Tunnen ennast viimasel ajal itsitava 12 aastase tüdrukuna.
Aga miks mitte?
Sõbrannadega on ikka vinge kuttidele mingeid "salapäraseid" uusi nimesid välja mõelda. :D
Näiteks Rohelise pluusiga poisist saab ühtäkki Shrek või siis kellegist saab "Uus Sõber".
Ja tegelt mulle pakub naudingut,
kui sa tead, et sa meeldid kellegile ja kui sind "pole" sööklas, näed kuidas lausa meeleheitlikult otsitakse sind.
Aga üldiselt, tahaks niisama lihtsalt olla.
Süüa meeletutes kogustes magusat ( mu magusaisu on tagasi tulnud, mis on positiivne kuid samas negatiivne) ja vedeleda lambist voodis, lihtsalt Magada.
Mitte ärgata iseeneslikult hommikul kuus läbi, ja tõdeda, et magada saab veel hea 23 minutit.
Aga ei, ja siis mõtled unesegasena, et äratus peab olema 6.50 kuid, see hakkab "laulma" ( sain endale vinge äratushelina) just kõige parema une ajal.
Murphy.
Ma ei viitsi enam täiega ringi joosta.
Motivatsiooni pole.
Mis mõttega me Verroga oleme suht rabanud ja mõelnud lolliks ennast Koolimissi pärast?
Missi kandidaate peaaegu polegi.
Mis on väga NÕME neist.
Jah, ma läheks ka missiks, aga ainult sellepärast ,et üritust päästa.
Ausõna, tõdemine, et 172 cm modelliks saamine on ilmvõimatu.
Üldse on haigelt paljud huvid muutunud.
Ma ei tea mis mind enam huvitab.
Mis on väga nõme.
Tujud ja soovid ja väljendusviisid muutuvad nagu sõrmenipsud.
Kas see tähendab seda, et olen tujukaks muutunud?
Ausalt öeldes ei huvita.
Egoist olen viimasel ajal.
Ma võin teistele rääkida sada asja, kuid kas ma viitsin kuulata kui keegi mulle midagi räägib?
Mul pole seda kuulamisoskust.
Asjad on hoopis teisiti.
Koolist on haige tüdimus peal.
Harjumusest vean end hommikul kooli, muidu ma ei viitsiks.
Oleks harjumus õppida või lugeda oleks ka hea.
MA tahan lugeda.
Ma ei suuda lihtsalt kätte võtta raamatut ja mõelda, et nüüd ma loen.
See peab tulema loomulikult ja viimasel ajal on see tavalisest rohkem õnnestunud.
Nõme.
Ma olen nii vasturääkiv.
Ei viitsi mõelda ja asju keeruliseks ajada, las minna nagu läheb.