske ära tunda...varem sa naersid palju rohkem...blogi lugedes jääb mulje nagu su elu oleks üks suur pilkane pimedus....
-Stennu- ütleb:
sinuga on raskem suhelda
-Stennu- ütleb:
murelikuks teeb see mind
Dorothy. ütleb:
"See teeb mind murelikuks" *


-Stennu- ütleb:
anna andeks, et proovisin sind mingitmoodi aidata...äkki tuleb mul järgmine kord paremini välja
-Stennu- ütleb:
ega siin vist palju muud üle ei jää, kui sul edal lihtsalt asjad läbi mõelda...
sinuga on ütlemata raske sedasi rääkida
-Stennu- ütleb:
mäletad sa, millal me viimati normaalselt juttu saime msnis rääkida?
Dorothy. ütleb:
ei


Stennu- ütleb:
Palun vaata ennast kõrvalt, Nele...ja siis vaata seda Nelet, kes sa olid pool aastat tagasi...

Laura ütleb:
tead mul on haige tahtmine su peale jälle karjuda..
.Laura ütleb:
kui sa mind veel varem kurjana pole näinud, siis nüüd näeksid!!
Dorothy. ütleb:
karju kui see midagi aitab


Laura ütleb:
ma ei saa enam sust üldse aru
.Laura ütleb:
sa ei räägi mulle mitte midagi mis toimub..
.Laura ütleb:
kõike mõistatan blogidest
.Laura ütleb:
ja siis kui küsin su käest midagi, siis vastad ka lõpuks, et vahet pole unustame ära.


Laura ütleb:
sa oled nii palju muutunud..
.Laura ütleb:
tahaks sind aidata! aga see on täiesti võimatu kui sa ei räägi mulle midagi.. lihtsalt kaob igasugune tahtmine..


Laura ütleb:
ma ei tunne sind enam ära..


Laura ütleb:
Ma ei mõista enam miks ma siin vaeva näen??
.Laura ütleb:
sul on sellest ju nkn pohh
.Laura ütleb:
vahet pole kas mingi lollakas ütleb midagi või mitte.
.Laura ütleb:
Ja eks ma ootan kuna sa ise tuled minuga rääkima..



Ma kardan peeglisse vaadata, kuna kardan pilti mis sealt võib vastu vaadata.
Ma olen haigelt palju vigu teinud viimasel ajal, ja mul on kõiki neid valus endale tunnistada.
Ma tahan olla keegi.
Kuid, mida rohkem ma üritan, seda rohkem ma kaotan iseendast.
Kuid blogi on üks kummaline asi.
Inimene võib sinna ükskõik mida kirjutada.
Kuid kas keegi ütleb ka seda, kas ta seda kõike tõsiselt mõtleb.
Seda alatooni ja kõike?

Kui asi pole " õige " siis pole mõtet kinni hoida.
MA tean, et algus oli õige.

Minu kaks kõige kallimat inimest leidsid üksteist.
Ja ma tõesti pole selle vastu.
Mul on hea meel, kui ainult nemad õnnelikud on.
Ma olen ise lihtsalt liimist lahti ja ei oska ennast nii veenvalt väljendada kui tahaks.
Mul on teie üle hea meel.
Isegi, kui see võib teisiti näida.


"Kuidas saab üks inimene nii hea olla?"

Mina ei näe seda.
Kõik mu mõttemaailm või väärtused on tohutult pöördunud.
Ma oleks enne andnud kõik et käia kergejõustikus.
Nüüd kus ma saan käia tegelen ma sootuks muude asjadega, mitte sellega mida oleks varem soovinud.
Kevad, tule kiiremini.
Laupäeval ma juba nägin sind.
Ma näen asjade pahupoolt, ma ei näe enam ainult seda helkivat poolt.
See pole minulik.
MA nägin enamus asjades ainult ainult head.
Enam mitte.

" Nele, ma ei kujutaks ette seda meest, kes sinuga kunagi koos peaks olema."

Ja see pole esimene kord kui mulle seda öeldakse.
Sest ma ise ka ei kujutaks seda inimest ette.
Iseasi kas selline inimene üldse olemas on.

Pohhui, las minna.

" They taped over your mouth
Scribbled out the truth with their lies
Your little spies
They taped over your mouth
Scribbled out the truth with their lies
Your little spies"

^^ Hommikust saadik kummitab.
+

" I feel so much better
Now that you're gone forever
I tell myself that I don't miss you at all
I'm not lying, denying that I feel so much better now
That you're gone forever."
^^ See ka.

Kaks ülihead laulu.

Sest ma ei taha kirjutada.

"Jumal, kus sa oled!"
^^ Karjuti mulle täna! :D