See on üle pika aja kummaline, ma ei oska midagi kirjutada.
Siiski meenub.

Õnne jagab ihnrgi, aga armastuse ja kannatuse
olemuslävel
ollakse enamasti üksinda.
Lootused tulevad lageda laotuse alla ja joovad tõeluse
pimeda tule voolusest.

See ainult suurendab janu.
See ainult kasvatab kibedust.
See ainult pikendab piinu.

Taevas tiliseb kuuldamatuist karjatusist.
Kuu on kahvatu oma uinakus.
Kes teda solvas?
Tähed vilguvad ja viipavad viirastuslikult.
Igal tähel on oma laul.
Igal laulul on oma täht.
Ei lakka, ei vähene tähelaul.

(Aastaajad Eesti luules, lk. 10)