Ma kasvatan iseloomu.
Kuid kellegil peale minu enda pole õrna aimugi, kui palju mu
ennast väljendav mina muutnud on,
selle aja jooksul,
mil asusin Siia linna, 2. septembril.
Kõik jälle millegi pärast kaob.
Ma tean, et kaks kindlat jääjat on Joss ja Verro.
Erika, Delia, Kertu -> kaovad ilmselt väga tõenäoliselt Tartusse.
Millegi pärast ma tohutult kahetsen, et ma teistesse Tartu koolidesse katseid ei teinud.
Kuid ma pole siiamaani kahetsenud, klassivalikut ja seda kooli mida valisin.
Kuigi tean, et see oli emotsioonide ajel, sest need inimesed on nii head.
Ma ei vahetaks neid 17-et tundi nädalas, teiste õpetajate vastu.
Miks ma seda endale kogu aeg meelde tuletan?
Nagu ma tuletan, endale teisi asju meelde.
Miks ma ei tohiks asjadest ja inimestest kinni hoida.
Ma olen kui laps kes üritab õppida,
õppida asjadega toime tulema just nii nagu peab või oleks õige.
Mul on hea meel, et on inimesed kes oskavad mind suunata, või peegeldavad mu mõtteid õigeks tagasi.
Leian taas, nurkavisatud tüdruku.
Selle teise mina.
Kelle ma olin mingitel teadmata (loe: teatud) põhjustel maha unustanud.
Teda polnud tahetud, ta oli sinna jäetud.
Vahel lihtsalt on vaja mõista, mida sa tunned.
Ja sellest teada anda.
Nii, et teiste oletused oleks õiged.
Nad nägid, nad ei ole pimedad.
Üks on tugevam, kuid hetkel ma tõesti ei tea kumb see olema peab.